Shrekist setodeni

Eva-Liisa Linder

Pistelisi pilke eesti laste- ja noorteteatrile aastal 2013.

Lastele ja teismelistele mõeldud lavastusi on viimasel ajal kogunenud ligi veerand teatripildist (ülemöödunud aasta 203 uuslavastusest oli neid 50). Seega on tegu Eesti teatriruumi mahuka osaga, millest annan siinkohal pistelise ülevaate. 2013. aasta alusel on põhjust öelda, et selles ruumis võib märgata vormilise otsingulisuse algeid ning teinekord küsitavat sisulist platvormi. Endiselt torkavad lasteteatris enim silma lapsed ise. Lapsed on maailma kõige vahetum ja originaalsem publik, kes mõnikord tundub olevat etenduse kõige võimekam, ent ka kõige alahinnatum ja -kasutatum komponent.
Nukuteatri möödunud aasta suurimaks ettevõtmiseks oli „Shrek”. Vaatamata kommertslikule eelreklaamile (juba osatäitjate valimisest kujundati meediasündmus) koorus laval välja eluterve sõnumiga ja sümpaatselt esitatud muusikal (lavastaja Ain Mäeots), mille eriväärtuseks sai Kirke Kangro vaimukas tõlge. Lugu oli igati aja- ja sihtgrupikohane, keset üleüldist printsessihullust kulus Sepo Seemani mängitud sookolli maamehelik siirus igati ära.
Nukuteater tõi lisaks Köismäe tornis etenduvale „Cosette’ile” (2011) eelmise aasta sügisel väikese saali lavale teise Victor Hugo ainetel lavastuse: „Väike Gavroche”. Mõlema puhul on tunda lavastaja Taavi Tõnissoni poisikeselikult sooja kiindumust „Hüljatutesse”. Revolutsiooniaegse Prantsusmaa kangelaste ja närukaelte seiklused on laval parimas romantistlikus vaimus nii kujunduse kui ka sisu poolest.
Meeldiv üllatus oli ka jõulude eel Nukuteatris välja tulnud „Muinasjutud paberil”, mille lavastasid ja mida esitavad Andres Roosileht ja Sandra Lange. Pool etendust on varjuteatri stiilis, teise poole täidab „jutupliiats”: Sandra Lange pintsel pajatab loo „Keisri uutest rõivastest”. Lastekirjanduse keskuse hubases väikeses saalis jälgivad lapsed hinge kinni pidades jutupliiatsi iga jutti, kuni saavad oma suureks rõõmuks ise välja hüüda alasti tõe: keiser on paljas!
Leino Rei tõi kevadel VAT-teatris lavale Indrek Hargla esiknäidendi „Andromeda saar”. Loos on müütilist pompoossust. Andromeda nimi tähendab kreeka keeles meestevalitsejat, nii saab ka loos müstilisest maskiga kaunitarist (Katariina Undi intrigeerivas kehastuses) kiusatuse sümbol ja reaalsusest põgenemise põhjus.
Kui arvata Cabaret Rhizome’i viimase aja osaluslavastused noorteteatri repertuaari sekka, siis on see selles vallas vahest kõige vormiuuenduslikum osa. Cabaret Rhizome’i peosimulaator „Rave/Reiv” (2012) ja „rhizomedia.risomeedia” (2013) on meeldejäävad teistmoodi teatrinähtused. Lavastuses „Rave/Reiv” saavutab publik kriitilise vaate pidutsemise teemale koos võimalusega ise alkoholi tarbida ja „rhizomedia.risomeedias” osaleb publik etenduses interneti teel, mistõttu võib neid lavastusi pidada vaimukaks antipropagandaks, mis vastupidiselt manitsevale pedagoogipilgule annavad sisekriitilise vaate lõbusa sõprus­konna vormis.
Vastuolulisena mõjusid Vanemuise sügisesed lavastused. Leino Rei teises läinudaastases lavastuses „Armunud kastis” kasutatakse kenasti erilaadset tehnikat (näitlejad, nukud, seintele joonistamine), ent küsimusi tekitab tšehhi kirjaniku Ludvík Aškenazy lastejutt ise. Näitlejad mängivad lapsi, kes mängivad nukkudega kodu. Nad on memm (Katrin Kalma) ja taat (Priit Strandberg), kes hakkavad abielluma ja koos elama, kuid rõhutavad, et peavad seetõttu ka vaidlema ja tülitsema. Mitmed patriarhaalset peremudelit või sotsiaalset surutist kumavad repliigid stiilis „taadikesed ei pea memmekeste meele järele olema” või arusaam, et „mehe sõna peab maksma”, esitavad kriitilise noodi pigem täiskasvanute suunas.
Kummastavalt mõjus ka Vanemuises lavastatud Nikolai Nossovi nõukogude-retooriline kapitalismikriitiline satiir „Totu kuul” (lavastaja Kaili Viidas), millele oli justkui ununenud lisada tänapäevane tõlgenduskiht. Tehniliselt on lavastus tulvil huvitavaid erilaadseid efekte: animatsiooniga kaetud lava näeb välja nagu multifilm, kus astuvad esiplaanile värvilistes kostüümides tegelased, teaduslabori keemilised katsed tossavad ja plahvatavad, lae all lendavad kosmoselaev ja skafandrid või „kaaluta olekus” tegelased. Ent seejuures ei põimu efektijada, kapitalismisatiir, pikad monoloogid ja arvatav sihtrühm (etendusel viibisid 5–10aastased lapsed) tähenduslikuks tervikuks. Paar korda hakkavad lapsed innukalt vastama (näiteks kui küsitakse: „Kas te teate, mis on aktsia?”), kuid vastuste asemele astub peagi ideoloogiline ühiskonnakriitika: kommunism – suur Lillelinn, raha – paha. (Üks laps küsis selle peale: „Huvitav, kuidas nad ilma rahata hakkama said?”). Mitmed vaimukused panevad muhelema – kui Totu (Priit Strandberg) teeb koos kosmoseraketiga „selfie” või kui öeldakse „nagu Maa pealt kukkunud” –, kuid lavastuse sisuliselt kandvamaks küljeks jääb teaduse propageerimine.
Vaid kiviviske kaugusel Vanemuisest sünnib ka päris teadusteater. Ahhaa keskuse igapäevased etendused on vaimustav näide, et keemiliste elementide omavaheliste suhete draama ei ole kindlasti vähem huvitav kui väljamõeldud tegelaste melodraama teatrilaval. Tervitatav on ka Eesti loodusmuuseumi juba mitmeaastane etenduste sari, kus näituste raames mängitakse ette teadusteemalisi lugusid, pealegi tellitakse selleks uut omadramaturgiat. 2012. aasta mineraalide näituse juurde nägi merevaigu, soola ja kassikulla omadusi tutvustavat „Mineraalide lugu” (teksti autor Mehis Heinsaar), eelmise aasta sügisel elustus aga trilobiitide 500 miljoni aasta tagune elu lavastuses „Ajarännak merepõhja” (teksti autor Silvia Soro), mõlema esitajateks Miks-teatri näitlejad. Teadusteatri suunal on palju suurem potentsiaal: põnev alusmaterjal on käepärast, pedagoogiline aspekt vastab lasteteatri püsiootustele ja saalitäied vaatajaid oleks kindlustatud.
Haruldane on uurimuslik lähenemine, ent just sellega üllatavad noored seto tüdrukud Taarka stuudiost, mille hiljutises lavastuses „Leelo otsib setot” (lavastaja Anne Türnpu) küsivad nad ausalt: kas ja milline seos on meil sajanditaguste lauluemadega? Teemavalikus on tunda tungi leida vastus valusatele isiklikele, rahvuslikele ja ühiskondlikele küsimustele. Proovide käigus on stuudios sündinud otsinguline ja värske teater, väärt jätk eelmise aasta ühiskonnakriitilisele lavastusele „Kuidas müüa setot?”.
Tantsuteatri vallas nägi lahedat osalusteatrit hiljutisel nüüdistantsufestivalil „Hommik”, kus etendus Kaja Lindali ja Hendrik Leboni varem välismaal tuuritanud „Rock’n’roll ja lehesadu”. Oskuslikult tervikuks keerduv video- ja pärisreaalsus, lähi- ja kaugruumide täpne teadvustamine ning esimestest hetkedest haarav mänguline lähenemine annavad vabastava tunde. Vaatajad kutsutakse mitmel korral hiiglaslikku lehehunnikusse möllama. Seejuures avaneb laiem tähendus: nii sünnib igapäeva-elu-tants. Lihtsate vahenditega vallatuse sõnum on: vabadus!
Intrigeerivana mõjus ka Pärnu Endla „Sinilind”, kus Ingo Normeti tugeva klassikalise lavastuse sees avaneb Liina Undi mõjus visuaalkunstiline kujundus. Ühest küljest on laval tuntud lugu kahest lapsest, kes käivad sinilindu otsides läbi mineviku- ja tulevikumaa. Süžeeliselt on seiklusjutus kõik paigas ning näitlejad elavad tegelastesse õhinal sisse. Teisest küljest kujuneb eraldi vaatemänguks suur lavakujundus, millesse on haaratud uhketes muinasjutukostüümides Haldja ja Öökuninganna kõrval ka kogu mineviku- ja tulevikumaa, mis kujutavad endast omaette kosmilist reaalsust, kus video, arvutimänguefektid, klubimuusika, valguslahendused, nukud, maskid, värvipallid, skulptuurid, kunstiajaloo teosed jne annavad pöörase visuaalse seikluse tunde. Kõige omapärasema mulje jättis „sündimata laste maailm”, kus sinises valguses tegutsevad hiiglaslike beebipeadega tegelased. Täiesti teistsuguses keeles fantaasiamaad annavad huvitavaid kokkupuuteid klassikalise lavastusstiiliga ja püstitavad intrigeeriva küsimuse kujunduse mõjust iseseisva kunstitööna. Seejuures esitatakse lavastuse lõpus harva esineva selgusega loo moraal: kõige kallimad asjad, ema-isa armastus, on kodus ootamas – suur sõnum igasse väikesesse päeva.