See ongi Spiel

Vanemuise „W“ on hoogne ja vaimukas lavastus, nauditav nii põhjalike eelteadmistega teatrifännile kui ka huumorisoonega huvilisele.

AURI JÜRNA

Vanemuise „W“, autorid Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots ja Rein Pakk, lavastaja Ain Mäeots, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, heliloojad Tauno Aints, Ardo Ran Varres ja Leslie Da Bass, stsenograaf Kristjan Suits, kostüümikunstnik Gerly Tinn, valguskunstnik Rene Liivamägi, laulutekstide autor Aapo Ilves, koreograaf Britt Kõrsmaa. Mängivad Helena Lotman, Ragne Pekarev, Merle Jääger, Maria Annus, Külliki Saldre, Merle Jalakas, Pirjo Jonas, Kaia Skoblov, Aivar Tommingas, Robert Annus, Reimo Sagor, Veiko Porkanen, Karl Laumets, Jaanus Tepomees, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Jaan Willem Sibul, ooperikoor, sümfooniaorkester, bänd jt. Esietendus 16. XI Vanemuise suures majas.

Teatriõhtu Tartus. Laval on punased lipud, uhke töölisrahvas ja ennastunustav suure juhi ülistamine. Saal rõkkab naerust. Laval on Vanemuise ja rahvusliku teatri 150. aastapäeva tähistav lavastus. Aeg liigestest on lahti? Suurte tähtpäevade pidulikkuse rõhutamiseks kutsutakse ikka teatrirahvas kohale. Kuna erilist indu lisavad teatri enda pidupäevad, pole imestada, et seekord toodi Vanemuises lavale „W“, kus heidetakse ambitsioonikas pilk poolteisele sajandile. Eriti teeb heameelt lavastaja Ain Mäeotsa otsus vaadelda teatrilugu läbi sürrealistliku huumoriprisma.

Kuigi avastseen kakskeelse nukumänguga on veidi kobav ja ebalev, läheb edaspidi kõik tõusvas joones. Avalaul tõmbab hoo ja eneseirooniaga publiku kaasa – ekspressiivselt eteldes tutvustatakse rahvusliku teatri algusaja suurelist mängulaadi. Kas publik kuuleb tolle trupi juhi nimeks Liira või Wiera, sõltub ilmselt sellest, kas ollakse kava lugenud või eesti teatrilooga tuttav.

Etenduse edenedes selgub, et hulk ajaloolistest isikutest inspireeritud tegelasi on samuti kõlava ja kohati vaimuka nimega: Hemming (prototüübiks Karl Menning), Murd (Kaarel Ird), Heinz (Evald Hermaküla), Anti (Mati Unt), Osvald Tuli (Gustav Suits), Paul Book (Peter Brook). Teksti autorid Loone Ots, Anu Tonts, Ain Mäeots ja Rein Pakk on ajalootäpsuse-kriitika ennetamise ja loomingulise vabaduse nimel loonud reaalsusest tõukuva, kuid sellest sõltumatu maailma. Seetõttu pole ka ontliku loengteatri ohtu. Lavastaja kinnitab, et eesmärk ei olegi ajalooline tõde, vaid „see, et tuleksid välja kogu ajastu olemus, vaim ja vaib. Meile on oluline, kuidas teatrit tehti, mitte see, et kas see või teine tegelane ütles nii või oli üldse sel ajal teatris.“1

W“ ongi hoogne ja vaimukas lavastus, nauditav nii põhjalike eelteadmistega teatrifännile kui ka huumorisoonega huvilisele. Muidugi peitub lavastuses palju äratundmisrõõmu teadjamaile (ja mine tea, äkki tekitab teistele intrigeerivat segadust, mis sunnib teatri­lugu uurima), kuid õnneks pole see ainus tugevus. Loone Ots, üks autoreist arvab nii: „„W“ puhul pole oluline mitte üksnes see, kuidas toona teatrit tehti, vaid see, kui sarmikad isiksused on selle teatri taga. Mina üritasin näidata, et teater sünnib siis, kui seal taga on fanaatiline inimene.“2

Tihtipeale põhjustab ülimahukas algmaterjal ideede üledoosi, tohutu hulga erilaadseid stseenikesi, mis tunduvad tegijaile kõik nii tähtsad ja armsad, et ei raatsita terviku nimel valikut teha. Sellega tekib oht, et rong sõidab tegevusliinide ülekülluses kraavi ja publik igavleb. Kuigi „W“ võib uhkustada suure hulga tegelaste ja teemadega, on see ometi ka veenev tervik – mis sellest, et hüppab ajastust ajastusse ja teemast teemasse.

Murd (Aivar Tommingas), ropu suuga ja raudselt järjekindel teatrijuht, kelle kannul tuleb justkui veeuputus.

Maris Savik

Wiera teatri amatöörlik fanatism, Menningu psühholoogilise realismi tulek, eneseirooniline naljamängude ja operettide pila, Irdi karmikäeline armastus, kommunistliku dramaturgia absurd, teatriuuenduse eneseohverdus – valik suuri teemasid, mida punkteerib hulk värvikaid tegelasi (ajaloolisi ja ulmelisi), tagatipuks hoogsad füüsilised stseenid (koreograaf Britt Kõrsmaa). Kõigele annab voolavust ja vunki vaimukas tekst ning vaimustav muusika (heliloojad Tauno Aints, Ardo Ran Varres, Leslie Da Bass, laulutekstid Aapo Ilves). Jääb mulje, et truppki naudib oma pöörast rännakut läbi ajaloo.

Võib öelda, et seda võimsat lugu kannavad peamiselt kolm suurmeest. Robert Annuse Liira on oma fanaatilisuses ja ennastunustavas õhinas võrratult ligitõmbav ning seda traagilisem on tema lõpp sandikopikaid teeniva kinopianistina. Annuse enda nakatav rõõm kandub Liira pühendumusse ning ajas kauge inimene saab tema kehastuses veenvalt inimlik ja haavatav.

Tema järglasena toob Reimo Sagori Hemming kaasa kutselise teatri tõsiduse, pühendumise ja halastamatuse – see ajastu jääb küll lühidaks, kuid sillutab tulevikule teed. Ning lõpuks Aivar Tomminga Murd, ropu suuga ja raudselt järjekindel teatrijuht, kelle kannul tuleb justkui veeuputus. Tommingas on oma magnetilisuses ja karakteri detailitäpsuses niivõrd võimas, et kogu „W“ teine vaatus kuulub talle. Väikese mööndusega, et Murd toimib kõige paremini hetkil, kui duetti tasakaalustab Els (Külliki Saldre).

Lavalugu veavadki kõige silmatorkavamalt Tommingas ja Saldre, aga esimeses vaatuses ei saa märkimata jätta Helena Lotmani kõrvetavalt kirglikku ja järeleandmatut Juulit, kelle vanema versioonina toob Merle Jääger teise vaatusse sama kirgliku poeesia „Kerkokella“ kõlal. Kõige olulisem on aga ansambel. Suurusele vaatamata hoiab see kokku ning toimib ühtsena, nii et võrdselt olulised on nii legendaarsed tegelased kui ka väikesed värvikad kujud, nagu Ragne Pekarevi kummitav-kummaline koristaja, Kaia Skoblovi neurootiline Viiu, Karl Laumetsa vaimukalt segaduses Kukk, Jüri Lumiste, Jaan Willem Sibul ja Veiko Porkanen kolme klouniliku juhatuse liikmena jt.

Olen igati nõus Heili Sibritsaga, kes leidis, et see lustlike sketšide jada „sobiks suurepäraselt näiteks teatripäeva auhinnagalale. Siis oleks tegemist vaimuka ja toreda meelelahutusega, kust leiab teatrirahvas ja publik tögavat äratundmist ja ka mõtlemisainet“.3 Küll aga ei saa öelda, nagu ei sobiks seesama lustlik lavastus teatri repertuaari. Esiteks kipuvad auhinna- ja tähtpäevagalad (sealhulgas ka riigi aastapäeva ja teatripäeva kavad) jääma sageli lahjapoolseks või hoopis segaseks, mistõttu teeks „W“ au nii mõnelegi ettevõtmisele. Teiseks on mahukast ajaloomaterjalist tervikliku, kaasahaarava ja jälgitava lavastuse tegemine paras pähkel ka parimatele. Seekord on õnnestunud luua muhe ja sisukas lavastus, mis leiab loodetavasti oma publiku.

Muidugi on sellelgi lavastusel omad miinused, peamiselt teises pooles, kus pärast suurt punast programmi ja Irdi räuskamist kipuvad noorte teatriuuendajate otsingud pikale venima, mitmekordne lõpp ja küsitav raam ajavad segadusse, balletinumber on küll lummav, ent seoseta. Lavastaja pole raatsinud loobuda ka pikast sentimentaalsest regilaulust, mis kisub täiesti teise ooperisse. Ometi, kui lavalt on läbi käinud õrn ja südamlik järelehüüe Lembit Eelmäe Vanapaganale ja Hermaküla painele ning kui lõpuks kõlab küsimus, kellele üldse see teater vajalik on, siis ehk on igal etendusel ikka keegi, kes leiab, et „mulle on“.

1 Aigi Viira, Rein Pakk: Minu panuseks uuslavastuse „W“ teksti kirjutamisel olid köök ja veranda. – Õhtuleht 19. XI 2019.

2 Samas.

3 Heili Sibrits, Eesti teater ja tema koristaja. – Postimees 21. XI 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht