Preestri ja prostituudi prooviabielu

Ivar Põllu katse kujutada Kuldse Trio liikmeid kui inimese (tahtmatuid?) paroodiaid on jäänud nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult poolele teele.

ALVAR LOOG

Pärnu Endla „Pao-pao. Kuldse Trio lood“, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu (Tartu Uus teater), muusikajuht Rando Kruus, kostüümikunstnik Renate Keerd, valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Mihkel Smeljanski, Jüri Vlassov, Ago Anderson, Juss Haasma, Jaan Rekkor, Ireen Kennik, Carmen Mikiver, Lauri Mäesepp, Sander Rebane ja Tambet Seling. Esietendus 8. VII Paikuse-Reiu vabaõhulaval.

Kuldsed kaksikud: Mihkel Smeljanski (Tambet Seling) ja Jüri Vlassov (Sander Rebane).

Kuldsed kaksikud: Mihkel Smeljanski (Tambet Seling) ja Jüri Vlassov (Sander Rebane).

Gabriela Liivamägi

„Kõik müügiks: metall ja muusika,“ laulis (enese)irooniaga (ja ehk isegi teatava eneseõigustusega?) teise Eesti vabariigi algusaastatel isikupäraselt pilalt sujuvalt isikupäratule süldile üle läinud ansambel Kuldne Trio. Teadagi, turul me oleme vennad ja õed. Ja seda mitte niivõrd müüjate või ostjate, vaid eelkõige just müüdavate ja ostetavatena.

Lisaks Kuldse Trio muusikale, mida ansambel on viimase 42 aasta jooksul lugematutel kordadel ise laval rahaks teinud, läks tänavu juulis Endla teatri suvelavastuse formaadis kolmandat korda müügiks ka Kuldse Trio biograafia (kahel esimesel korral juhtus see elulooraamatuna aastatel 1995 ja 2008).

Ehkki „Endla teater“, „Kuldne Trio“ ja „suvelavastus“ sobituvad ühte lausesse sama harmooniliselt ning koguni enesestmõistetavalt nagu „Kopli“, „pätid“ ja „narkomaania“, peitub selle pealtnäha loogilise ja iselahenduva kunstilise võrrandi sileda fassaadi varjus siiski üks aastakümnete vanune väärtuskonflikt. Nimelt: ühe ajast ja arust, ent jätkuvalt elujõulise vana kooli klassifikatsiooni järgi, mis jagab loomingulised artefaktid modernistlikus vaimus nende päritolu ja sihtgruppi aluseks võttes halvasti varjatud hierarhilisusega kõrgkultuuriks, pärimuskultuuriks, rahvakultuuriks ja popkultuuriks, on popmuusiku elu kujutamine ja tema loomingu esitamine teatrilaval justkui kõrgkultuuri ülevalt alla tehtud ajutine ja armulik käeulatus vähenõudlikuks ja -väärtuslikuks peetud popkultuurile.

Teater on Eesti kultuuriruumis olnud ikka püha koht, sõltumata seal parasjagu ette kantava dramaturgia või lavastuse kunstilisest kvaliteedist. Teatrilava kujutab endast ka tänapäeval midagi hoopis „kõrgemat“ ja „puhtamat“ kui kõrtsi- ja kontserdilava või tele- ja raadioeeter, mille kaudu popmuusik ja tema looming tavapäraselt publikuni jõuavad.

Teatri ja popmuusika avalik teineteiseleidmine näib sellest perspektiivist hinnatuna justkui preestri ja prostituudi abielu. Olgugi et mõlemad on omal moel ja määral meelelahutajad ning hinge trööstijad, pole selline liit pikas perspektiivis kunagi jätkusuutlik, kuna selle osapooled teenivad teatraalide (ning vastavalt ka klerikaalide) ja nende sihtgrupi silmis eri jumalaid ning evivad erisugust kutse-eetikat. Seeläbi hakkab teine varem või hiljem määrima esimese mundriau, õõnestama tema olemis­õigustust (ning sealt edasi ka põhjendust riiklikule tegevustoetusele jms).

Ma ei tea, kas Endla teatri suvelavastuses Kuldse Trio lauludest ja ajaloost on „süüdi“ loominguliste klannide sümboolseid piire ja traditsioonide tõkkeid ületav kunstiline nägemus, dramaturgilise mõtte defitsiidist tulenev meeleheide või teatri majanduslikest vajadustest johtuv esteetiline avantürism, kuid selline asi sai juulikuus teoks. Mitte küll abielu, ent mesinädalatena akadeemilisest teatrisaalist turvalises kauguses asuva Reiu jõe ääres.

Elulooaineline popmuusiku(te)st kõnelev lavastus pakub teatrile võimaluse žanreid segada, tuua teatrilavale rock– ja popkultuurist pärinevat intensiivsust, glamuuri, seksapiili ja detsibelle. Pealegi turundab selline dramaturgia ennast justkui ise. Käimasoleva elulooteatri buumi ajastul on Eesti teatrites popkultuuri taustaga elulooainelisi muusikalavastusi välja toodud ka varem. Kõigepealt meenuvad „Ainult võltsid jäävad ellu“ (Von Krahli teater 2004), „Georg“ (Smithbridge Productions 2005), „Ruja“ (Vanemuine 2008), „Raudmees“ (Tartu Uus teater 2011), „Musta pori näkku“ (Vanemuine 2012), „Uno Bossa“ (Rakvere teater 2014) ja „Tõde ei anta kellelegi andeks” (Tartu Uus teater 2014).*

Oma hoiakult ja dramaturgiliselt stiililt on nimetatud lavastused olnud enamasti dokumentaalsed, alternatiiv­ajaloolised ja/või anekdootlikud: kõige sagedamini esimest ja viimast üheaegselt. Teater on kasutanud popkultuuri loomingulist ja sümboolset kapitali ning rõhunud nostalgiale, kuid ilmutanud samaaegselt intellektuaalset ja esteetilist üleolekutunnet oma loo objektideks olnud muusikute ja nende loomingu suhtes. Peategelast heroiseerivast hoiakust oli kantud vaid „Musta pori näkku” (seda vähem anti selles armu arvukatele kõrvaltegelastele).

Nimetatud lavastuste hulgas on nii suuremaid õnnestumisi kui ka peaaegu täielikke läbikukkumisi, kuid dramaturgilises plaanis ühendab ja iseloomustab neid kõiki hoidumine psühholoogilisest karakteriloomest ning kandvast sisulisest konfliktist, mis võinuks anda värske lähenemisnurga ja seeläbi ehk isegi uue mõõtme nii artisti elule kui ka loomingule.

Ivar Põllu kirjutatud ja lavastatud „Pao-pao” (alapealkirja ja otsapidi ka žanrimääratlusega „Kuldse Trio lood“) pole selles osas mingi erand. Ka siin libiseb (ja kohati koguni lohiseb) lugu mööda sündmuste pealispinda. Lavastusel puudub vähimgi dramaturgiline probleem, sisemine konflikt, mis aitaks määratleda ja mõista nii peategelasi, nende loomingut kui ka kujutatavat ajastut.

Näidates kahe tunniajase vaatuse jooksul provintsiteatri lavapoistest hinnatud näitlejateks ja üleliidulisteks popstaarideks sirgunud Mihkel Smeljanski ja Jüri Vlassovi lugu, pole Põllu isegi mitte üritanud avada neid kui inimesi, loojaid ja kodanikke ega otsinud elu ja kunsti kokkupuute- ning põrkepunkte. Vaataja ei saa teada isegi mitte seda, miks nad üleüldse sellist muusikat tegid.

Lavastus tõestab, et Põllul on olemas teatav isiklik suhe nii Kuldse Trio laulude kui laiemalt ka meie lähiajaloo kultuurilise kontekstiga, kuid jutustatava loo peategelastega pole ta osanud ei näidendi tekstis ega laval suurt midagi peale hakata. Smeljanski ja Vlassov jäävad „Pao-paos“ dramaturgilisteks kriipsukujudeks, kujutavad enesest rohkem karakteri varje kui toimivaid tegelaskujusid. Katse neid karikeerida ning püüda seeläbi tegelaskujudele pisutki liha luudele kasvatada on kas ideede puuduse või pieteeditunde külluse tõttu jäänud poolikuks.

Kuna Kuldse Trio poiste ideaale, tõekspidamisi, väljakutseid ja valikuid ning nendega kaasnevaid intellektuaalseid ja emotsionaalseid siseheitlusi meile ei näidata (kui selleks mitte pidada halekoomilisi stseene bändi kolmanda liikme ja kostüümide valimisest), näib mõlema näol olevat tegu justkui Loll-Ivaniga, kes on ka omaenese elus rohkem sündmuste objektid kui subjektid. Nendega asjad lihtsalt juhtuvad, nagu nt lavamehest näitlejaks saamine, bändi ja bändiga esinema sattumine, kuulsaks saamine, Venemaale sattumine, Margus Turu tuuridele sattumine, ning kõige lõpuks veel ka kõnealusesse lavastusse sattumine.

Lavastusest selgub üksnes see, et praeguseks 42 aastat edukalt üht Eesti vanimat ja kuulsamat bändi teinud Vlassov ja Smeljanski on piiritult edevad, juhmid (Vlassov millegipärast iseäranis) ja väga alkoholilembesed. Põllul näib olevat olnud idee kujutada neid kui inimese (tahtmatuid?) paroodiaid, kuid ta on jäänud selles nii dramaturgiliselt kui ka lavastuslikult poolele teele. Kuldse Trio kolmandate liikmete galeriis oli suhteliselt õnnestunud vaid Mati Murumaa (Lauri Mäesepp), oma lakoonilisel ja staatilisel moel toimis ka Vello Toomemets (Sander Rebane), ent Peeter Oja (Jaan Rekkor) ja Sepo Seeman (Lauri Mäesepp) jäid dramaturgilise ja lavastusliku kirvetöö tasemele.

Näitlejad said arvukate ümberkehastumistega suurepäraselt hakkama, kuid märkimisväärne osa karikeerimise pisidetaile läks etenduse kõrge tempo ja suure vabaõhulava mastaapide tõttu kaduma. Püüne kaks tasapinda toimisid sujuvate pildivahetuste kasuks, kuid tagumistes ridades istujatel (iseäranis neil, kelle pikkus jääb alla 2 m ja 20 cm nagu siinkirjutajal) tuli alumisel laval toimunud tegevuse puhul piirduda juukse- ja mütsituttide balleti ning kuuldemänguga.

Mulle kui mittepärnakale sai mitme stseeni mõistmisel ja nautimisel takistuseks teadmatus paljudest laval kujutatud kohaliku kultuurielu ajaloolistest prototüüpidest (sh kõiksugu kunagised rajoonikomitee esimehed ning aastakümnetetagused Endla direktorid, näitlejad ja inspitsiendid). Nädal peale nähtud etendust (20. VII) oli mul positiivse poole pealt meeles eelkõige joodiknäitleja ja kaameramees (Jaan Rekkor), Margus Turu (Tambet Seling) ning Ingo Normet (Lauri Mäesepp ja Tambet Seling). Ülejäänud tegelaskujud jäid kas episoodiliseks (sh kõik naistegelased) või lavastuslikult värvivaeseks (sh ka kõik kõrvalosades üles astunud Jüri Vlassovi ja Mihkel Smeljanski kehastatud tegelaskujud).

„Pao-pao” kujutab enesest kronoloogilises järjekorras esitatud ning muusikaga garneeritud biograafiliste naljalugude jada. Etenduse tempo oli kõva, aga õiget rütmi ja särtsu nappis; suhteliselt igav ja etteaimatav lugu kippus paljudes stseenides venima, leidmata kandvat intriigi ning õiget puänti. Hästi olid minu meelest õnnestunud üksnes kolhoosi lõikuspeo süldilaua stseen, pildike lastelavastusest ning joodiknäitleja monoloog.

Kui Endla teatri ja Ivar Põllu ideaaliks oli teha süldimuusika eeskujul üks süldilavastus, siis tuleb tulemus õnnestumiseks lugeda. Sest sarnaselt süldimuusikaga puudub „Pao-paos“ peaaegu igasugune autoripositsioon, kunstiline sõnum ja loominguline isikupära. Tegu on pelgalt Kuldse Trio elulooraamatu teatud võtmestseenide lavalise illustratsiooniga, mille seedimise teeb libedamaks draamapiltide vahel esitatud ansambli greatest-hits-lugude vähimagi märkimisväärse tõlgendusliku nüansi või esitusliku virtuooslikkuseta karaoke.

Laulud, mida oli ligemale paarkümmend, esitati lavastuses enam-vähem kronoloogilises järjekorras ning enamasti lühendatud kujul, kuid kahjuks polnud neid peaaegu üldse asetatud dramaturgilisse funktsiooni (erandiks üksnes Carmen Mikiveri meisterlikult lauldud „Miks on saatus …“ ning leidlikult vaimukas stseen sellest, kuidas üks lugu sündis rongis teel Venemaale esinema). Seejuures läks lavastuses muusika esitamisel enamasti kaotsi teatraalne aspekt, mis oli Kuldsele Triole eelkõige just nende tegevuse esimesel kümnendil väga oluline. Kõigest paaril korral („Kurgid sulle“ ning „Kušat ja hotšu“) oli laval püütud imiteerida kunagiste Kuldse Trio muusikavideote lavastuslikke nüansse.

„Pao-pao“, mis näib oma pealiskaudsuses otsekui kiirkerimisega vaadatud film, jätab parima, mis tal pakkuda on, targalt lõppu. Epiloogis aeg ja kaader peatuvad ning seni üksnes kõrvalosades üles astunud Vlassov ja Smeljanski on ühtäkki laval iseendina, eluväsinud meeste ja närtsinud klounidena, kes vaatavad ühe mõttetu teleintervjuu katteplaanide tarbeks õhtutaevasse ning tõdevad üht oma aastakümneid tagasi kuulsaks lauldud pala tsiteerides, et „kuulsus läheb ära, Kuldne Trio jääb“. See kõik oli mõjus nii inimlikus kui ka kunstilises plaanis, ning pealegi päris naljakas ja originaalne, kuid tõde on tänasel päeval tegelikult täpselt vastupidine: Kuldne Trio hakkab ära minema, aga bändi kuulsus paistab jäävat.

„Pao-pao“ leidlik puänt annab lavastusele võimsa lõppakordi, ent rõhutab seejuures tahtmatult kogu sellele eelnenud kunstilise kirbutsirkuse sihitust ja mõttetust. Põllu polnud soovinud või suutnud selle loo peategelaste biograafia ja loominguga peale hakata midagi märkimisväärselt rohkemat kui kaks lavastuses irooniliselt kujutatud kultuuriajakirjanduse tibi. „Pao-pao“ on enese suhtes vähenõudlik jant vähenõudlikule maitsele. See ei lange mitte oma objekti tasemele (Kuldse Trio muusika kui isikupärane ning bändi tegutsemisaja esimesel poolel ka ajastuvääriline popkultuur), vaid sellest selgelt allapoole. Kirjandus ja teater ei suutnud ajaloole ja muusikale lisada ei kommentaari (autorihoiakus), kunstiväärtusliku raami (vormis) ega üldistust (sisus).

Ma ei tea, kas „Pao-pao“ kõlbab Pärnu suveteatri publikule, kuid olen veendumusel, et Kuldne Trio ja tema liikmed on ära teeninud midagi enamat. Teisisõnu, preester ei väärinud seekord prostituuti: nende kahe mesinädalates puudus särts, kuna peigmees osutus laisaks, kiretuks ning fantaasiavaeseks.

* Tinglikult võib sellesse nimekirja lisada ka lavastused „Lindmees“ (NO99 2012), „Autori surm“ (Tartu Uus teater 2013), „Laul, mis jääb“ (Eesti Draamateater 2014), „Muuseas: ma armastan sind“ (NO99 2014) ja „Ma olin Ivo Linna“ (2015).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht