Sild üle arenguvaevavete

Nüüdistants ongi sellepärast nüüdisaegne, et seda ei saa luubi all vaadelda nagu surnud putukat. Ta alles elab ja areneb ja otsib oma kuju.

SVETA GRIGORJEVA, JÜRGEN ROOSTE

Kunstitudeng vooderdas

instituudist varastatud joonistus-

laudadega oma toa.

Anatoomiaklassist ajas ära

(oli see vast öö!)

inimese luukere.

Must lugu küll.

Aga kunstnikuks ei saa.

Ei iialgi.

Sass Suuman „Ei iialgi“

Nüüdistantsu teemadel on tänavu tekkinud väike arutelu, diskussioon. Ei midagi liialt tulist ega sisulist: inimeste­ring, kes Eestis selles asjas üldse osalised-teadjad, on ka sedavõrd väike. Asi ise muidugi mitte.

Esmalt jäi silma aasta alguse klaaspärlimäng: end alles avastav noor tantsu­kunstnik Henri Hütt ja veidi vanem Taavet Jansen otsustasid hakata nüüdistantsu mentoriteks ja päästjateks, abikäeks noortele, kes selles algamise asjas ehk kuidagi üksi.1 Iseenesest on ju tore, et Hütt ja Jansen ulatavad abikäe meie defineerimissegaduses, arenguvaevades visklevale tantsumaastikule (Evelin Lagle tänavuse „Première’i“ kohta: „ Nende noorte lavastused paiskasid meie arenguvaevades visklevasse tantsuringi pahvaka värsket õhku.“)2, otsides seda nooremat generatsiooni, kes vahetaks välja vanad tegijad (Kangro, Ollesk, Mägi). Teisest küljest tundub, et tegemist on nädalalehtede tarvis välja mõeldud pseudoprobleemiga, uus generatsioon tuleb peale Hüti ja Janseni abitagi. Kas pole nende püüdlus enese kaudu uut põlvkonda defineerida pigem võimuakt, enesemääratluskatse?

Tantsija Cédric Andrieux rääkis oma autobiograafilises monolavastuses, milline vabastav tunne oli Stingi laulu „Every Breath You Take“ saatel lava eesosas lihtsalt seista ja publikule silma vaadata.

Tantsija Cédric Andrieux rääkis oma autobiograafilises monolavastuses, milline vabastav tunne oli Stingi laulu „Every Breath You Take“ saatel lava eesosas lihtsalt seista ja publikule silma vaadata.

Siim Vahur

Priit Raud ütleb ERRi kultuuriportaalile sõltumatu tantsu auhindade jagamise puhul žüriiliikmena: „Siin on veidi põlvkondade probleemi. Mina olen jõudnud arusaamani, et uus põlvkond on niisugune, kellele ei sobi olemasolevad vormid. Nad praegu otsivad seda vormi, kuidas nad ise tahavad oma asju teha, kuidas nad tahavad neid asju näidata, ja selleks ei pea olema mingid olemasolevad vormid.“3

Hüti ja Janseni projektist õhkub elitistlikku mõtlemist – meie siin, juba tegijad, anname noortele võimaluse, tulge ja tõestage ennast, aga jätke meelde, et iga viga võib osutuda „saatuslikuks“ (Evelyn Raudsepa sõnutsi: „Takistada võib ka aukartus: tegemist on ju ikkagi Eesti etenduskunstide praeguse esisaaliga, sinna oma lavastusega sisenedes algab automaatselt enesetõestamisprotsess ja vead võivad olla saatuslikud.“)4 Mis iseenesest on huvitav, sest kas pole eksperimentaalteatri üheks alustalaks error, ebaõnnestumine, nn „saatuslik viga“, mis võib osutuda millegi uue mootoriks.

Raudsepp kirjutab oma Hüti- ja Janseni-apologeetilises tulevikuotsingus: „Tantsuloomingu defineerimissegaduses on sündinud olukord, et kumbki kõrgkool ei koolita koreograafide ja tantsuõpetajate kõrval kunstnikke. Tegeletakse võrdselt tehnika ja loominguga, võttes mõlemas eesmärgiks kesktaseme, mistõttu kipuvad kunstniku ambitsioonidega koreograafid jätkama oma edasist õppeteed Eesti kunstiakadeemias.“ Väide, et kumbki kõrgkool ei koolita kunstnikke, et seda teeb EKA, on obstsöönsus. Justkui saaksid kõik EKA lõpetajad kohe loojateks. Kool ei saa mitte kedagi kunstnikuks õpetada, see peab olema inimeses endas. Kool annab vahendid, teooriapagasi, loob konteksti, annab mingi vilumuse, aga see ei õpeta sind kunstnikuks. Et mõlemal kõrgkoolil on lausa eesmärgiks keskpärasus, on ülbe, nahaalne ja ebapädev mõte. Kusagilt õppekava sisukirjeldusest ei saa lugeda, et „me teeme sust keskpärase mittekunstniku“. Mis elus välja tuleb, on iseasi.

Üldse kõlab eesti kultuuris veidralt eeldus, et kedagi on vaja asendada, kellegi kingadesse on vaja astuda. Põlvkondade teema on kogunisti imelik – kas peab Kangrot ja Olleskit minema vaatama (ja nt Sauterit-Õnnepalu lugema), mõeldes, et need on nüüd need vanad tegijad, kes millegi uuega ei suuda üllatada. Mahakantud tüübid, kellele on vaja leida asendaja? Kui kunstnik algusest peale tahab kellegi positsioonile (Hütt ja Jansen tahtsid siis praegu Priit Rauda mängida?), tahab sedasama võimu, ongi ju tegu stagnatsiooni, seisakuga. Tahame vana struktuuri üle võtta, et see pigem oma nägu teha – sihuke võimumudeli taastootmine (à la ZA/UM Sirbi kingades), mitte lammutamine, kummutamine, ümberpööramine, ülemängimine, uue tegemine.

Midagi uut pole võimalik, ikka on tulnud uus põlvkond samasse ruumi, võtnud üle samad tööriistad ja lõpuks ehk ka mentaliteedi? Teisiti mõelda ei saa? Kõlab nagu konservatiivide parteiprogramm. (Muide, kriitik ja žüriiliige Heili Einasto lubab tantsuauhinda põhjendades endale Sirbis EKRE-liku kõrval­hüppe: „Auhinna määramisel Fine 5 lavastusele „… and Blue” sai arvesse võetud asjaolu, et tegemist on 100% eestimaise lavastusega [—], mis tänapäeva, üha enam rahvusvahelistuvas kunstielus on muutumas väärtuseks omaette.“5 Esiteks, 100% eestimaine on vist ka lavastuse pealkiri, teiseks, kas ikka geeniproovid said tehtud, kohatu oleks, kui meil sünniks siin Eestis kuidagi rahvusvahelist nüüdiskunsti, veresolkimist, eks.)

Põlvkondade kujundit on vaja eeskätt kriitikuile, et struktureerida oma mõtteid-tekste, kaardistada seda maastikku, et oma tegemisi ja olemist õigustada ja lihtsustada. Kunstnik toda põlvkondade erisust tajuda ei pruugigi, teda ei huvita, kas too, keda ta vaatab, on juhtumisi x, y, z või õ, ä, ö, ü. Kui kunstnik ise juba nii näeb, siis ta ehk ei näe seda kunstnikuna, vaid mingi trendi, ideoloogia, väärtussüsteemi kandjana/toetajana, püüdes endale haarata mingi põlvkonna eestkõneleja või hääle või esindaja positsiooni-rolli. Nii, y-rong on läinud, miks ma ei võiks olla esimene z-staar, ahh?

Andrus Vaarik kuulutas viimases teatri-„OP!is“, et kriitik Kristiina Garancis on kõige õigem inimene, kelle käest küsida, millest moodustub (Eesti) tantsumaastik. Tõepoolest, sellist kaardivihku või GPSi poleks osanud ka veidraimas tantsukošmaaris oodata. Garancis loob tõesti lihtsa ja selge pildi, mudeli, kus eri servades on vastandlikud tantsustiilid: ühes otsas tantsuteater, teises nüüdistants. Tantsuteatris peab kohal olema butafooria, dekoratsioonid, kostüümid, valgus. Ühe sõnaga kola, mis teeb teatrist teatri. Tantsuteater on defineeritud seega esmalt atribuutide, mitte sisulise või mõttelise kaudu. Teises otsas on kolatu ja kohatu nüüdistants: „See asi, mida inimesed laval ajavad, võib olla kontseptsiooni väljendamine või puhas liigutus puhta liigutuse pärast“.6

See on julm eristus. Kas nüüdistants ei saagi siis kuidagi olla tantsuteater? Ja vice versa? Rekvisiidid, valgus, kostüümid teevad ainuõige teatri? Mitte inimene laval? Mullu detsembris sai festivalil „Talveöö unenägu“ näha lavastust („Remote Tallinn“), kus ainsateks osalejateks olid vaatajad ise ja neid kõrvaklappidest suunav hääl, kogu kola oli kontseptuaalne, linnaruumis ja inimese tajus-ajus kujuteldav. Et see polegi enam teater, kui ta nii serva peale läheb, satub? Ja vastupidi: 12. mail Vabal Laval etendunud Jeremy Wade’i ja noorte soome tantsijate (TADaC – Soome kunstiakadeemia teatrikõrgkooli tantsurühm – toim) ülienergiline, vihane, hulluse piirile pürgiv, aga sotsiaalse sõnumiga „Human Resources“ ei ole nüüdistants, aga on tantsuteater, sest lava oli lõpuks täis kola ja prahti?

Kui iga-aastasel teatriauhindade jagamisel istuvad žüriis sellised tantsuspetsialistid, siis pole ka imestada nomineeritute nimekirja üle. Läinud aasta tantsulavastuste žürii liige Heili Einasto ütleb Sirbis: „Seoses sellega, et Eesti Teatriliit otsustas hakata välja andma etenduskunstide aastaauhinda, võttis tantsulavastuste žürii nõuks keskenduda eelkõige lavastustele, kus on kasutatud meediumina liikuvat keha. Selle otsusega jäi kõrvale hulk lavastusi, kus kombatakse tantsu ja muude etenduskunstide piire ning mis olid varasematel aastatel tantsuteatri žürii vaateväljas. Tulemus pole siseringile kuigi üllatav: selliseid nn liikumispõhiseid tantsulavastusi on vähe, sest suurema osa tantsuväljast on vallutanud etenduskunstide piiridel balansseerivad lavastused, kus ei kasutata oma sõnumi peamise edastajana keha(de) mõtestatud liikumismustreid (koreograafiat). Žürii arvates oli aasta üsna kasin, midagi väga üllatavat ja vapustavat ei olnud.“7

Eestis on vist natuke liiga vara mõelda uuest tantsust nii, nagu mõeldakse näiteks Euroopa tippülikoolides à la Amsterdami koreograafiaosakond SNDO, isegi Soome tundub selles osas edumeelsem. Aga loota ju võib. SNDO (School voor Nieuwe Dansontwikkeling ehk Uue Tantsu Arendamise Kool) tutvustab end veebilehel: „Kuigi avangard on surnuks kuulutatud ja on üldteada, et kunst paistab olevat aina kestev vormide, teemade, stiilide, moevoolude ja sundmõtete taaskäitlemine, otsib SNDO ikkagi pidevalt uusi tantsu ja tantsu tegemise viise. Olemasolevate vormide ja stiilide kinnistamine ei ole eesmärk. Kui õpilased tahavad nendega töötada, tõstetakse üles küsimus „miks“. Küsimusi „miks“ ja „kuidas“ kasutatakse SNDOs tihti. Mitte küsimust „mis““.8 Seega, laval nähtu kohta ei küsita, mis see on, vaid miks ja kuidas on see tehtud. Mis-küsimust vajavad esmalt kultuuripoliitikud ja rahajagajad.

Naljakas on see, et kui mõni selline – lavalisema-loovama, vormis mitte nii kinni kõlkuva mõtlemisega – lavastus etenduks Eestis, kirjeldataks seda kui etenduskunsti, Amsterdamis on see aga nn uus tants. Eestis käinud nüüdistantsu üks põnevam täht Ivo Dim­chev määratleb end koreograafina. Mitte etenduskunstniku, performance’i-teatri viljelejana, vaid koreograafina (seejuures Renate Keerd räägib oma üsnagi äratuntavalt kehakesksete nüüdistantsulavastuste puhul pigem etenduskunstist ja etendajatest). Mis paneb mõtlema, kas meie arusaam uuest tantsust käib ikka ajaga kaasas. Muidugi pole eesmärk sörkida Lääne tegijate sabas ja püüda sama teha, samamoodi mõista, aga avarust võiks olla, tantsukriitikuid, kes vaatavad laval inimest ja näevad tantsu kas või sõnalavastuses. Professionaalne, kehakeskne tantsija Cédric Andrieux rääkis oma autobiograafilises monolavastuses (mille lavastas temaga ja talle Jérôme Bel), milline vabastav tunne oli pärast aastaid väga füüsilistes-keerulistes nüüdistantsutruppides mängimist sattuda lavastusse, kus pidi lihtsalt Stingi laulu „Every Breath You Take“ saatel lava eesosas seisma ja publikule silma vaatama.

Meie kriitikud annavad mõista, et kontseptuaalne intellekt ja kehakesksus on kaks eri asja, mis eesti tantsumaastikul praegu veel kokku ei käi. Leenu Nigu ütleb tänavu „Première’il“ esietendunud Arolin Raudva ja Maarja Tõnissoni lavastusi vaadeldes, et need on „märk eesti uuemas tantsus toimuvast kehakesksuse tagasitulekust. Kui väga pikka aega on tooni andnud eksperimenteeriv ja kontseptuaalne etenduskunst, siis noorema põlve tantsuloojad pööravad oma pilgu taas kehalisuse, füüsise, aistingute, liikumise poole“.9

Selline vastandamine on ohtlik, see on tekitanud arusaamu ja (ka lavastajate) käitumismalle, justkui oleks kehakeskse tantsu puhul tegemist lihtsate sümbolite peal mängiva kõrge tantsutehnilise oskuskunstiga, seejuures kui kontseptuaalsema ja eksperimentaalsema mõtlemise puhul on tegu intelligentsema ja ambivalentsema liikumisega, kus annavad tooni peaasjalikult mittetantsijad. Nõnda tekibki lõpuks tegelikult kontseptuaalse tõrjumine tantsust, liigitamine mittetantsuks (mis on juba olemuslikult siiski tants, sest defineeritakse vaid tolle kaudu) ning (auhinnatava) tantsuteatri kaldumine tähendusetu silmailu poole. Sest kuhu maale võib kontseptiga minna, et see ikka veel oleks tantsu nime väärt ja kehaline ja … ? Seejuures hakkab kehaline lihtsustuma-labastuma, sest mida seal ikka on nii diipi mõelda, eks. Liigutus liigutuse, ilu ilu pärast lööb teised kontseptsioonid oma üldmõistetavusega lihtsalt üle.

„Seejuures annavad nende lavastused lootust, et seni väga sügavalt juurdunud vastandus tantsulise ja n-ö intellektuaalse etenduskunsti vahel hakkab ammenduma ning lõpuks ometi jõutakse teesi ja antiteesi sünteesini, milles liigutus ja idee ei tühista teineteist, vaid üks ilmneb teise kaudu ja vastupidi,“ jätkab Nigu. Mida tähendab siin tees, antitees, süntees? Kriitikule on see abiks, lehes näeb teooriana kena välja, aga sinna on peidetud justkui mingi süüdistus, et, näe, varem polnud meie tantsukunstnikud selliseks vaimu-keha ühenduseks suutlikud. Aga kas pole see süntees nüüdisteatris, üldse, alates vähemasti modernistide katsetustest lava- ja performatiivses kunstis, olnud kogu aeg olemas. Kust me hakkame lugema toda nüüdistantsu, kus on kehalise ja kontseptuaalse piir, ning kas siis kehaline ennist ei olnudki kontseptuaalne? Tantsukriitikud ei peaks ju koostama kooliõpikuajalugu, vaid vaatlema asja olemust.

Kuidas saab Nigu väita, et „Première’i“ tänavused lavastused on märk eesti uuemas tantsus toimuvast kehakesksuse tagasitulekust, kui kõik tantsu aastaauhinnale nomineeritud lavastused on – kui kasutada Nigu terminoloogiat – „teesid“ ehk kehakesksed lavastused? Ja see pole juhuslik, vaid tahtlik ja teadlik tantsupoliitika. Kas mitte Karl Saks ei võitnud oma lavastusega „Tšuud“ mõni aasta tagasi aastaauhinna? Temast alates lugedes on põhimõtteliselt kõik tantsuteatriauhinnad läinud kehalistele-tantsulistele-füüsilistele-somaatilistele lavastustele, ka Rene Köster pälvis hiljuti (2014) Kristallkingakese auhinna ja Kristjan Rohioja tantsu aastaauhinna (2014). Kõik puha kehakesksete lavastustega!

Mulje kontseptuaalsuse domineerimisest võib tõesti tekkida, kui vaadata kultuurilehtede külgi, sest poleemikat tekitavad ikkagi üldjuhul just nimelt eelmainitud, sealjuures kui nn teesid tegelevad liiga sageli lihtsate üheselt mõistetavate sümbolitega ja lihtsakoelise dramaturgiaga. Sümbolite ambivalentsus oleks justkui eksperimentaalsemate ja kontseptuaalsemate lavastuste eripära, mingit protsentuaalset ülekaalukust võib ehk tõesti täheldada. Ja puhtast liikumisest on kriitikuil üldmõistetavalt keeruline kirjutada ka sõnavara tõttu, arvustusi ähvardab oht luulestuda. (Nagu on juhtunud Evelin Laglel: „Seejuures on aga siiski rõõm näha, mis suunas areneb nende noorte koreograafide liikumisest mõtlemine. Julgus luua lavastust somaatilisele liikumiskeelele toetudes peegeldab kehalise kohalolu ja füüsilise info seisundilisuse hindamist ja omal nahal tajumist. See omakorda avab uue tee, lausa uue tasandi tantsukunsti arengus.“)10

Siiski ei saa olla nõus Nigu üldistusega, justkui toimuks mingi kehakesksuse juurde naasmine – selles võib aimata ka küllalt klassikalist mõtlemist tantsust kui millestki peaasjalikult kehakesksest, esteetiliselt väljapeetud, abstraheeritud liikumisest (Einasto defineerib koreograafiat mõnevõrra laiemalt kui „keha(de) mõtestatud liikumismustrit“). Raudsepp küsib aga: „Augusti tantsufestival on loobunud tantsust, Eesti Teatriliit annab välja etenduskunstide auhinda, Sõltumatu Tantsu Lava võetud suunaks on just tantsu presenteerimine ning juba pikemat aega käib rahvusvahelisel etenduskunstide maastikul jutt tantsu comeback’ist. Aga kus see siis on?“

Kehakesksus ei ole midagi, mis tuleb tagasi. Sellega on (vähemasti Eestis) nagu riimluulega: seda peetakse alati õigemaks tantsuks. Välja keskmes, kriitikute ja auhindajate pilgu all võib olla kaks-kolm tõsisemat viljelejat, aga seda peetakse kõige õigemaks, puhtamaks, traditsioonilisemaks kunstiväljundiks, seda auhinnatakse, selle poole püüdlevad paljud harrastajad, seda näidatakse esimesena (ja õigena) koolilastele.

Etenduskunst oleks nagu tantsu degradeerumine – nad müttavad seal kuskil (Heili Einasto: „Mõtlemiskoht on see, et suurem osa tantsuväljal olijaist eelistab „mütata“ etenduskunstide vallas ning ehedat tantsukunsti väljaspool balletiteatrit jääb üha vähemaks.“) –, mis on kummaline. Kunagi öeldi Fine 5 või kogu algse kehalise nüüdistantsu kohta, et see pole õige tants.

Mis hetkel kuskil inimkonna kultuuri hällis need üksteisest üldse lahku löödi – sõna, liikumine, hääl. On keeleteooriaid, mis väidavad, et kommunikatsioon algas liigutustest, keha – tantsu! – abil üksteisega suhtlemisest. Tahtmine neid meediume tänapäevases auhinna- ja kultuuripoliitikas ning arvustuskultuuris lahutada mõjub elitaarse status quo (väljakujunenud kõrgkultuuripildi) säilitamise püüdlusena, mis on olemuslikult otsiva hingega ja piire kompava nüüdistantsu vastand. Seepärast ongi see nüüdisaegne, et seda ei saa luubi all vaadelda nagu surnud putukat. Ta alles elab ja areneb ja otsib oma kuju. Miski pole paratamatu ega lõplik, kui see puudutab inimest laval. On ehk üks vabaduse lõplik määr seal – kui inimene otsustab laval surra või tappa. Aga kui lõplik seegi enam on.

Priit Raud ütleb ERRile: „Etenduskunsti auhind võeti kasutusele selleks, et olla vabam, me ei taha ennast piirata määratledes, kas see on tants või ei, kas on teater või ei. On olemas niisugune sõna „etenduskunst“, mis hõlmabki nüüdisaegsemaid lavakunsti vorme, nagu teater, tants, muusika. See kõik on sulandunud üheks asjaks, milleks siis neid eraldada.“

Tahtmatult on see „üheks asjaks sulamine“ ning selle põhjal auhindade lahkulöömine teinud nüüdistantsule karuteene. Oleks ju üsna kurb vaatepilt, kui kõik vähegi eksperimentaalsemad ning ambivalentsemad „uue tantsu“ lavastused, mis ei sobi nn establishment’i-sisese tantsu aukoodeksisse, küüditataks etenduskunstide rongile. Seejuures, kui tantsuauhindadele nomineeritute hulgas võib leida ka dramaturgilisi õnnetusi, peavad kontseptuaalsemad lavastused seisma žürii ees võrdluses koos perfomance’ikunsti ja lavahuumoriga ja kõigi hüljatud orvukeste-värdjatega, keda muu suur teater või kunst enda omaks ei taha tunnistada.

1 Vt http://www.saal.ee/event/778/

2 Evelin Lagle, Kui liigutus ja idee ei tühista teineteist. – Sirp 20. III 2015.

3 Vt http://kultuur.err.ee/v/f7bedf9f-3d3b-4c03-8445-0ddcc8707a23

4 Evelyn Raudsepp, Põlvkonnad ja väljavaated eesti tantsukunstis. – Sirp 27. III 2015.

5 Teatri aastaauhindade laureaadid 2014. aasta loomingu eest. – Sirp 10. IV 2015.

6 Vt http://kultuur.err.ee/v/teater/d4daa39f-9fee-41c3-a2a7-0d08bd958d1d

7 Teatri aastaauhindade laureaadid 2014. aasta loomingu eest. – Sirp 10. IV 2015.

8 Vt http://www.ahk.nl/en/theaterschool/dance-programmes/sndo/about-sndo

9 Evelin Lagle, Kui liigutus ja idee ei tühista teineteist. – Sirp 20. III 2015.

10 Evelin Lagle, Eesti nüüdistantsu uued tulijad, kas ka uued tuuled …? – TMK 2015, nr 5.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht