Proletariaat trügib konveierist välja

Rait Avestik

Uus aeg ja kiiresti muutuv olukord nõuab tulevastelt näitlejatelt suuremat paindlikkust ja põhimõttekindlust. Nikolai Jevreinov „Kõige tähtsam”, rootsi ja vene keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnikud Anu-Laura Tuttelberg ja Sander Põldsaar (EK A üliõpilased), muusikalised kujundajad Tauno Makke ja Sten Tigane. Videokunstnik Robert Linna. Valguse kujundaja Hendrik Toompere jr. Mängivad Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli XXIV lennu üliõpilased. Eesti Draamateater, esietendus endises Heliose (Oktoobri) kinos 23. XI.          Stanislavski on võrrelnud või teatud mõttes samastanud lavastajat ämmaemandaga. Oluline abimees või -naine, aga põhitöö tuleb ikkagi abistataval ära teha. Tundub, et samalaadse hoiakuga on lavakunstikooli XXIV lennu juhendaja ja „Kõige tähtsama” lavastaja Hendrik Toompere jr, kes selgitab lavastuse kavalehel olukorda, andes sellega põhimõtteliselt vaatajale kätte võtme või vaatevinkli, kuidas tudengite tööle rentaablimalt läheneda:  „Möödunud aastal otsustasin lasta oma üliõpilastel selle materjali („Kõige tähtsam”) lavastamist proovida. Moodustasime neli töögruppi. Ise valisid nad osatäitjad ja lõid kunstilised lahendused koos kostüümide, heli ja valgusega. [---] Ma olen väga seda meelt, et kõik, kes õpivad näitlemist, peavad ka lavastama. See õpetab väga palju – vastutustunnet, mõtlemist, ja virgutab kujutlusvõimet. [---] Nemad ise on aga täielikult selle lavastuse autorid. Nad  tunnevad täielikku osalust. See on nende oma looming. Niimoodi kasvatataksegi kaasaegseid näitlejaid, kes on oma loomult universaalid. Mängulised, kiire ümberlülitusvõimega ja kodanikuna julged. Väikekodanlikud hoiakud, kus oodatakse, et keegi sinu eest midagi ära otsustab ja vastutuse endale võtab, on mulle alati närvidele käinud. Seda kohtab teatris kahjuks liiga sagedasti. Ma usun et XXIV lennuga juuritakse neid stampe meie teatritest välja.” 

Ilmselt nõuab tõesti uus aeg ja kiiresti muutuv olukord tulevastelt näitlejatelt suuremat paindlikkust ja põhimõttekindlust, kui võib-olla varasematelt lendudelt. Kui jääda ainult teatri piiridesse, siis peaks see põhimõttekindlus avalduma eelkõige selles, et need kiire ümberlülitusvõimega ja julged kodanikud ei kulutaks oma universaalsust „kõige tähtsamale”, vaid kõige tähtsamale. Uskudes XXIV lennu reklaami, ei tõlgenda  nad seda kõige tähtsamat loodetavasti väga laialt. Õpetaja ja õppeprotsessi olulisust kõige tähtsamast arusaamiseks ilmestagu järgnev kurb tõsiasi, millele liigub mõte alati, kui uus lend, kas siis Tallinnas või Viljandis, end ilmutama hakkab. Kuigi küsimused „mida nad kõik tegema hakkavad? ” ja „kas nüüd on meil näitlejaid parasjagu, või on veel vähe või on nüüd just liiga palju?” on vähemalt minu silmis permanentselt aktuaalsed, tuleb kahjuks  ikka ja jälle esitada ka küsimus – kuhu näitlejad kaovad? Kuigi loomulik kadu on loomulik, ja seda mõlema kooli puhul, siis mingi kadumise müsteerium on kimbutanud just Viljandi kooli viimaseid lende. Sellest on siiralt kahju. Või on see paratamatus?

Seda, kui edukalt oskavad XXIV lennu näitlejad sünteesida oma ideaale ja ettekujutusi reaalse eluga, nende õppelavastus veel ei reeda. Küll aga näitab valmisolekut ja võimekust kõige tähtsamaks, nagu lavakad ikka  targalt valitud materjali seest ja taustalt alati paistnud on. Jevreinovi näidend tundub tõesti huvitav olevat, pakkudes tegevust nii teatraalsel kui metateatraalsel tasandil. Toomperelik teatrispetsiifiline käitumine ja lai joon ei jää märkamatuks, kuna teater teatrist pakub selleks eriti tänuväärseid võimalusi.

Siiski arvan, et näidendis endas on midagi enamat sees, kui lavastusest välja paistis. Kuigi äratundmisrõõmu pakkusid paljud vihjed ja  viited kas või teatriajaloole, jäi mu meelest siiski vajaka üldise sõnumi edastamisjõust, vajaka jäi auru teise plaani moodustamiseks. Ehk mis siis on see kõige tähtsam? Tundub, et kõige tähtsam on vaadata kogu asjale eemalt, metatasandilt, ehk mured keeruliste küsimustega lahendavad daatumid kavalehel – 2008–2010. Meile anti teada sellest, mis on tulevastele näitlejatele praegu ja veel paari aasta jooksul tähtis: muretu mäng, tahe teatrit  teha, illusioonide loomine endale ja teistele, väärtustades seda, mis on praegu.

Kuigi lavastuses jäid mitmed rõhuasetused veidi segaseks või õigemini varjusid tohutu mängulusti varju (mida ju ei saa pahaks panna), kumas läbi siiski selge hoiak konveieri-printsiibi vastu. Näidendi autori kaasaegset Meierholdi huvitas rahvalik demokraatlik kunst: ikka maskid, akrobaatikal põhinev tehnika, individuaalsuse puudumise.  Sellisest proletaarsest olukorrast, kus proletariaadi keha on kellegi teise käsutuses, tegemas ainult ühte kindlat liigutust (teilorism) ja riietatud Selveri pakendikilesse, pääsevad kolm näitlejat hoopis teise maailma – realityshow’sse. Tänast olukorda arvestades kõlab see nagu liikumine vihma käest räästa alla, s.o Meierholdi käest Jevreinovi kätte, sest „Kõige tähtsamas” toimub puhtal kujul lavastatud tõelisus: näitlejad sisenevad reaalsesse ellu,  tulemata rollist välja. Samas tuleks meeles pidada Meierholdi veendumust, et diletantide kunstil pole tulevikku – ka proletaarset kunsti peavad tegema professionaalid. Professionaalne peab olema ka commedia dell’arte, mis on „Kõige tähtsamas” läbiv nii olemuselt kui stiililt.

Kuigi lavastuses osales n-ö kaks koosseisu ehk mitmed näitlejad vahetasid osad ära, suurt erinevust terviku vastuvõtus see  endaga kaasa ei toonud. Ilmselt oli vahetustes olulisem pedagoogiline aspekt. Tõsi see on, et pärast teist vaatamist oli see tudengiteater märksa arusaadavam, mis tähendab, et ühekordsel vaatamisel tekkisid publikul paratamatult lüngad või hõredad kohad illusioonides. Arvatavasti ei ole ma nüüd pedagoogiliselt korrektne, kui meenutan näitlejaid, kes oma etteastega enim paelusid. Küll olen sel puhul aga teatrikriitiliselt korrektne ning  mainitud nimede vähesus olgu puhtalt selle teenistuses, et tunnustamist ei devalveeritaks. Põhimõtteliselt tuleks siiski mainida, et see n-ö esimene koosseis, kus loo käivitajat Dr. Fregoli mängis Roland Laos, oli mõnevõrra põnevam, mis või tuleneda sellest, et Laose tegelane oli Mait Jooritsa omaga võrreldes ebanormaalsem, mis andis tervele realistlikule müsteeriumile ka teatraalsema varjundi. Sandra Üksküla nii ühes peaosadest kui ka  pisirollis andis üsna üheselt mõista, et ta on vaatamisväärne näitleja. Ei ole kahtlustki, et tema dublant Liis Proode väärib vähem vaatamist, kuid esialgu napib veel seda kõige tähtsamat, mis Ükskülal nagu olemas. Samuti kehtestas end raskusteta Liisa Pulk, esitades kirega nii haiget masinakirjutajat kui tütarlastekooli õpetajat. Ei suuda enam peensusteni põhjendada (mälu küsimus), aga esimese armastaja rollis oli hea Kristjan Üksküla, kuigi  ka Mikk Jürjens ei vedanud publikut alt. On see nüüd hea või halb, aga Hendrik Toompere jr paistis ise rohkem silma kui tema tegelane. Artur Tedremägi lavastajana, Marko Leht üliõpilasena ning Lauri Kaldoja erruläinud ametnikuna pälvisid samuti tähelepanu millegipärast rohkem kui teised. Sama sõnad kehtivad Marta Laani ja Jekaterina Nikolajeva kohta

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht