Rahvuslik alandus ja psühhoanalüüs

Valle-Sten Maiste

Sisulise kandvuse ja autoriläheduse poolest on Normeti „Pulmad” tugevaim Vahingu lavastus uue iseseisvuse ajal.      Eesti Draamateatri „Pulmad”, autor Vaino  Vahing, lavastaja Ingo Normet, kunstnik Liina Unt. Mängivad Ivo Uukkivi, Lembit Ulfsak, Mari Lill, Merle Palmiste. Esietendus 16. I Eesti Draamateatri väikeses saalis.  Vaino Vahing oli fanaatiline teatraal. Periooditi vaatas ta teatrit meeletu intensiivsusega,  õhtust õhtusse, kümneid kordi kuus ja sadu kordi aastas – olgu Tartus, Moskvas, Riias või Leningradis. Konspekteeris, tegi päevikusse üleskirjutusi, kirjutas teatrikriitikat. Vahing vaatas teatrit mõneti valimatult, deklareerides: „Ma ei tunnista teatri jaotamist heaks ja halvaks”. Freudi kohta on öeldud, et ta demokratiseeris geniaalsuse, leides väliselt silmapaistmatute inimeste seest erutava psühholoogilise sisemaailma. Samamoodi olid Vahingule teatris  muudest kvaliteetidest hoolimata olulised psühholoogilised maastikud, need olid talle huvitavad a priori. Ja seda, nagu Vahing uskus, eelkõige tänu näitlejale. Roll võis mingit üldisemat loogikat silmas pidades olla loodud ka suhteliselt suvaliselt, peaasi et see oli kuidagi huvitav ja mõjuv. „Lavastajatelt on vaja enim suuremeelsust näitlejate suhtes. [---] Mina olen ikka lavastajateatri, režissööriteatri vastane,” kirjutas Vahing 1976. aastal, kinnitades seda  taas 2002. aastal, oma näidendiraamatus.       

Teiselt poolt oli Vahing väga kontseptuaalne. Tõenäoliselt ei ole teist kirjanikku, kelle looming taanduks nii kavakindlalt mingitele mustritele. Psühhiaatri ja mängurina oli ta nii-öelda vabadele assotsiatsioonidele muidugi maias, kuid ta enda mõtestustes said need alati distsiplineeritult kanaliseeritud. Individuatsioon, väline surve ja maskid, konformism  ja iseendaks jäämine, piirsituatsioonid, metafüüsilise lunastuse otsimise vajadus kõigest, mis elus ette puutub, tähtsusetutegi seikade sügav minulisus jt motiivid ei läbi mitte ainult Vahingu teoreetilist või/ja kultuurikriitilist pärandit, vaid ka proosa- ja draamaloomingut. Vahingu lausete kaootilisus ja suvalisus, ka nende paigutine sürrealistlikkus on näiline ja programmiline. Vahing käis ka teatris psühhiaatrina. Teinekord mängis Vahing  vastasmõjus teatriga läbi ja lahti ka omaenda psühholoogilisi seisundeid. Etteantud kontseptsioone ta aga ei tahtnud, sest uskus, et kõige fundamentaalsemal tasandil mõistab ta inimkosmost puudutavaid diagnoose panna paremini, kui mis tahes lavastaja. Vahing ei vajanud lavastajateatrit, lõpliku liistuletõmbe sepistas ta ise. Nagu Vahing tunnistab, huvitasid teda teatris pigem eripärased detailid kui tervik, ja nii hindas ta näitleja panust lavastaja  omast olulisemaks.   

Silmatorkavalt Vahingu-pärane     

Nagu Freud, soovis ka Vahing end näha range,  loodusteaduslikku paradigmat eeskujuks võtva teadlasena. Vahingu jaoks olid olemas kindlad teleoloogilised vaimsed mustrid ja alles seejärel isikupsühholoogiliste eluvõimaluste kirevus. Hilisem psühhoanalüüs on ent formaalsemaks muutunud. Ei olda enam seda meelt, et vabad assotsiatsioonid viivad ikka lõpuks mingite stereotüüpsete tungide ja tungisaatuste (Freud) või arhetüüpsete ihadeni (Jung). Usutakse, et väljaspool sümboolseid (keel, kultuur, Teine)  suhteid pole mingit normaalsust ega kindlakujulisi ihaloogikaid. Psühhoanalüüsi puhul saab oluliseks jälgida, kuidas kultuur, keel ja Teised subjekti ja iha konstrueerivad. Idiosünkraatiliselt, s.t igal konkreetsel juhul eripäraselt, kuid siiski loogilises vastasmõjus. Kardan, et ilma sümboolset (kultuurilist ja keelelist konteksti) mõtestava kontseptsioonita huvitavat isikupsühholoogilist teatrit tänapäeval püsivalt teha ei õnnestu või ei pea vähemasti Vahingule omased  lavastajateatri-vastased motiivid vett. 

Vahingut on iseseisvuse taastamise järgselt püütud lavastada metafüüsilisse ängi kaldudes (Kalev Kudu) või siis vastupidi seda ängi groteskivõtmes võõritades (Unt, Vadi, Põllu). Üle on võimendatud eksistentsiaalsust või Spiel’i, jõutud nii töötavate asjakohaste ja ka nauditavate  mudeliteni. Kõigiti võimsast sisulisest kunstisündmusest on sedasi lähenedes ometi midagi puudu jäänud. Ka Ingo Normeti lavastatud „Testament” jäi kuidagi ebalevalt mainitud võimaluste vahele. Vahing ent oli küll piire kompav mängur, kuid ei teinud kaugeltki nalja. Ka tema kõige kunstlikumad maailmad olid realistlik-elusa alusega. Vahing mõtles südamevaluga täiesti tavaliste Nõukogude Eesti inimeste peale. Nende peale, kes üldjärjekorras  vastuvõtule sattusid, pealtnäha rutiinseid kohtu- või lahutusprotsesse läbi tegid või lihtsalt kuskil kolhoosikolkas omi änge pudeliga maandasid.       

Normeti lavastus on ses mõttes silmatorkavalt  Vahingu-pärane. Õnnestunud ja kandva mängulisuse, sümbolistlike, sürreaalsete allusioonide jms kõrval on laval alasti lihtsate inimeste sisekosmos. Grotesk ei tapa, vaid võimendab jõulise isikupsühholoogilise sisseelamisega esitatud usutavat realismi. „Pulmade” tekstis on palju tüüpiliselt vahinglikku, nagu oma ebamäärasuses või siis madalusest ülemaistesse kõrgustesse sööstvad rahutust külvavad laused, afektid ja diskrepants. Kuid  loos on erinevalt enamiku Vahingu tekstidest tugevalt esil ka rahvuslik-poliitiline mõõde.       

Normet on valinud paradoksaalse raja: võimendanud lavastuse taustades ja raamis üle ajaloolis-poliitilise temaatika – selle, mida Vahing on kõrvaliseks pidanud. Lavastus on ka vaatajale, kel puudub soodumus keerukavõitu eksistentsiaalse dimensiooni vastuvõtmiseks, hästi komponeeritud. Eesti rahva ülekohtune  saatus, nõukogude elu absurdsus ja masendavus, küüditamise jm seonduvate hirmude rusuvus ning pidetu totra tööga seonduvad käegalöömismeeleolud on nappide täpsete vahenditega hästi lavale toodud.       

Samas ei näidata laval mingit Ansipi sambasõja stiilis rahvusliku alaväärsustunde turgutamisele rõhuvat kompensatsioonifarssi. Erinevalt viimasel ajal levinud patriootilise audiovisuaaltoodangu peavoolust („Nimedest marmortahvlil” kuni „Detsembrikuumuse” ja „Tuulepealse maani”) ei pakuta „Pulmades”  võimalust kriitiliselt endasse vaatamata hurraa karjuda. Eestlaste rahvuslik ja peremehelik väärikus jääb selles lavastuses porritallatuks ning ometi pakutakse selle masenduse ühes kõrvalsopis inimliku väärikuse võimalikkust, mis näis jõudvat ka vaatajateni, ehkki punased oma teenitud palka lavastuses ei saanud ja olud jäidki rusuvaks. Ja see on oluline, sest elu pole lineaarne edenemiste ja võitude rida isegi mitte suurtel rahvastel. Väikeste kogukondade  ja üksikindiviidide saatust ähvardavad aga alati ohud, mis võivad taas kõik segi paisata.   

Rohkem Kierkegaardi mees   

Vahing on kõikjal rõhutanud oma eksistentsiaalsust, ka metafüüsilisust. Töö ei olnud  talle lihtsalt töö ja armastus pelk suhe, vaid kõik sammud elus olid Vahingule teatavas mõttes fundamentaalsed ja absoluudiga seotud. Midagi ei saanud ette võtta end jäägitult mängu panemata. „Pulmades” on harjumuspärane elu tähenduslikkus okupatsioonivägivalla poolt armutult lõhutud. Mees ei suuda võtta tõsiselt oma suhet maa ja tööga ega olla väärikas suhtes naise ja lastega. Ihaloogika segipaisatust iseloomustab perepoeg Jaani suhtumine  maatöösse. Teadupärast saab pojast, kellele isa naisi keelab, seelikukütt, aga pojast, kellele naise kui naudinguobjekti tähtsust üle rõhutatakse, võib saada impotent. Vahing vihkas maatööd, sest seda oli talle üle rõhutatud. Nii oli kasvatatud Jaanigi, kuid okupatsioon oli ka isa potentsi suhtes maaga sandistanud. Isa arvas nüüd, et ehk ongi maata parem, pole enam tööorjust kukil. Jaani potents ja ihaloogika suhtes maaga said seetõttu aga igas mõttes  sandistatud ja segi paisatud.       

Nii pole justkui muud teha kui süüdimatult  juua. Kuid Sartre’i järgi on selline emotsiooni taha pagemine halb usk, millega keeldutakse vastutusest. Vahing oli küll rohkem Kierkegaardi mees, kuid sõjakonteksti arvestades sobib „Pulmade” avamiseks just Sartre, kellelt pärinevad sõjaolukorra eksistentsiaalse tõlgendamise mällusööbivaimad peatükid. Eksistentsialismis on tähtis sisemise selguse ja valiku akt. Seda rõhutas väga radikaalselt Kierkegaard,  kelle tuules tegi valikust oma kreedo ka Vahing. Ka Sartre toonitab, et alati on võimalik valida, ka vastu seina olles, lisades koguni, et sõjas pole kunagi süütuid ohvreid, alati on võimalik kas suitsiid või deserteerimine. Vahingu juures on need meeleolud täpseimalt ära tabanud Jaan Kaplinski, kes kirjutab: „Paljusid pahandas Vaintsa vastumeelsus Vene valitsuse ja tema teenrite kirumise vastu. Kuid tegelikult oli ta kristlikult aus ja järjekindel, sest aus ja järjekindel  kristlane, juut ja muslim ei tohi süüdistada teisi, vaid iseend. Kõik algab meie oma kannatusest ja patust, meie kohus on süüvida sellesse ja saada jagu sellest. Mitte õigustada end sellega, et on patuseid ja nurjatumaid”. Sartre eristab olemise faktilisust ja transtsendentsi. Sõda ja vägivald on faktilisus. Transtsendents on see, kuidas faktilisus sulle psühholoogilisfenomenoloogiliselt ilmneb ja avaneb.     

Viimase osas saab inimene oma valikuakti kaudu kaasa rääkida. Selleks, et omada mingitki vabadust ja väärikust, tuleb olemasolevast teha valik: asju saab nii või teisiti kujutleda ja otsustades endaks jäädes endaga rahu teha. „Pulmades” näeme aga inimesi, kes polnud veel matustest toibunud. Toibumiseks, mõistmiseks, mis on elus oluline ja minuline ning mis üleliigne, on eksistentsialismis rõhutatud piirsituatsiooni olulisust. Kriitilises piiripealses elusituatsioonis  ilmneb sulle su eksistentsi tõelisus. „Pulmade” Jaani jaoks on selliseks situatsiooniks poja surm. Selle kaudu jõuab Jaanile kohale, et elus on asju, mille nimel elada, millele mõeldes endaks jääda ja väärikust võita kõigele vaatamata.   

Kuid kas meie ühiskond tervikuna on toibunud?  Meie ümber on küllap üksjagu inimesi, kes pole olnud piirsituatsioonis, silmitsi vajadusega kõik ülearune endast eemaldada ja tegeleda vaid sellega, mis tõesti minuline ja tähtis. Inimesi, kes pole kogenud ei meeleheidet ega selginemist, kes ei ole asju enda jaoks läbi mõelnud ega teinud valikut. On palju lörris inimesi, kelle jaoks, kui olud ja pragmatism sunnivad, ei ole mingi probleem olla alandlik kommunist ja siis uute olude ilmnedes vaid  tugevate, huntide seas toimetulijate eluõigust tunnistav uusliberaal ja seejärel, kui demograafilise situatsiooni tõttu tekkinud avalik surve, persona või superego sunnivad, hoopiski pensionäride suurim sõber ja eestvõitleja. Aga ühiskond, mis ei saa areneda sügavuti metafüüsiliselt oma asjad läbi mõelnud ja neisse avara hinge ja sisemise veendumusega uskuvate inimeste arusaamade toel, vaid peab minema edasi nendega, keda motiveerib pigem konjunktuurne  isetu pragmaatiline küürselgsus, ei saa olla väga tugev, kindlameelne ja avatud, vaadata maailmale otsa püstipäi, nii nagu Jaan seisis lõpuks oma poja haual.       

Kontseptuaalselt kandev 

Ingo Normet on teinud kontseptuaalselt väga kandva lavastuse, kus eksistentsiaalne ja poliitiline kõnekus täiendavad vastakuti teineteist. Usun, et sisulise kandvuse ja autoriläheduse poolest on tegu tugevaima Vahingu lavastusega taasiseseisvumise-järgsel ajal. „Pulmade” kandvus ja kõnekus põhineb  korraliku raamistatuse ja kontseptuaalse läbimõelduse kõrval ka suure sisseelamise ja sisemise sügavusega esitatud, lavastuse süžeelise keerukusega hästi resoneeruva dünaamikaga osatäitmistel. Vahingule see mõistagi meeldinuks. Võimalik, et kuraasitav alkohoolik on üsna stereotüüpne stamproll, kuid eksistentsiaalse meeleheite keerukad kihid ei tule joomavõtmega sugugi iseenesest kaasa. Normeti näitlejatel on õnnestunud  need kihid „Pulmades” esile tuua.       

Lembit Ulfsaki rollis on kriitika näinud stoilisust. Võimalik, et solipsistlikul tasandil ongi Ulfsaki kangelane leidnud enda jaoks kõigele vaatamata teatava leppimise ja mõistmise, mida ta lavastusse elevust loova groteskse bravuuriga esile toob. Pojale ja emale (Mari Lill) on tegu aga arusaamatu, hirmu ja segasust külvava senise eluloogika segipaiskamisega. Psühhoanalüüsi keeles väljendatuna ei esita Ulfsak muud kui isafunktsiooni,  Isa nime, toimiva tähistus- ja naudinguloogika puudumist. Nii tajuvad seda ema ja poeg, keda olukord erineval moel kummitama hakkab. Ema kaldub hirmu ja segaduse mõjul oma luuludesse, mida Mari Lill talle omase trööstituid pisiosi meeldejäävaks mängimise oskusega vaatajani toob. Väga võimsa, sisemiselt muutliku ja areneva rolli on loonud Ivo Uukkivi. Tema esitatud naiivse innustumisvõime varjust välja  hüppavat ja masendusse vaibuvat neurootilisust tuleb pidada tõeliseks meistritööks. Tema igatsused on heitlikud, kogu aeg sisemise kahtluse ja dekadentsiks ülemineku ohuga kaetud ja masendus enda alla mattev, ent ometi teatraalselt nauditav. Tahaksin väga kiita just Ulfsaki ja Uukkivi suutlikkust püsida ühtaegu teatraalsete ja grotesksetena, kuid samas tõsiste, süvapsühholoogiliste ja realistlikena. Äng ei muutu hobuse unenäoks, aga  ka mitte kometiks. Selline lähenemine õnnestub harva. Ka Merle Palmiste mängib nii pulmalooris unistajat kui ka nõukogude joodiku naist suure sisemise täpsuse ja usutavusega. Lava- ja helikujunduse loodud atmosfäär meenutab sombuseid paraade möödumas Aljoša nüüdseks lammutatud taustamüürist – üritused, kus omal ajal töökollektiivide ja perede kaupa käidi. Tegu on minimalistliku lavastusega, mis kasvab väga mitmeplaaniliseks  ja võimsaks.