Sai nutta ja sai naerda

Nargeni festivali „Aadama õunad“ Naissaarel Omari küünis. Neonatsist Aadam (Priit Pius) näeb pastor Ivani (Märt Avandi) usus jäärapäist eskapismi, lausa meditsiinilist juhtumit, millest ta tuleb iga hinna eest olmereaalsusse raputada.

Nargeni festivali „Aadama õunad“ Naissaarel Omari küünis. Neonatsist Aadam (Priit Pius) näeb pastor Ivani (Märt Avandi) usus jäärapäist eskapismi, lausa meditsiinilist juhtumit, millest ta tuleb iga hinna eest olmereaalsusse raputada.

Siim Vahur

Halvas mõttes jant ja tugev rahalõhn kerkisid lõppenud suve teatris varasemast rohkem esile.

Nagu viimasel ajal ikka, oli ka lõppenud suvi teatrist pungil. Suveteatri rohkus ei üllata enam kedagi, pigem muutuksid inimesed murelikuks siis, kui pakkumine poleks ühtäkki enam nii rikkalik. Kui võtta statistiliseks aluseks Eesti Teatri Agentuuri veebilehel (www.teater.ee) rippuv info, siis kolme suvekuu kestel esietendus Eesti eri paigus ligikaudu 40 erilaadset uuslavastust ja teist sama palju (või pisut rohkemgi) kandus mängukavva üle eelmisest suvest või saalihooajast. Tõsi, võib-olla kõik selle nimekirja lavastused ei kvalifitseeru päriselt suveteatriks, samuti on nende seas ka harrastusliku maiguga teatraalseid ettevõtmisi, ent üha paisuvat mahtu näitab see statistika kindlasti. Seda enam et nimetatud pole veel kümmekonda suvist festivali, mis olid vähem või rohkem samuti teatriga seotud.

Sirp esitas viiele teatrikriitikule paar suunavat küsimust, et saada ülevaade, millisena äsja lõppenud suvi paistis neile, kes oma ameti ja huvi tõttu vaatavad keskmisest rohkem ka suveteatrit.

1. Mis jäi seekordsest suveteatrist rõõmustavat meelde ja mis võinuks olemata olla?

2. Kas nähtu põhjal kerkis esile mingeid suundumusi?

PILLE-RIIN PURJE

Vaatasin suvekuudel veerandsada uuslavastust. Paras ports oli rohkem või vähem kohavaimule rajatud algu­pärandeid (Loone Ots kaks korda, Urmas Lennuk, Heidi Sarapuu, Gerda Kordemets, Ivar Põllu, Jaanika Juhanson), aga ka autoritruumaid või autorikaugemaid klassikaseadeid (Tammsaare kolm korda, Ristikivi, Tolstoi, elav klassik Kivirähk jt). Selles vallas torkas silma mõndagi pealispindset, dramaturgiliselt ja/või lavastuslikult poolel teel takerduvat, mis aga ei välistanud siin-seal värvikaid näitlejatöid („Katarina mõrsjalinik“, „Nornide mängud“, „Aleksei Karenin“, „Meri muigab teitele vasta!“, „Karlsonson“, „Julie ja tähed“, „Kaevurite päev“).

Suveteatri mind rõõmustanud elamusi: südamlik ja stiilipuhas „Kõrboja perenaine“ (Ugala Vargamäel); naeratava sisemise saladusega „Maailma otsas“ (Rakvere teater); muhedalt kohavaimukas „Vee peal“ (Võrus Tamula järve kaldal); liigutav ja ehe armastuse lugu „Klarissa kirjad“ (Pärnu Suveteater); karm ja omamoodi eksootiline „Vannutatud neitsid“ (R.A.A.A.M); küll ebaühtlane, aga valdavalt mõnus ja nutikas „Pao-pao“ (Endla).

Üks mõtlemapanev suundumus on igavikuliste teemade, sakraalse kandepinna kompamine. Siin eristuvad kaks tugeval algmaterjalil põhinevat lavalugu: Anders Thomas Jenseni „Aadama õunad“, näiliselt kerge, sisimas tõsitundlik mäng Naissaarel Nargeni festivali raames ning Jean Anouilh’ vääristekst „Becket ehk Jumala au“, Eesti Draamateatri arenguvaruline lavastus Katariina kirikus. Märt Avandi paradoksaalse nõtkusega loodud hingekarjane Ivan ja Indrek Sammuli kirgliku mängurõõmuga oma au otsiv Thomas Becket on teatrisuve põnevaima siseilmaga rollid. Kui need kaks meest kusagil ajatuseväljal trehvaksid!

Sama temaatikat profaanselt osatav R. A. A. A.Mi „Vanapagan“ aga ületas või pigem alandas mu eetilist valuläve. Parafraseerides Rait Avestiku arvustust eelmises Sirbis: kuitahes vinge horisontaalne väljaelamine ei toida hinge, kui eesmärgiks tühistada vertikaalne sisseelamine.

MADIS KOLK

Kui juba üsna pikka aega oli tundunud, et suveteater muutub sisult üha tõsisemaks ja kunstiliselt kaalukamaks, siis tänavuse suve põhjal paistab taas, et jant on žanrina tagasi. Mitte et see üdini halb oleks. Pigem peegeldab see meie ühiskonda ja räägib midagi meist. Näiteks seda, et elu on praegu raske ja huumor aitab meil seda ületada? Ometi on kahju, kui teatritegijad ei pea publikust lugu ja suhtuvad oma ettevõtmisse läbinähtava turundusliku prioriteediga.

Ent see ei ole kuidagi vähendanud suviste teatritippude tõsiseltvõetavust. Komöödiasuve juhatas sisse Semperi-Ojasoo lavastatud Shakespeare’i komöödia „Pööriöö uni”, mis oli kõike muud, kui elu käsitlemine huumorivõtmes. Üks tugevamaid teatrielamusi oli tänavu suvel „Aadama õunad“ – taas žanrimääratluselt komöödia. Äkki see kõik kokku näitabki inimeste huumorimeele esiletõusu – vajadus naeru järele annab endast tunda, kuid võtab üsna eri­suguseid vorme.

Sõnumiga ehk nõustumata, kuid kujundikeele poolest nautisin väga ka Sergei Potapovi „Vanapaganat“. See on seda tüüpi sotsiaalne teater, mis hoolimata küllaltki vägivaldsest sõnumist ei ahista, vaid võimaldab osa saada, suhestuda.

Inimeste teatrivajadus ja -võimekus on muljetavaldav. Teatrit tehakse väga erilaadsele maitsele ja kõik peaksid saama oma osa. Sellel suvel lauldi vähemalt kahes lavastuses „Käime katuseid mööda“. Natuke viitasid kõik need sündmused, et käimegi pisut „latvupidi“. Pageme mingite oluliste küsimuste eest, millele teater suudaks ehk vastata.

Sealjuures on hea, et mingeid väga reljeefseid teatrisuundumusi esile ei kerkinud. Teater ei peaks olema tendentslik. Aga natuke tundub, et inimeste muremõtted ja seejuures stabiliseeruv majandusrütm on hakanud teatrit taas palagani poole kiskuma. Usun, et meie tänapäevas on piisavalt teemasid, millega ka laval tegelda, ärme saada publikule sõnumit, et teater ei püüagi inimhinge kripeldusest aru saada.

Ugala „Kõrboja perenaine“. Harjumuspärasele Annale füüsilistelt eeldustelt üsna kaugeks jääv kleenuke näitlejanna Kadri Lepp kasvab stseenist stseeni ning loob mõjuva ja oma kires usutava perenaise.

Ugala „Kõrboja perenaine“. Harjumuspärasele Annale füüsilistelt eeldustelt üsna kaugeks jääv kleenuke näitlejanna Kadri Lepp kasvab stseenist stseeni ning loob mõjuva ja oma kires usutava perenaise.

Gabriela Liivamägi

MADLI PESTI

Suvine teatrisaak Tallinnas oli rõõmustavalt tummine: „Pööriöö uni“, „Vannutatud neitsid“, „Becket ehk Jumala au“, „Elagu, mis põletab!“. Mujal rõõmustasid „Pao-pao“, „Aadama õunad“ ja „Vanapagan“. Neis töödes oli kõike: nalja ja nuttu, erakordseid näitlejatöid, üdini tungivat ruumikogemust, ja mis põhiline, süvenemispüüdlust.

Tore oli, et suveteatri kaardile jõudis väikesaar Kihnu, ent samavõrd kurb, et kätte antud kohaga ei osatud midagi peale hakata. Kihnu suvelavastus oleks võinud astuda ühte sammu juba Eestis end väga hästi sisse töötanud veidi haridusliku kogukonna- ja pärimusteatri suundumusega: publik kohtub ühes kauges Eestimaa nurgas ja saab omapärase dramaturgia, lavastuse ja näitlejate kaudu teada midagi selle nurga ajaloost, kultuurist ja „eluvilosoohviast“. Siin on ju headeks näideteks ees juba aastaid setu, võru ja saare teatritegemised, eelmisest aastast astus uhkelt rivvi ka Hiiumaa oma „Mamma lugudega“. Kui palju oleks ka Kihnul pakkuda midagi omapärast, erilist! Esimesel aastal piirduti aga arusaamatu jandiga. Jääme ootama teisi tegijaid, kes oskavad ja tahavad süüvida paiga erilisusse.

Kuigi kahekümne seitsmest suvekuudel esietendunud täiskasvanutele suunatud kutseliste teatritegijate sõnalavastustest oli lauskomöödiaid vaid kuus, jäid need kuidagi liiga tugevalt domineerima. Halvas mõttes jant ja tugev rahalõhn kerkisid lõppenud suve teatris varasemast rohkem esile. Teiseks, tundub, et aastatega on läbi käidud kõik teatritegemiseks sobivad mõisad ja küünid, lauluväljakud ja rabad. Tänavu uusi kaugemaid kohti avastada peaaegu polnudki, Kihnu saar ja Kohtla-Nõmme kaevandusmuuseum välja arvatud.

JAAK ALLIK

Kuigi ma teatri aastaauhindade žüriisse ei kuulu ja seetõttu pole ka kohustust suvel teatris käia, olen endalegi jahmatuseks vaadanud tänavu ära 17 suvelavastust. Mõne hea inimese kiidetust on jäänud nägemata „Aadama õunad“ Naissaarel ning Eesti Draamateatri „Becket ehk Jumala au“, kahjuks ka teatri Kell Kümme suverepertuaar, „Karlsonson“ Tõstamaal ning Vanemuise „Julie ja tähed“ Toomemäel. Intuitsioon on mind aga ilmselt hoidnud eemal neist lavastustest, mis häid inimesi on pannud oigama.

Suve üldmuljeks on, et midagi üle aegade vapustavat ei sündinud, kuid meeldivalt üllatas, et peaaegu kõik suuremad teatrid olid võtnud ette väga tõsiseid ja suuremahulisi projekte. Nähtud klassikatöötlustest (kolm Tammsaaret, kaks Shakespeare’i, Tolstoi, Twain, Ristikivi ja Kivirähk) annaksin võidupärja Lennuki ja Kirsi „Kõrboja perenaisele“ Ugalas ning ka Kadri Lepa Anna tõuseb näitlejatööde hulgast selgelt esile. Hämmastav oli jälgida, kuidas harjumuspärasele Annale füüsilistelt eeldustelt üsna kaugeks jääv kleenuke näitlejanna stseenist stseeni kasvab ning loob mõjuva ja oma kires usutava perenaise. Teatrikriitikat jälgides oli seejuures mulle rabavaimaks lugemiselamuseks „Kõrboja perenaise“ arvustus Sirbis, kus Kaja Visnapuu sellest lavastusest kirjutades sai läbi ilma märksõnadeta „Anna“, „Villu“, „Kadri Lepp“ ja „Ott Aardam“. Kriitikul on vabadus oma sümpaatiad valida, aga peategelasi otse olematuks kuulutada on siiski ainukordne.

Võimsalt mõjus Vargamäel ka Katrin Saukas Merle Karusoo näidendis/lavastuses „Tõe ja õiguse“ saunaeidest. R.A.A.A.M rõõmustas jätkuvalt intrigeerivate välislavastajate (Pessegov ja Potapov) küllakutsumisega, kuid täis­tabamuseks Märt Meose sellel suvel produtseeritud kolmest lavastusest osutus hoopis kodumaise Madis Kalmeti „Vannutatud neitsid“, kus erakordselt tugevast naisansamblist sööbis eriliselt mällu Riina Maidre loodud lavakuju.

Õhtutäie head naeru tõi kaasa Endla teatri „Pao-pao“ ning kiiduväärt on, et too eneseiroonia- ning naljakaskaad, mis lõi Reiu laval üle hulga aja jälle päris vabaõhuteatri tunde, ei muutunud tänu Ivar Põllule kordagi maitsetuks.

Veel tahan esile tõsta kaht lavastust, kuhu publikumass ei saanudki jõuda. Adamson-Ericu muuseumi saalikeses etendasid Toompea teatrikooli sellekevadised lõpetajad Anu Lambi nagu alati targal juhendamisel ja seekord ka kaasategemisel lavastust „Elagu, mis põletab!“ jutustamaks lugu meie kunstirahva seiklustest XX sajandi alguse Pariisis ja näidates sellega, kuidas nii siis kui ka praegu võib ka kitsastes oludes suur kunst sündida. Juba eelmisel suvel Prangli saarel ja Viimsi rannarahva muuseumis mängitud Piret Saul-Gorodilovi omapärane näidend „Mereplekid“ jõudis minu vaatevälja alles sellel aastal ning rõõmustas, et Eva Kalbuse juhendamisel tegutsesid Tallinna 32. keskkooli õpilased laval päris võrdväärsete partneritena Ene Järvisele ja Riina Maidrele, kes teadupoolest mängivad ju alati hästi.

Kindlasti soovitan ära vaadata ka Karlova teatri suvelõpulavastuse „Koerapäevikud“ (lavastaja Taago Tubin), kus Leino Rei, Tanel Joonas ja eriti Riho Kütsar muutuvad laval inimestest inimlikemaiks koerteks.

TAMBET KAUGEMA

Autorataste vurin, rongirataste ragin ja laeva vööris laksuvad lained on need helid, mis jäävad usinat suveteatrisõpra küllap kummitama ka sombusel sügisel ja pärast esimest lundki. Põhjus selles, et ebaproportsionaalselt suur osa suvest tuli veeta mõnes transpordivahendis, olles teel teatrietendusele. Muidugi on üksjagu ka sellist suveteatrit, mida tehakse kodulinna kirikus või kontserdisaalis ja mis seetõttu ei erine kuigi palju tavahooaja lavastustest, kuid enamasti tuleb suvel teatrielamuse nimel näha siiski tõsist vaeva ja sõita maha sadu kilomeetreid. Ei saa aga öelda, et see sõidukohustus oleks üleliia ebameeldiv. Vastupidi, üle Eesti näeb põnevaid paiku, kuhu ammu või üldse pole sattunud ning sageli kujuneb ka teekond sinna elamuseks (sellest suvest meenuvad eredalt sõidud Naissaarele ja Kihnu – alguses laeva või parvlaevaga ja siis veoautokastis etenduspaika). On aga rusikareegel, millest mööda hiilida ei õnnestu kellelgi. Ükskõik kui kütkestav ka poleks mängukoht, isuäratav seal müüdav suitsu­kala ja marjakook, saab see kõik olla ikkagi vaid teatri lisand, mitte ainus, mis teatrireisilt lõpuks meelde jääb. Kui teatritegijad on valinud kehva näidendi (näiteks „Julie ja tähed“ Tartus Toomemäel) või pole viitsinud lavastamise kallal tõsisemalt vaeva näha (näiteks „Meri muigab teitele vasta!“ Kihnus), siis ei ole ka palju kõneldud kohavaimust suuremat abi – pigem suurendavad ilmselgelt luhta lastud võimalused veelgi teatriteadliku vaataja meelehärmi.

Kui tsiteerida vanameister Volli Käro mängitud tegelast Rakvere teatri lavastusest „Maailma otsas“, siis lõppenud suvel sai nutta ja sai naerda. Mis sellest, et mõnel korral oli see naer pigem irve, mis tüdimuse ja piinlikkustunde peletamiseks näole sigines, ning pisarad tikkusid silma mitte hingeliigutusest, vaid kahjutundest mõttetult raisatud tundide pärast. Need hetked olid siiski erandlikud. Kui selle suve tegemiste eest saaks teatritegijatele medaleid kaela riputada, siis minu lemmik on Priit Võigemasti ja Henrik Kalmeti Naissaarel Omari küünis lavastatud „Aadama õunad“. Kõik vajalik oli olemas: väärt tekst, tugev lavastus, põnevad osatäitmised, sobilik mängupaik ja maitsvad võileivad. Teist-kolmandat kohta jagaksid vist Eesti Draamateatri „Becket ehk Jumala au“ (seda ennekõike Indrek Sammuli ja Robert Annuse osatäitmise pärast) ning Ugala „Kõrboja perenaine“ (kui n-ö vanaaegse, aga sümpaatse teatri näide). Igati korralikke ja mitme kandi pealt köitvaid uuslavastusi oli veel vähemalt neli-viis. Kuldvaarika auhinnad jäägu seekord välja andmata, eks igaüks teab ise täpselt, mis metsa või aia taha läks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht