Salme Reegi nimeline auhind – Jevgeni Ibragimov

Madli Pesti žürii liige

Laureaadi valimisega vaidlust ei tekkinud. Isegi Jevgeni Ibragimovi nime polnud vaja isekeskis valjult välja hõigata – see oli nii iseenesest mõistetav. Ühelt poolt kõneleb see eriliselt vaimustavast lavastajatööst, teiselt poolt konkurentsi  puudumisest lastele ja noortele tehtavas teatris. Sellele sai ka üle-eelmise Sirbi vestlusringis osutatud.

Aga ikkagi, miks just Ibragimov? Eestisse on tänu temale jõudnud žanr, millele pühendatud festivale peetakse välismaal juba ammu. Eestis pole sellele žanrile õieti veel nimegi, kuid erialakirjandust appi võttes võiks seda nimetada visuaalteatriks või objektiteatriks. Mõistet „nukuteater” ei tahaks kasutada, sest  sellel on eesti kultuuriruumis ikkagi eelkõige lastele mõeldud teatri maitse man – silme ette kangastuvad plüüžist loomad sirmi taga ja kuusekesed lava ääres. Ibragimovi olulisust on Eestis märgatud ja hinnatud: lavastus „Mängurid” nomineeriti aastaauhindadele mitmes kategoorias. Ibragimov sai auhinna kolme lavastuse eest: täiskasvanutele mõeldud „Mängurid”, noortele mõeldud „Oscar ja Roosa Daam” ning  lastele mõeldud „Kuldvõtmeke ehk Buratino senitundmatud seiklused”. Lähemal vaatlusel on need kõik üpris eriilmelised lavastused, kuid ühisjooneks on dünaamiline lavakeel, paljude kunstiliste vahendite kasutamine. Kõige peenem on vahest „Oscar ja Roosa Daam”, kus imepisikeste nukkude abil luuakse reaalsuse illusioon vahelduvatest tegevuspaikadest ja „päris” inimestest: nukkude taha tekib suurem ja sügavam, laiem ja kõrgem ruum, nii vaimselt  kui füüsiliselt. Kui näitlejad etenduse lõpus kummardavad, vajub paljudel suu lahti – kui pisike lava! „Kuldvõtmeke” on reibas, põnev ja hariv teater, kus suurima aplausi saab kindlasti võluv tiigistseen. Lihtsate ja üllatavate vahenditega luuakse teatriruum, mitte illusioon. „Mänguritest” on juba palju räägitud – igati maailmatasemel teatraalne akt. Lavastuse geniaalselt teatraalne lõpuvangerdus jääb kauaks meelde. 

Iseasi on, kuivõrd suudab üks välismaine lavastaja (koos mõnede välismaiste võitluskaaslastega) tuua eesti teatrisse rohkem kui vaid värskendava pinnavirvenduse, kuivõrd jääb nuku- ja objektiteatri pilt värskeks ka pärast Ibragimovi uutele jahimaadele suundumist. Nukukunstnikke koolitatakse nüüd Turus – jääme lootma mitte ainult uusi ja värskeid, vaid ka püsivaid tuuli.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht