Poolsaare moodi saar

Maris Peters

Rakvere teatri „Torm” üllatas oma lihtsuse ja sirgjoonelisusega. Rakvere teatri „Torm”, autor William Shakespeare, tõlkija Peeter Volkonski, lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater), kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater). Mängivad Tarvo Sõmer, Liis Haab, Lauri Kaldoja, Peeter Rästas, Mait Joorits, Velvo Väli, Erni Kask, Marko Leht, Toomas Suuman, Kertu Moppel, Eduard Salmistu, Natali Lohk ja Maarika Mesipuu. Esietendus 26. VI Rakvere teatri väikeses saalis.          1. vaatus: „Tormist” ilma „Tormita”. Ringleb legend, mille kohaselt on „Torm” Shakespeare’i hüvastijätunäidend ja Prospero on Shakespeare ise. Nii on ilus mõelda: mõlemad võlurid loobuvad oma võlukunstist ja naasevad tavalisse ellu. Me ei tea ega saagi teada, kuidas käis Prospero käsi pärast saarelt lahkumist. Shakespeare’i oma aga … Olgem siis ausad, tema oma võlukepikest veel päriselt maha ei matnud, „Torm” ei olnud lõplik seljakeeramine  teatrile – järgnesid näidendid, mida ta kirjutas koostöös Fletcheriga. Ka muus osas on üht-teist teada Shakespeare’i selle näidendi järgsest elust.  

„Tormi” kirjutamise aega on võimalik üsna täpselt dateerida. Selles on kasutatud materjale (William Strachey’ „A True Reportory of the Wracke”), mis ei olnud autorile kättesaadavad enne 1610. aasta lõppu, samas on teada, et näidendit mängiti kuninga ees 1. novembril 1611.  „Tormi” esitati õukonnas uuesti 1613. aastal, mil see kuulus nende 14 näidendi hulka, mida mängiti seoses printsess Elizabethi pulmapidustustega. „Tormi” ainus autoriteetne tekst pärineb Shakespeare’i näidendite 1623. aasta foolioväljaandest, milles see on paigutatud kogumiku kõige esimeseks näidendiks ja klassifitseeritud komöödiana. Näidendi tekst näib olevat hoolega ette valmistatud: sellele on lisatud tegelaste loend, tähistatud on vaatused ja  stseenid jms. Hiljem on „Torm” arvatud siiski Shakespeare’i romantiliste näidendite hulka koos tema hilisema perioodi teatritekstidega nagu „Cymbeline” või „Talvemuinasjutt”.   

„Tormi” ja teiste hilisnäidendite puhul on oluline, et alates 1608. aastast sai Shakespeare’i näitetrupp kasutada Blackfriarsi väiksemat siseruumides paiknevat teatrisaali, millega koos võeti üle ka seda teatrit külastama harjunud rikkama klientuuri stiilieelistused. Eelistatuiks olid tragikomöödiad ja romantilised näidendid. Igasugused lavastuslikud efektid olid varasemast palju keerulisemad, muusikalised vahepalad õrnemad ja meloodilisemad.  „Tormi” koes on jälgi tolleagsetest populaarsetest õukonna maskimängudest, mis Ben Jonsoni käe all olid selleks ajaks jõudnud uuele, allegoorilisele tasemele.   

17. sajandil kirjutas William Davenat (koostöös John Drydeniga) „Tormi” vastavalt tolle  aja maitsele ümber. Uue näidendi pealkirjaks sai „The Tempest; or, the Enchanted Island” („Torm ehk Nõiutud saar”) ning selles on suurendatud muusika osakaalu. Uues „Tormis” on saarel ka noormees nimega Ippolito, kes sarnaselt Mirandale ei ole kunagi näinud vastassugupoolt. Lisaks on Mirandal selles näidendis õde Dorinda, Arielil on hingesugulane Milcha ja isegi Calibanil on selles loos õde, kes kannab nime Sycorax. Saarerahva hulga märkimisväärne  suurendamine pakkus koomilisteks arusaamatusteks palju uusi võimalusi. 20. sajandil hakati „Tormi” tõlgendama kolonialismi ja imperialismi diskursuse kaudu ning need tõlgendused olid positiivsed Calibani ja negatiivsed Prospero suhtes. Seda näidendit on tõlgendatud ka žanri, soo ja näiteks keele seisukohalt lähtudes. Erinevalt paljudest teistest Shakespeare’i näidenditest, mille tegevus hõlmab suurt territooriumi ja ebamääraseid  pikki ajalisi perioode, on „Torm” oma koha- ja ajaühtsuses klassikaline: kogu tegevus toimub saarel umbes kolme tunni jooksul. Ka tegelaskond on üsnagi piiratud. 

Millest „Torm” räägib? Selles on palju teemasid, mis tuttavad juba Shakespeare’i varasematest näidenditest: isade-tütarde suhted, legitiimse valitseja reetmine ja võimult kõrvaldamine, vendadevaheline vaen, liikumine õukonna ja vaba looduse vahel, meri  kui puhastaja ja ühendaja ning palju muud. „Tormi” puhul peetakse eriti oluliseks keelt ja väga olulisel kohal on vaikus. 2. vaatus: Rakvere rahulik „Torm”. Rakvere teatri „Torm” üllatas oma lihtsuse ja sirgjoonelisusega. Ma ei tea, mida, kas ja kuidas võrdlesid need, kes on näinud omaaegset Evald Hermaküla „Tormi” Eesti Draamateatris. Võrrelduna VAT-teatri „Tormiga” tundus, et käesolevast lavastusest ei jää mälusoppi sellist emotsiooni, midagi tabamatut ja defineerimatut, mis aastategi pärast lavastust kuidagi iseloomustaks. Samas on Rakvere teatri „Tormis” mitmeid selliseid detaile, mida ei saa kuidagi märkamata jätta ja aja möödudes võib just neist kristalliseeruda see miski, mida ju iga vaadatud lavastuse puhul talletada tahaks. Näib, et lavastus jätab näidendi ja iseenda vahele distantsi. Mitte et lavastusel oleks seetõttu midagi otseselt viga, lugu räägib see  tõesti otse ja ilustamata – ei mingeid trikitamisi ega üle mõistuse keeruliste efektide kasutamist. Olemas on nii isa-tütre suhted kui ka vendadevaheline vaen, samuti reetmise ja võimult kõrvaldamise teema. Aga algab see lavastus hoopis painavas ja ootusärevust tekitavas udus, kus kõik on vaikne, ja see, mis järgmisel hetkel udust välja võib kerkida, on ühtaegu hirmutav ja põnev. Aga see, mis udust välja tuleb, on torm. Sest nii on selles lavaloos ette nähtud.       

Kuid taas: see, kuhu tegelased lõpuks randuvad, jätab miskipärast tunde mitte saarest, vaid … teate küll, „see saar on pigem poolsaare moodi saar …”. Ja seetõttu ei ole torm ka päris torm. Mehed jooksevad kadakate vahel ringi ja  tõdevad, et „siin nad juba olid”. Seetõttu oleks vast liiast teha etteheiteid, mis lähtuvad tavapärase „Tormi” (vabandust, ma ei arva, et omaksin vastavat tõemonopoli, mina ka ei tea, milline peaks olema üks tavapärane „Torm”) lahendusskeemidest. Kuna kõik selles lavastuses on natuke off-kilter, siis võimukat ja domineerivat võlur-Prosperot me sellest ei leia. Niiditõmbaja, kelle võlukunstialane eksperiment kõik toimuv justnagu on,  jätab Tarvo Sõmeri tõlgenduses mulje pisut kohtlasest veidrikust. Aga eks sellised olegi vahel kõige ettearvamatumad ja ohtlikumad. Millise nõksu abil süngevõitu Ariel (Lauri Kaldoja) ikka veel Prospero taktikepi järgi midagi teeb ja askeldab, pakub mõtlemisainet. Kas kunagine domineerimis- ja kontrollimisvajadus on aegapidi oma olulisuse kaotanud? Tundub, et Prospero ongi aja jooksul omandanud ideede genereerija rolli, tegelik „võlu” tuleb  aga täielikult Arielilt, kes neid knihve paremini tunneb.   

Esietendusel kippus pisut lohisema stseen  Antonio, Alonso, Sebastiani ja Gonzaloga (Velvo Väli, Erni Kask, Marko Leht, Toomas Suuman). Tekstiliselt on selles suur hulk infot, kuid tegevust napib ja seetõttu võib olla parajaks pähkliks hoida seda publiku jaoks huvitavana. Ootamatult ümmardajatest ilma jäänud ja tundmata rannal maale paisatud õukondlased, kes on harjunud veetma oma päevi mõnusas äraolemises ja pidama elegantseid vestlusi, toovad oma põhiolemuse pärast mõningast  ootamist ilmsiks. Tõenäoliselt võib tõesti nii olla, et väljaspool oma pahategude ja mahhinatsioonide plaanimist on pahad natuke puised ja igavad.   

Rammusateks vahepaladeks on kindlasti stseenid Calibani, Stephano ja Trinculo (Peeter  Rästas, Eduard Salmistu, Kertu Moppel) vahel, milles on kindlasti veel ruumi sedasorti arenguteks, mis peaksid ka poeesiast vähem huvitatud publikule olema lõbusad vaadata. Caliban (tõenäoline sõnamäng kannibaliga) on lehmanahka pakitud töömees, kes peab ära tegema igavad, kuid hädavajalikud majapidamistööd. Miskipärast tundub, et kui talle lisaks rääkimisele oleks ka lugemine selgeks õpetatud, loeks ta jõudeajal ilusaid ja halearmsaid  muinasjutte, löristaks nutta ega hauks vildakaid kurje plaane.   

Natuke ebamugavasse olukorda on pandud Kertu Moppel, kes peaks Trinculona  suutma sammu pidada Stephanoga. Noorukese näitlejanna valik sellesse ossa ei ole just tavaline. Nii ongi tema peamiseks ülesandeks halvast olukorrast parim võtta: suurt kuningat, kelle meeleheaks vimkasid visata, pole silmapiiril ja ülejäänud lõbustavad end ise. Lavastuse sihte ja suundumusi arvesse võttes võiks püstitada küsimuse: milleks uus tõlge. Seda enam, et kõik need kaunid ja poeetilised tekstikohad, mille poolest „Torm” nii  kuulus on, ei kõlanud sugugi. Ja tõenäoliselt ei pidanudki. Hoopis üks teistsugune „Torm” terendus alles lavastuse lõpus, Prospero lõpukõnes. See kuulub aga nähtavasti tolle müütilise päris-„Tormi” valda ja seda meile seekord ei mängitud. Meelega. Sest lavastuse tegelik Prospero, näidendi tõlkija, istus esietendusel hoopiski auditooriumis.   

Epiloog. Miranda ja Ferdinand ei mängi malet. Nad jäävadki malekäikude üle vaidlema. See on tegelik elu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht