Sumedas öös on stiili, aga kuhu jäävad inimesed?

Ugala teatri uuslavastuse „Sume on öö“ väline atraktiivsus ja vorm mängivad sisulised tähenduskihid üle.

KEIU VIRRO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ugala teatri „Sume on öö“, autor F. Scott Fitzgerald, dramatiseerija Simon Levy, tõlkijad Liis Aedmaa ja Laura Kalle, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Lilja Blumenfeld, koreograaf Ingmar Jõela, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Sander Aleks Paavo, videokunstnik Margo Siimon. Mängivad Rait Õunapuu, Marika Palm, Ilo-Ann Saarepera, Vallo Kirs, Jaana Kena, Andres Tabun, Janek Vadi, Ringo Ramul, Aarne Soro, Triinu Meriste, Vilma Luik ja Kiiri Tamm. Esietendus 6. XI Ugala suures saalis.

Võimalik, et Ugala teatri „Sume on öö“ (lavastaja Kaili Viidas) on selle aasta üks stiilsemaid lavastusi. Džässiajastu väljendub nii filmiesteetikat meenutavas kujunduses kui ka Ingmar Jõela meeleolukas koreograafias. Lavastuse ülesehituski mõjub musikaalselt või vähemasti väga hästi rütmistatult. Lavastuse probleemkoht on aga suure lava võimsate elementide vahel kadunuks jääv inimene. Puudub psühholoogiline teravus ja nüansirikkus, mida sisu eeldab.

„Sume on öö“ aluseks on F. Scott Fitzgeraldi 1934. aasta samanimeline romaan, mis põhineb osalt autobiograafilistel elementidel. Loo keskmes on paljutõotava psühhiaatri Dick Diveri (Rait Õunapuu) ja tema abikaasa Nicole Warren Diveri (Marika Palm) suhe. Abikaasa on algselt olnud aga Dicki noor patsient. Nad on rikkad ja ilusad, kelle ümber tiirutab palju teisi rikkaid, ilusaid ja andekaid, igaühel oma probleemid. Peategelaste suhe on omamoodi peegelpilt autori elust ehk F. Scott Fitzgeraldi ja Zelda Fitzgeraldi keerulisest abielust. Reaalse elu lõppfaas oli Zelda Fitzgeraldile küll palju kurvem kui see, mis paistab ees ootavat Nicole Warreni tegelaskuju.

1920. aastate glamuur ja peod on kaunis ja otseses mõttes sädelev karkass, mille tagant kumavad katkised inimesed. Kadunud põlvkonda kujutav lavastus leiab aset maailmas, mis on tulvil kõrgklassi hierarhiate peenhäälestusi ja änge. Olukordi, kus kellegi privilegeeritud positsioon on ehk veidi vähem privilegeeritud, sest mängus on näiteks kaaslase perekonna varad. Ka rikaste naiste mehed nutavad. Rohkem kui rikaste varjatud ahastus paneb kaasa elama paarisuhete varjatud keerukus.

1920. aastate glamuur ja peod on kaunis ja otseses mõttes sädelev karkass, mille tagant kumavad katkised inimesed. Dick Diver – Rait Õunapuu.

Silver Kaljula

Paraku tundub, et lavastuses on keerulistele ja delikaatset empaatiat nõudvatele emotsioonidele peale lennatud samasuguse teatraalse rõõmuga nagu kujundusele ja koreograafiale. Üheti on hea meel, et Rait Õunapuule on antud sedavõrd pretensioonika lavastuse peaosa. Tegemist on paljulubava näitlejaga, keda ometi hoiab tagasi mingi sisemine ebakindlus. Teine vaatus on tal kahtlemata tugevam, ent paraku jäävad Õunapuu maneerid välisteks žestideks. Ka hääles. See on mõjus teatud stseenides, ent suhtedünaamikas võiks oodata rohkem tõuget sisemistest impulssidest.

Dick Diver ei ole ainus kandev tegelane, põhiliin on tema suhe abikaasaga ja abielu pingestav flirt noore näitlejanna Rosemaryga (Ilo-Ann Saarepera). Kolmik tervikuna ei mõju kahjuks veenvalt. Kohati on raske aru saada, mis on lavastuses taotluslik ja mis juhuslik. Näiteks laval näidatud Nicole’i hullushetked mõjuvad armukadeda naise sordiini all emotsioonidena. Kas see, et hullus tuleb välja vaid teiste inimeste kirjelduste kaudu, on taotluslik? Ainus vaimselt ebastabiilseks tunnistatud inimene on kõige tugevam? Või on see Nicole’i mängiva näitleja Marika Palmi jalad-maas-lavanatuuri mõju?

Lavastuses esineb paar konkreetset komistuskivi. Esiteks on kandev kolmik Diverid ja Rosemary kirjelduste põhjal suure vanusevahega, ent näitlejad on umbkaudu samas vanuses (nende sünniaastad on vahemikus 1988–1994 ehk enam-vähem sama põlvkond). Sellised vastuolud kirjelduse ja näitamise vahel võivad teinekord olla lavastusliku võttena kasutusel küll (tegelaste vanused mängib näitlejate vanusele teadlikult vastu näiteks Ingomar Vihmar Endla teatri lavastuses „Kolm õde“) ning kindlasti ei eelda keegi, et rollidesse valitakse näitlejaid, kes juba eos parameetritelt täiuslikult vastava kujuga sobivad. Ent selles lavastuses jääb ebakõla nähtavaks. Dicki kirjeldatakse lavastuse alguses keskealisena, Rosemaryt äsja täisealiseks saanuna. Siin tekib konflikt kirjelduse ja selle vahel, mida publik näeb. Dicki tegelaskujust ei paista küpsust. Kui räägitakse aga naiivsest noorest näitlejannast ja tema armupalangust, siis vaatab lavalt vastu näitlejanna, kelle üksainus silmavaade sisaldab juba nii palju sügavust, et on võimatu isegi lavakontekstis uskuda teda olevat naiivne noor.

Teiseks on vaheldumisi seatud suure lava efektsed etteasted ja peent nüansirikkust nõudvad psühholoogiliselt teravad dialoogid, mis jäävad selles kirevas virvarris liiga suureks tükiks pureda. Teater, õnneks, pole küll mitte ainult kaduv, vaid ka arenev kunst. Ka etenduste kaupa ei keela lavastusel keegi ajas areneda. See arvustus põhineb esietendusel.

Seejuures ei saa eitada tegelaste värvikust. See kehtib ka kõrvaltegelaste kohta, kellest nüansirikkusega jäid silma elu kahest otsast põletav muusik Abe North (Vallo Kirs) ja kaunist näitlejannat mööda ilma jälitav Collis Clay (Ringo Ramul).

Lavastuse väline atraktiivsus ja vorm mängivad sisulised tähenduskihid üle. Kujundus ongi vaatamisväärsus ise­eneses. Lilja Blumenfeldil on sel aastal juba üks suurepärane kujundus Vanemuise „Niskamäe naistega“ välja tulnud, „Sume on öö“ on järjekordne lisandus mõjusate või suisa vaimustavate lava­kujunduste ritta. Hõbedasi, musti, valgeid ja halle toone, selgeid mustreid, kauneid kostüüme ning filmiesteetikat kasutav maailm (videokunstnik Margo Siimon) tõmbab endasse. Lava võimalusi kasutatakse mänguliselt, näiteks lava eesosas olev auk on kasutusel basseinina, kus sulistada, või hoopis tühjusena, kuhu kukkuda jms.

Lõpetuseks üldisem tähelepanek. „Sume on öö“ üks liin on seotud pedofiilia/intsestiga. Lavastusi, mis vähemal või rohkemal määral selliseid teemasid puudutavad, on lähiajast võtta ootamatult palju. Endla „Mustas linnus“ räägitakse pedofiilsest suhtest, kõrvalliinina jookseb see teema läbi veel näiteks Von Krahli teatri „Fundamentalistis“ (kus tegemist on küll 18aastase tüdruku ja temast kümmekond aastat vanema mehega, ent võimusuhe on siiski paigast) ja Tallinna Linnateatri lavastuses „Muusikale“. Endla lavastuses „Vaade sillalt“ käsitletakse tundeid, mis tekivad mehes tüdruku vastu, keda ta on kasvatanud nagu oma tütart. Kui veel mainida lähisuhtevägivalda käsitlevaid Ugala „Kui sa tuled, too mul lilli“ ja Eesti Noorsooteatri „Teises toas“, siis on karmidel traumaatilistel teemadel lavastusi üksjagu. Kas ja mida tuleb sellest järeldada?

„Sume on öö“ on stiilne lavastus, mida tahaksin armastada, aga ei saa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht