Reaktsioon

Rait Avestik

  23. IX toimus Rakvere teatris suurem üritus: avati uuendatud ja pisut ümber- ja paremaks ehitatud teatrimaja. Ka esietendus Andres Noormetsa lavastus, metateatraalne  “Kaduviku riik”. Samal kuupäeval esietendus Draamateatris Hilda Hellwigi lavastatud  Shakespeare’i “Othello”. Samale õhtule oli planeeritud esietendus ka NO99 teatris (ja nii see ka läks): näha võis Aleksander Pepeljajevi lavastust Tšehhovi “Kirsiaia” temaatikal. Ning 23. IX õhtul oli esietendus ka Emajõe Suveteatris Tartus, kus Andres Dvinjaninov lõi Urmas Lennuki “Frankensteini” “lihaks”. Pole võimatu, et ettevõtmisi oli veelgi. No tore on. Rakvere teater saatis peokutsed laiali juba juulis. Ma ei tea, kui tihti näevad ühe teatri töölised teise teatri töölisi ning kui sageli saavad meie näitlejad endale lubada lõõgastust teises teatris. Ja ma ei tea, kas nad seda tahavadki. Aga mulle lihtsalt tundub (tean ka, et mõnedele teistele), et oleks olnud inimlikum (loe: normaalsem), kui teised teatrid oleksid kas või päeva võrra oma esietendust nihutanud ning läinud Rakvere teatrile külla. Kas neli esietendust ühel õhtul on juhus või taotlus? Kui juhus, siis on tegemist lollide planeerijatega, kui taotlus, siis äärmiselt lollide planeerijatega. Jah, kuigi pidulikkus provintsis pole oluline ja välislavastajad on peamised… aga olge normaalsed, tublid teatriinimesed ja -funktsionäärid! Tiik on väike, elu on lühike.