Sama palju teater, lihtsalt teine laad

„Samad sõnad, teine viis“ tõestab, et ka dokumentaaldramaturgial põhineval lavastusel võib olla vägagi põnev kunstiline vorm ja keel.

MEELIS OIDSALU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Draamateatri „Samad sõnad, teine viis“, autor Piret Jaaks, lavastaja Mari-Liis Lill, kunstnik Emer Värk, valguskujundaja Priidu Adlas, helilooja Marten Kuningas. Mängivad Teele Pärn, Britta Soll ja Mari-Liis Lill. Esietendus 20. XI 2021 väikeses saalis.

Mari-Liis Lille feministliku dokumentaallavastuse „Samad sõnad, teine viis“ senise tagasiside põhjal – pean silmas nii ilmunud kriitikat kui ka vestlusi tuttavatega – võib publiku jaotada tinglikult kahte leeri. Skeptilisemate vaatajate meelest ei täitnud lavastaja oma lubadust näidata naiste eriomast panust okupatsioonijärgse Eesti õitsengusse.

Kaks naist (Teele Pärn ja Mari-Liis Lill või Britta Soll) teevad kaks tundi traditsioonilist lavamehetööd, ehitavad vaatajate silme all nullist üles õdusa lavaelutoa. Seejuures räägivad näitlejad lavategevusega pealtnäha sidumata näidendi teksti. Raugematu intensiivsuse ja füüsilisest pingutusest segamatu reipusega kantakse ette naispoliitikute intervjuudel põhinev tinglikustatud ja veidi poetiseeritud dialoog. Vahele on pikitud mõned kuplee­likud etteasted (sh põhiseaduse preambula värsistatud uusversioon).

Teatrisaate „Teatrivaht“ salvestusel nentis skeptikute leeri esindav kriitik Madis Kolk, et etendus ei suutnud avada naise eripära Eesti vabariigi ehitamisel. „Ma ei näinud seal seda spetsiifiliselt naise panust Eesti vabariigi taasiseseisvumisse,“ ütles ta. Nagu oletatavasti ka mõnel teisel teatrisõbral, pole Kolgil „sellise publitsistlikku laadiga kunsti kontekstis suurt midagi peale hakata“.

Minu arvates teeb Kolk liiga nii naistele kui ka lavastusele. Esiteks oli Lille lavastuse minuni jõudnud mõte selles, et naiste panuses ühiskonna ülesehitusse ei peakski otsima selles avalduvat eriomast „naiselikkust“, nii nagu meeste panuses riigi taastamisse ei ole mõtet otsida mehelikkust. Traditsioonilist lavamehe funktsiooni täitvad naised ei teinud ehitustööd kuidagi eriomaselt naiselikult (vulgaarses tõlgenduses: kohmakalt). Ei, näitleja Britta Soll on kõiki neid täismõõdus kipsplaate seina lükates ja puitkarkasse püstitades viimase vindi peal rase, aga ei tee sellest põrmugi välja. Pigem osutab lavategevus kui ka laval kõlanud naispoliitikute dokumentaaltekst programmilisele hoolimatusele ühiskondliku lavatöölise soo suhtes ja asjaolule, et ühiselu ehitamise kõrval said naised ka oma soorollist tuleneva lisakoormusega kaeblemata hakkama.

Kaks naist (Teele Pärn ja Britta Soll) teevad kaks tundi traditsioonilist lavamehetööd, ehitavad vaatajate silme all nullist üles õdusa lavaelutoa.

Heikki Leis

Et lavastaja ja idee autor Mari-Liis Lill ning näidendi autor Piret Jaaks pelgalt naispoliitikuid intervjueerisid ja nende intervjuude põhjal tervikliku loo suutsid esitada vabariigi uuestisünnist – ka see on pigem märk sellest, et Eesti eneseleidmise lugu on sama terviklik nii mees- kui ka naissoost kõnelejate suu läbi. Eestit ei ehitanud ükski sugu, ikka inimesed. Ainsa naiseliku aspektina võib tuua naispoliitikute eriomast lepitavat rolli, aga ka see on üldinimlik voorus, mida pole mõtet ülemäära sooga siduda.

Mis puudutab skepsist publitsistliku laadiga teatri suhtes (mõni kasutab sellise skepsise väljendamiseks lisaks ka väljendit „vikipeedia-dramaturgia“), siis jah, Mari-Liis Lill on julgenud kaugeneda kujundiküllasest „kunstilisest teatrist“ ja teinekord eiranud ka igasugust vormilist nüüdisaegsuse ootust. Lille eelmine lavastus „Teises toas“ Eesti Noorsooteatris oligi pigem kvaliteetpublitsistika kui traditsiooniline teatrikunst, aga kõnekas sellegipoolest, seda enam et ajakirjandus kippus lähisuhtevägivalla teemat pisendama või eirama.

Lavastuse „Samad sõnad, teine viis“ on selgelt esteetilisem teatrikunstiteos, mille vormivõte on taotluslik ebakõla laval nähtava ja kuuldava vahel. Kui silmad sulgeda ja kuulata naiste suust katkematult voolavaid riigi ehitamise repliike, võiks ette kujutada hoopis teistsugust lavastust. Sellist, kus põhirõhk on paatosel, pingelise riigiehituse emotsionaalsetel sõlmpunktidel, tülidel, vaidlustel, vastasseisudel. Puhtalt tekstilisel-helilisel tasandil on Piret Jaaksi näidend tulvil draamat selle sõna kõige emotsionaalsemas tähenduses. Selle draama kangelannad peavad leidma väljapääse pealtnäha lepitamatutest tülidest ja tupikseisudest. Naiste mõttevahetustes avaldub entusiasmi ja vabaduseiha kõrval ka täiesti alasti õud eesseisva riigiehitusülesande üleelusuuruse ees. Tegevuslikul-visuaalsel tasandil sekundeerib eepilise teksti andmisele aga hoopis teine elukihistus, sipelgaliku koostöömeele ja agaruse sfäär, milles viibivatel tegelastel aega mõtlemiseks väga ei ole, tuleb tegutseda ja etenduse lõpuks laval eluruum valmis saada.

Nende kahe tasandi koostöös sünnib omalaadne mäluaparaat, mis on „ehitatud“ tegevustiku ja teksti teadlikule kooskõlatusele. Suuri eepilisi muutusi ja ületamatuna tundunud ühiskondlikke vastasseise vaatajale meenutava teksti saatel ehitavad kaks inimsipelgat imekspandava kergusega üles ühiseluruumi. Võime olla tajumuslikul tasemel kollapsi äärel, kurnatud konfliktidest, tundest, et ühiskond on lepitamatult lõhestunud, aga sellest kõigest hoolimata on see Eesti Vabariigi nimeline inimsipelgapesa kolme aastakümnega loonud õitsva kultuuri ja moodsa majanduse. Kui palju head selles inimsipelgapesas toimub varjatult, justkui teadvustamatult! Väljaspool ühiselulist traumeeritud tajuruumi, ka siis, kui me tähelepanu on konfliktidest kurnatud, tegutseme edasi, koos, organisatsioonides, ettevõtetes, MTÜdes. Ja ikka ühishuvist.

Eestlase suu võib olla täis kiusu ja lammutamisetahet, aga ta jalad ja käed samal ajal justnagu iseenesest rajavad midagi. Koostöös teistega. See sõnum „käige kukele, mehed, oma kiitlemisega, ka naised ehitasid riiki, nad lihtsalt ei uhkusta sellega igal pool, neil pole selleks aega“ tuli sealt kaasa nagu muu seas, kõrvaltõdemusena. „Samad sõnad, teine viis“ tõestab, et ka dokumentaal­dramaturgial põhineval lavastusel võib olla vägagi põnev kunstiline vorm ja keel.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht