Stseene veel kümnest õnnetust perekonnast

TAUNO VAHTER

Prantsuse nüüdisaja ühe tuntuma näitekirjaniku Joël Pommerat’ „See laps“ Theatrumis mõjub ennekõike noorteteatrina.

Theatrumi „See laps“, autor Joël Pommerat, tõlkija Inge Eller, lavastaja Maria Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Aljona Movko, helikujundaja Tõnis Leemets. Mängivad Rea Lest, Indrek Sammul, Anneli Tuulik, Liina Olmaru, Kristjan Üksküla, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Risto Vaidla jt. Esietendus 2. X Theatrumi saalis.

Küllap oleks üsna postpostmodernistlik kirjutada draama õnnelikust perekonnast, kes on elanud õnnelikult ja siis veel õnnelikumalt, ilma et oleks lahti pigistatud ühtegi nende perekondlikku paiset või paljastatud rõvedat saladust: keldrist pole põgenenud musttuhat näiliselt vaga pereisa poolt sinna seksiorjaks suletud tütarlast, seinale pole määritud intsestiveri ega aed triiki täis sohilaste laipu. Siiski on ka prantsuse üks tuntumaid ja auhinnatumaid nüüdisaja näitekirjanikke Joël Pommerat tunnistanud, et talle pakuvad ikkagi huvi mõrad ja õnnetused, inimsuhete ebakõlad ja kõrvalekalded. Kõik õnnelikud perekonnad … – jah, jah.

Lood vanemate ja laste suhetest. Theatrumis lavale jõudnud „See laps“ sisaldab kümme stseeni, kus teemaks vanemate ja laste suhted. Napi pooleteise tunni jooksul astuvad lavalt omavahel seostamata stseenides läbi tegelased, kes kirjeldavad monoloogide ja vestluste vormis kõikvõimalikke probleeme. Lapseootel naine räägib, kuidas ta oma tulevase lapse ära hellitab; sõna saavad kergete vaimsete häirete all kannatavad pereemad; isa, keda poeg peksab; jutuks võetakse lahutuse kõrvalnähud ning muud maailmavaatelised vastuolud. „See laps“ pälvis 2006. aastal prantsuse kriitikute ühenduse auhinna ja on Pommerat’ vanematest näidenditest üks tuntumaid. Eestis on see juba korra ka lavastatud, Tallinna tehnikaülikooli tudengiteatris 2008. aastal, varsti pärast kirjutamist.

Pommerat on näidendi tekstis kasutanud inimestelt kogutud lugusid ning nende usutavusega suuremat probleemi pole. Õigupoolest valmistab see kerge üllatuse, sest suurem osa lugudest on liigagi usutavad, argised. Laiemas mõttes tutvustatakse siin pereteraapia põhiteemasid: range või leebe kasvatus, vanemate ootuste ja oma maailmapildi vastuolu, koduvägivald, laps lahutatud vanemate mõjutusvahendina, rasedusega seotud muretsemine või viljatus jne. Korduvalt tuleb pähe mõte, et see kõik võibki vabalt nii olla. Kas see on aga loona ka erakordne?

Kui tõmmata paralleele prantsuse filmide ja kirjandusega, siis tundub, et prantslased ongi tihtipeale leebevõitu. Vastukaaluks saab küll näitena tuua Leïla Slimani raamatu „Hällilaul“ karmuse, kuid seda saab seletada ehk asjaoluga, et tema on sündinud Marokos ega esinda tüüpilist prantsuse suunda. Võib ette kujutada, kui palju karmimaks oleks sama teema keeranud näiteks Michael Haneke või Lars von Trier.

Ei-ei, siin pole intsesti ja ajude vastu seina sodikslaskmist. Valdavalt on lugu hillitsetud, kerge perekonnadraamaliku pingega: näiteks ei meeldi emale, et tütar riietub nagu hall hiireke. Sellega ei taha ma öelda, et Haneke ja Trieri tee on õige ning Pommerat’ oma vale, aga enamik lugusid on väga tüüned. Kahtlustan, et enam-vähem igal suguvõsakokkutulekul ja ka mõnel pikemal trollisõidul kuuleb märksa verdtarretavamaid lugusid.

Täiskasvanud inimene teab, et mõnikord võib armastav vanem ka soovida, et lapsel kõik ei õnnestuks, ja mõnikord on väga segane, kas tõestada on vaja midagi endale või kellelegi teisele. Ühel hetkel võib imetlusest saada aga pettumus. Keset etendust tabasin end korduvalt mõttelt, et juba üksnes Perekooli foorumi postituste põhjal annaks võrdlemisi lihtsalt kokku panna mõtlemapaneva näidendi kogu selle kurbnaljakuses. Paar päeva hiljem saabus uudis, et tulemas on Delfi kommentaariumil põhinev teatrilavastus, nii et ideed on õhus.

Lavastus pigem noortele. Kui hetkeks unustada üleolev hoiak „oh, olen seda juba kuulnud ja näinud“, siis meenuvad need, kes seda kõike loodetavasti ei ole kuulnud ja näinud. „See laps“ on ennekõike noorteteatri lavastus, pakkudes värske aruteluvõimaluse. Mu mõttekäik ei ole originaalne, sest mitmel pool (näiteks Inglismaal) ongi „See laps“ lavale toodud kui noortele suunatud lavastus. Loomulikult pole see päris algklassidele, kuid põhikooli lõpuklassidele sobib juba hästi. Sellega ei anna ma hinnangut lavastusele, lihtsalt õige publiku korral on lavastuse mõju suurem. Mina oleksin küll rahul olnud, kui mind oleks kooli ajal viidud alavääristavalt titelike laste­lavastuste või muusikalide asemel midagi sellist vaatama.

Tegelaskujude hulgast on lavastuses mõistuse hääleks enamasti laps. Rollidest jäävad kõige paremini meelde Liina Olmaru ja Anneli Tuuliku vildakad emad ning Tarmo Songi kehastatud pehmointelligendist mees, kellele majanaaber üritab oma last pähe määrida. Kuigi on ka kergelt humoorikaid stseene, siis komöödiaga tegemist ei ole, ning seda on rõhutatud ka süngepoolse muusikalise kujunduse ja taustavideoga.

Stseenis, kus väike laps teatab oma isale, et ta ei taha teda enam näha, jääb justkui arusaamatuks, kas laps on meelega tehtud stseenis nii lõbusaks või tuleneb see lihtsalt lavaerutusest – hilisemaid etendusi näinud inimeste jutu järgi pigem teisest. Kümnest stseenist tõuseb kõrgemale kaks episoodi. Esiteks stseen Rea Lesta, Anneli Tuuliku ja Tarmo Songiga, kus värske ema üritab oma titte lasteta paarile anda ning nappide lausetega selgub kõiki puudutav draama. Teiseks stseen morgis, kus ema ei julge vaadata, kas lina all on tema poeg või mitte. Paraku ununeb kümnest stseenist pool märksa kiiremini ning see ei tulene ilmselt lavastusest või näitlejatöödest, vaid ikkagi algmaterjalist. Ka teksti mahu poolest on tegu ühe kõige napima Pommerat’ näidendiga.

Muinasjutud, laenatud lood ja ühiskonnateemad. Joël Pommerat on sündinud 1963. aastal Lyoni lähedal Roanne’is. Pärast katsetusi näitlemise, kuuldemängude ja filmistsenaariumidega pühendus ta näidendite kirjutamisele ja nende lavastamisele. Tema 1990. aastal asutatud produktsiooni­firmal Louis Brouillard ei ole oma saali, vaid lavastatakse teatrites üle Prantsusmaa ja ka näiteks Belgias. Kentsakaid arusaamatusi on põhjustanud kokkulangevus, et firmaga sama nime kannab uudistesse jõudnud katoliku kiriku preester, keda süüdistati suure hulga poiste seksuaalses ärakasutamises.

Pommerat’ näidendite aines on enamasti seotud tänapäeva eluga ning seal on esindatud nii inimlik kui ka ühiskonna pool. „Selle lapsega“ võib võrrelda näidendit „Kahe Korea taasühinemine“ (2013), mis koosneb kahekümnest armastust või lihtsalt inimsuhete nüansse puudutavast lühikesest episoodist. Ehk on neis sarnasust näiteks Merle Karusoo lavastustega, kus on mälestuskildudest ainest ammutanud.

Pommerat’le näib pakkuvat üksjagu huvi ka nüüdisaja tarbimisühiskonna teema: tuntumad näidendid ses vallas on „Minu külm tuba“ supermarketi töötajatest ja „Kaubanduse suur ja võimas ajalugu“ neljast müügimehest 1968. aasta rahutuste idealistiga diskuteerimas. Hoopis teisest ooperist on „Lumivalgekese“ ning „Pinocchio“ moodsad versioonid. Kolm esimesena mainitud näidendit jõudsid kõik lavale 2011. aastal, mis osutab Pommerat’ suurele produktiivsusele. Truppi Louis Brouillard luues olevat eesmärgiks seatud tulla nelikümmend aastat järjest välja vähemalt ühe uue teksti ja lavastusega igal aastal.

Pommerat’ kõige tuntum ja edukam näidend on 2015. aastast pärit „Ça ira“: mastaapne, suure trupiga ja üle nelja tunni kestev lugu Prantsuse revolutsiooni aegsetest sündmustest aastatel 1787–1791. Omaaegse revolutsioonilaulu pealkirjaga näidend toob lavale kuninga, ministrid ja mitukümmend muud tegelast, kelle kõnepruuk ja kostüümid on tänapäevased. Vägisi tekib selle 2015. aasta sügisel esietenduseni jõudnud näidendi puhul paralleel viimaste aastate kõige edukama muusikaliga ingliskeelses maailmas, Ameerika Ühendriikide loomise algusaegadest rääkiva räpi ja hiphopi vormis „Hamiltoniga“. Viimane jõudis lavale 2015. aasta alguses ning sai kiirelt tuntuks kui „muusikal, mis päästis terve žanri“. Natuke ma küll kahtlen selles, kas neljatunnine lavastus Prantsuse revolutsioonist või ka „Hamilton“ sobib kõige paremini meie publikule, kuid moodsas ja/või nooruslikus vormis lavastus Eesti riigi algus­aegadest on mõte, mis kunagi kindlasti ära tehakse. Küllap jõuab ka Joël Pommerat’ kui nüüdisaja prantsuse teatri ühe hinnatuma autori looming meie lavadele mingis vormis veel korduvalt.