Repliik: Kurja juurt otsides

Ingo Normet

  Eelmisest Sirbist  lugesin Boris Tuchi ülevaateartiklit Vene Draamateatri kohta. Pikk  kirjutis oli vanade heade aegade vaimus sotsioloogiliselt paigas ning oli tuntav autori soov vene teatri inimesi kiita ja innustada. Ent kiites oli üliemotsionaalsel kirjutajal millegipärast vaja olnud leida ka kurja kuju. Sedakorda leidis ta selle kirjanik Jelena Skulskajas, kelle “jõhkralt grafomaanne” käsi olla mängus teatri kõigis ebaõnnestumistes. Sealhulgas olevat Skulskaja  kärpinud igasuguse loogika Tammsaare näidendist “Kuningal on külm”,  kirjutanud lavastusele mõttetuid laulutekste ning “rikkunud oopuse”. Tuchi maitse on Tuchi maitse, kuid minu lavastuse “Kuningal on külm” kärped olid minu, mitte Skulskaja tehtud,  laulutekstid olid minu kui lavastaja tellitud ning helilooja Valter Ojakääruga kokku lepitud, Jelena Skulskaja osaks oli vana tõlke redigeerimine.

See, et lavastus Tuchile ei sobinud, polnud tõesti mitte toimetaja, vaid pigem ikka lavastaja  töö tulemus.  Vana kriitik võinuks seda teada.