Salgamisharjutused üksildust ei ravi

Telefonilavastuse „Kuuluvusharjutused“ põhjal saab öelda, et Vabamu tegi vale sammu, aga õiges suunas.

MEELIS OIDSALU

Vabamu „Kuuluvusharjutused“, autorid Barbara Lehtna (Eesti), Jānis Balodis, Katrīna Dūka (mõlemad Läti) ja Nahuel Cano (Argentina-Holland). Esietendus 18. III telefoni teel.

Nagu ülikooli semiootikaloengus õpetatakse, sünnib kunstilise teksti tähendus pingest erisuguste tõlgenduste vahel, millest ükski ei suuda hõlmata teksti kõiki elemente. Vabamu produtseeritud telefonilavastust „Kuuluvusharjutused“ reklaamiti kui etenduskunstnike loodud teost. „Kuuluvusharjutuste“ puhul pole tegemist mainitud sedastuse kohase kunstiliselt tähendusliku teosega, sest selles puudub vajalik laeng ambivalentsust. Teatrilavastuse puhul pole see iseenesest teab mis määrava tähtsusega puudus.

Teatril on täita ka muid ühiselulisi rolle peale kunstilise. Kohaajaloolised või kirjandusloolised tarbelavastused on eesti teatris väärikal kohal, kuigi selget kunstilise või vormilise eneseteostuse taotlust kohtab neis harva. Pigem on sellistel puhkudel pingutus sihitud lavastuse vormistamisele nii, et etenduse peamist toimet – publitsistlikku, rahvahariduslikku või enesetajuloomelist – segataks võimalikult vähe. Nii on ka „Kuuluvusharjutustega“, mida võib ühelt poolt pidada vormilt hüper­minimalistlikuks. Enne etendust saadeti postiautomaati neli fotosid sisaldavat pruuni ümbrikku, millele oli kirjutatud telefoninumber ja kellaaeg, millal number valida. Võib ka väita, et „Kuuluvusharjutustel“ üleüldse puudus vorm, et tegemist oli lihtsalt hästi korraldatud telefonikõnega või õigupoolest telefonimonoloogiga, sest kuulajal oli keelatud kõne ajal rääkida.

Tarbeteatrilavastustes sünnib sündmuslikke rolle haruharva, kuigi ka kohaajalugu tutvustavas suvelavastuses võib leida näitlejakunsti pärle. Kuivõrd „Kuuluvusharjutustes“ oma kaheksaminutilisi elulugusid esitavad kuusteist Eesti inimest pole näitlejad, vajanuks lavastus muud vormilist või dramaturgilist nihestust, et olla käsitletav teatriteosena. Tegijad on erilaadsed lood komponeerinud ja korrastanud, sättinud need kenasti kaheksa minuti sisse hästi jälgitavateks juppideks, ent pärast nelja monoloogi kuulamist pidin tõdema, et tegelikult oligi tegu telefonikõne vormi leidnud lähiajaloolise museaaliga. Kuulde­teatri tarvis jäi puudu ergastavast kokku- või lahkukõlast, kuuldenäituse tarvis puudus nelja eluloo kaaseksponeerimist õigustanud siduv teema.

„Kuuluvusharjutuste“ puhul võinuks olla tegemist kosutava sotsiaalabiga epideemia tõttu suhtlusvaeguses inimestele, ent ka sotsiaalabiprojektina oli ettevõtmine hambutu, pigem ebamugavalt kummastava, mitte üksildust leevendava toimega. Olin juhatatud tehniliselt intiimsesse vestlusolukorda (tundmatu telefoninumbri valimine põhjustab pigem ärevust kui lõõgastab) inimesega, kes mulle oma elukäigu jutustas, aga isegi „tere“ ja „aitäh, head aega“ ütlemiseks pidin koguma julgust, sest rääkimine oli telefonikõne katkestamise ähvardusel keelatud. Isoleerituse tunnet süvendas asjaolu, et oma lugu jaganud inimesed jäid kõne lõpuni nimetuks. Kõne saateks vaatamiseks postiga edastatud perekonna- või muudel isiklikel fotodel oli jutustajate nägu „söövitatud“ valgeks laiguks.

Kuidas pidanuks see õudusfilmidest tuttav võte looma kuuluvustunnet või seda käivitavat nostalgiat? Vanamoeliselt fotopaberile trükitud retrovaibi kandvad fotod ja tänapäeval analoogtehnoloogiana mõjuv telefonikõne justkui riivasid nostalgiasagarat, aga just selle vestluspartnerist äralõigatuse tõttu, mida mainitud põhjustel kõne ajal tajusin, oli nostalgia turvaline avaldumine pärsitud. Mu telefonikõnepartner kutsus justkui üles oma loole kaasa elama, ent lõikas seejuures ära igasuguse võimaluse tema isikuga lähemalt kontakti saada.

Isegi väljamõeldud nimi oleks isoleeritust leevendanud. Anonüümsuse oleks võinud tagada ainult neil osalistel, kes seda ise vajalikuks pidasid. Ühetaoline salastamine mõjus tegijate ülehoolitsemisena. Suhtlesin justkui Margaret Atwoodi „Teenijanna loost“ tuttavate teenijannadega, kellel keelati pärisnime kasutamine. Vabastava pihi asemel kogesin enesesalgamise vaibi. Hirmudele tuleb neist ülesaamiseks silma vaadata, aga just see silmavaatamise võimalus lõigati „Kuuluvusharjutusis“ vahedalt ära. Ehk see oligi kunstilise mitmetimõistetavuse võimaldamiseks vajalik nihestus, ehk soovitigi lavastusega osutada vaenukõne ühiselu nüristavale mõjule? Kas ei olegi see lavastuse põhiteema?

Pigem ei, sest 25. märtsil veebis Keiu Virro juhatusel korraldatud vestlusringis põhjendas Barbara Lehtna võtet üheselt vajadusega kaitsta kuutteist inimest, kes usaldasid publikule oma isikliku loo, vaenamise ja kiusu eest. Mulle räägitud neljas loos ei jäänud kõrva ühtki elementi, mida oleks saanud kasutada kurjasti kõneleja vastu, eriti kui arvestada sellise suhteliselt marginaalse vormiga lavastuse eeldatavat publikukoosseisu. Kas sellise krampliku ettehooldusega hoopis ei levitata ohvrimentaliteeti, mille levikut Vabamu nime- ja idee­kohaselt peaks aitama ennetada? Sooviti ju okupatsioonide muuseumi nimetusest Vabamu kasuks loobuda, et eemalduda ohvrimentaliteedi ja minevikuhaavade näppimisest, olla institutsioonina jõustav, toetav, julgustavalt tulevikku vaatav.

Anonüümsed ja üht suhtluspartnerit vaikima sundivad telefonikõned mõjuvad kuuluvusharjutuse vormivalikuna möödalasuna. See poleks nii, kui tegijad selle möödalasu taotluslikkusele kas või vihjanuks. Kuna tegijate ring hõlmab etenduskunstnikke ka Lätist ja Argentinast, on kavas korrata ettevõtmist ka välismaal. Soovitan katsetada julgelt muudatusi, mis lähendaksid telefonikõne etenduskogemusele ning jõustaksid nii oma loo rääkinud toredaid inimesi kui ka nende lugude kuulajaid või siis paneksid saavutatud kõheda vastupidise mõju veidikegi taotluslikuna kõlama.

Olen tänulik neljale inimesele, kes järjestikku oma loo rääkisid. Isegi muinasjutuvestja J-le (nime sain vestlusringis teada), kelle puhul tundus, et harrastusnäitleja üritab kõne ajal ennast müüa, muinasjutuvestjana demoesinemist pakkuda. J-i jutt oli teiste siiraste ja vahetute rääkijatega võrreldes märksa tehtum, püüdlikum, pealetükkivam. Korraks käis peast läbi mõte kõne katkestada, aga seegi oleks olnud totter ülereageerimine. Ülejäänud kolme minuga rääkima sattunud inimese puhul avaldas muljet esituse loomulikkus, mis oli suudetud saavutada ilmselt eeltöö ja juhendamise tulemusena. Ka loomulikkusefekt nõuab teadlikku pingutust, eriti kuna tegemist on dokumentaalpihtimusega.

Eestlased ei ole üldiselt erilised pihtijad. Ehk julgustab pealkirja „Kuuluvusharjutused“ kandev katsetus oma lugu sõnastama, seda teistele jutustama ja saavutama seeläbi iseenesega vahetum kontakt. Tunnustan Vabamut, mis võiks vabalt piirduda rahvuslike minevikuhaavade nokkimisega. Selle asemel otsitakse nutikaid võimalusi olevikusuhete tervistamiseks. Vabamu ajab õiget asja ning ka harrastuskuuldeteatri mõte on äge ja kordamist väärt, etenduskunstnike katseprojekt väärib kindlasti edasiarendamist. Seekord tehti häirivalt ebateadlikuna mõjuv samm, aga õiges suunas. Julget jätku!