Raudvara ja tarkvara

Lühinäidend, mis kanti ette „Draama“ festivali avamisel 5. IX Tartu Raekoja platsil.

IVAR PÕLLU

Jutustaja: Voldemar Panso ja Kaarel Ird on tänapäeval tuntud kujul eesti teatri kaks loojat.

Kaarel Ird, komissarina teatreid luues, liites ja kinni pannes, on suuresti loonud eesti teatri raudvara, kinnis­varakompleksi, milles jookseb siiani suurem osa Eesti teatrist. Tihtipeale peetakse seal uuenduseks uue seadme ühendamist süsteemi, mitte süsteemi ümbermõtestamist. Ehkki sageli tundub, et selle masinapargi süda on ajast ja arust ning kisub uute seadmete kiiruse kohe maha.

Voldemar Panso seevastu, pannud teatrikooli juhina aluse järjepidevale näitlejaõppele Eestis, on suuresti loonud eesti teatri tarkvara, mille versioonid jooksevad siiani suuremas osas Eesti teatrist. Pidulikku uuendust oodatakse seal millegipärast süsteemi seest, suurkorporatsioonist, kindlatel kuupäevadel, mitte väiksematelt arendajatelt väljastpoolt tuntud tarkvaraplatvormi.

Kahjuks on mõlemad meistrid meie juurest lahkunud ning vaatavad ilmselt naeratades pealt, kuidas peame ise lappima süsteemi rikkeid, kokku- ja kinnijooksmisi. Ning suurest austusest nende ja nende töö vastu teeme seda ilmselt ka edaspidi.

Nii võime vaid kujutleda, mida oleksid kaks meistrit omavahel arutanud, kui nad oleksid teada saanud uudistest „Draama“ pidamine ära lõpetada või Tallinna kolida. Mida nad võiksid meile öelda festivali edasise käekäigu kohta?

Voldemar Panso Kaarel Irdile. Sügis 2015.

Panso: Tere, Kaarel, ja kena kuldset sügist sulle.

Kuulsin, et olete festivaliga janditamise Tartus ära lõpetanud, kavatsete selle ometigi Tallinna kolida.

See on mõistlik mõte, sest kõik vähegi asjalikumad teatrisõbrad elavad ju ometigi Tallinnas või käivad seal vähemalt tööl, nii et lavastuste vedamine Tartusse vaid käputäie igaveste tudengite, soldatite ja rahatute intellektuaalide sõiduvaeva vähendamiseks on ju sulaselge raha põletamine, mille kuma paistaks isegi mulle Nõmmele kätte, kui Mäo risti valgusreostus seda kohutavat vaatepilti minu eest ei varjaks.

Nii et varsti Tallinnas näeme ja astu ikka läbi.

Sinu Voldemar

Jutustaja: Kaarel Ird Voldemar Pansole, samal päeval.

Ird: Kuule, Volli!

Võtmefiguurid on pealinnas ilmselt oma kabinettides seljad ja istmikud nii haigeks istunud, et valuvaigistite doosi on kraadi võrra suurendatud, mis aga ei paranda sugugi nende vastu võetud otsuste kvaliteeti.

Ma saan aru küll, et Sa teed nalja, Sa ei saa ju nii loll olla, kui arvad, et kõigi teenuste Tallinna koondamine parandab nende kättesaadavust. Ka maal elab veel inimesi, kuigi seda on pealinnas ilmselt raske uskuda. Kujuta ette, kui kõik see mees tuuakse bussidega Tallinna teatrit vaatama?! Kujutad sa ette neid ummikuid?

Ei, see sügisene väljanäitus peab jääma Tartusse, nii on kõigile parem. Mis aga puutub raha põlemise valgusesse, siis minu meelest on viimasel ajal meie vabariigis kõik ööd sellest valged.

Ja kui selles on süüdi natukenegi ka eesti teater, siis minul on selle üle ainult hea meel.

Sinu Kaarel

Jutustaja: Kevad 2016. Voldemar Panso Kaarel Irdile.

Panso: Seltsimees Ird!

Tundub, et kolhoosnikud on kõvasti organites piima maha kallanud ja kohvri­täite kaupa pekki ja Vana Tallinna kabinettidesse tassinud. Igatahes anti mulle täna teada, et festival jäetakse esialgu veel Tartusse.

Kahjuks anti aga teada, et igal aastal toimuv ja ainult kohalikule publikule suunatud teatrifestival pole ministeeriumist vaadates enam abikõlblik, nii et ilmselt sai siiski vähe määritud. Vaadake ise, kas ajate kamba peale veel veidi pekki kokku või proovite oma jõududega hakkama saada.

Minu soovitus on järele anda ning festival siiski kas või pooleldi Tallinna kolida. Ning miks peakski see toimuma igal aastal? Ning keda üldse huvitab eesti teater?

Ohoo! Kui kaunis on ikka kevad! Käisin jalutamas ja avastasin, et laual oli kiri Sinule end ise valmis kirjutanud. Või hakkab mälu alt vedama. Ei hakka üle lugema.

Igatahes soovin sulle kaunist kevadet ja hoia ikka tervist.

Kuulsin, et oled jälle pikali. Kavatsen ise ka mõneks ajaks minna. Vähem tüütuid kohustusi!

Tervitan ka! Sinu Volli

Jutustaja: Kaarel Ird Voldemar Pansole. Sügis 2016.

Ird: Tere, Voldemar.

Näe, aastake jälle möödas, nagu poleks elanudki, ainult silmad on kehvemaks jäänud ning kõik lavastused, mida vaatan, tunduvad igavad, isegi enda omad.

Käisin linnas ja tõsi – ongi jälle festival käes. Tundub, et raha on ministeeriumist tõesti tagant ära võetud, kogu linna on jälle kaubaaluseid täis tassinud. Hea vähemalt, et punased, hea värv, ei komista otsa, hakkavad hästi silma.

Sügis teeb nukraks. Hommikuti tööle minnes trügin linnas läbi inimeste. Miks nad kuhugi ei rutta? Vanaks olen ka jäänud. Juba aastaid pole Vanemuise mäest üles jaksanud minna. Varem seisin all parklas ja proovisin kuidagi protsesse mõjutada. Nüüd ei viitsi enam sedagi.

Kesklinnas on avatud päris palju uusi kohvikuid, kus võib ka niisama istuda ja ei peagi end kohe täis jooma ega midagi tarbima. Tuled ju isegi festivalile, ehk saame kokku? Teatrisse niikuinii ei lähe, aga ajame ehk juttu?

Ird, K.

Jutustaja: Voldemar Panso Kaarel Irdile. Mõne minuti pärast.

Panso: Istun juba ammu siinsamas kohvikus sinu selja taga ning ootan, millal sa märkad. Peaksid endale spelleri ka peale panema, kohutav on vaadata sellise poolharitlase kirjavigu. Kas tulen sinu lauda ja teeme selle kohe ära või ootame veel?

Panso, V.