Põlvkonnad ja väljavaated eesti tantsukunstis

Henri Hüti ja Taavet Janseni residentuurist Kanuti gildi saalis vallandus tantsuvälja kirglik eneseanalüüs.

EVELYN RAUDSEPP

(Tantsu)kunstnikud Henri Hütt ja Taavet Jansen tõstatasid 7. veebruaril 2014 Eesti Tantsunõukogu üldkoosoleku ettekandes „Generatsioonid ja väljavaated“ küsimuse, kes vahetavad välja Priit Raua, Triinu Aroni, Raido Mäe ja Tiina Olleski ehk isikud, kes institutsionaalsel tasandil suunavad ja mõjutavad praegu kõige rohkem Eesti tantsumaastikku. Jaanuaris 2015 kaaperdasid Hütt ja Jansen Kanuti gildi saali residentuuriprogrammi ühe kuu, et uurida põlvkondlikke vahelduvvoole kunstnike tasandil. Millega tegelevad viimase viie aasta jooksul koreograafia alal kõrghariduse saanud noored ehk kes vahetavad välja Mart Kangro, Kaja Kanni, Fine 5 ja Zuga? Nii konkreetset isatappu siiski ei õhutatud, pigem lähtuti selles ettevõtmises siirast huvist, kuhu kaovad tantsukunstniku diplomiga noored ning miks on ülevaatefestivali „Uus tants“ esinejate keskmine vanus 37 eluaastat.¹ Läbinud ausa kandideerimisvooru, jaotasid Hütt ja Jansen oma „võidukuu“ võrdselt neljaks nädalaks sooviga anda need edasi neljale noorele koreograafile.

Vormiliselt justkui duubeldati Kanuti gildi saali formaati, kuid sisuliselt loodi sellele kuratoorne filter. Küsimustega „Kuidas leiaksid noored kooli lõpetanud koreograafid tee praktiseeriva kunstniku maailma?“ ning „Mida saab praegu aktiivne kunstnikkond teha järelkasvava põlvkonna heaks?“ saadeti kindlale valimile (viimase viie aasta lõpetanud) personaalne ettepanek arendada nädala jooksul edasi oma lavastuslikke ideid. Ühtlasi paluti neil valida endale mentor. Nii lahke põlvkondlik abikäe ulatamine ja vastutulek nooremale generatsioonile vallandas aga vanemate tantsukunstnike seas kirgliku diskussiooni ja eneseanalüüsi, mis levis kulutulena ühismeedias, ettenäitamistele järgnenud avalikes vestlustes, punastes tubades, tagatubades. Tekkinud aru­telust lähtuvalt saabki küsida, millised on eesti tantsukunstnike põlvkonnad ja tantsuvaldkonna väljavaated.

Enne kui laskuda nimepillamisse, tuleb panna proovile struktuur. Kuivõrd on põlvkondlikud erinevused lavastatud konstruktsioon ja kas kaasaegsete ühisosa saab objektiivselt välja joonistada? Ka Hüti ja Janseni juba mitmeaastast uurimuslikku uudishimu saab vaadelda kui kunstiprojekti, mis võib mängida olulist rolli põlvkondlike piirjoonte taasloomisel. „Põlvkondadesse jagatakse endast nooremaid, ülejäänud on lihtsalt vanad. Kriitik vajab põlvkonda, kelle mõtestamise kaudu end teostada,“² ütles teatrikriitik Ott Karulin konverentsil „teater | 20 …“. Teatrilavastajate põlvkondi analüüsides sidus ta need enda subjektiivse vaatajamäluga ning suutis küll üldistada, et beebibuumerite, X- ja Y-generatsiooni lavastajate erinevused lähtuvad peamiselt suhtest teksti, dramaatilisest ja postdramaatilisest lähenemisest, kuid praegu valitsevas Y-põlvkonnas esineb ju mõlemat. See lööb Karulini tekstipõhised eristused pisut kõikuma.

Kuigi Z-generatsioon hiilib juba peale ning vajalik vaatlusdistants Y-generatsiooniga hakkab tasapisi kujunema, tekitab viimane endiselt vaidlusi nii teadusartiklites kui ka arvamusfestivalidel ning selged kirjelduskriteeriumid veel puuduvad. Põlvkondlikud olelus- ja evolutsioonivõitlused tunduvad küll igavese üldinimliku teemana, kuid viimaste kümnendite tehnoloogiliste uuenduste taustal vahelduvad generatsioonid pigem koos iga uue nutitootega. Põlvkonnast on saanud turunduslik sihtgrupp, kellele müües luuakse ka kategooria, kuhu ostjad usuvad end sünnipäraselt kuuluvat. Kuigi tehnoloogia mõjutab otseselt ka kunsti, on sellistest geopoliitiliste piiride ülesest (pseudo)põlvkondlikkusest asjakohasem rääkida just kitsamate kriteeriumidega kogumitest, kus generatsioonist saab töö- ja mänguvahend kunstnike põlvkondade kirjelduste valitsemiseks.³ Eesti viimase aja kõige põhjalikum põlvkondade analüüs ilmus kunstiinstitutsioonide juhtide vahetusprotsessiga seoses ajakirjas kunst.ee.⁴ Maria-Kristiina Soomre toob seal välja ühe olulisema joone: põlvkondliku sidususe puudumise. Juhipõlvkondade vahe on keskmiselt 30 aastat ning nii juhid kui ka spetsialistid vahetuvad pigem „lainetena“, selle asemel et väärtustada sidusat põlvkondadeülest koostööd, „mis võimaldaks edasiliikumiseks rakendada nii kogemuste mitmekesisust, ajaloolise mälu rikkust kui ka värsket muutuva maailmaga kaasas käia ja dialoogi hoida suutvat motiveeritud energiat“.⁵

Oma kahekümneaastase ajalooga on nüüdistants üks nooremaid kunste Eestis ning sellevõrra joonistub generatsioonide vahelduvus ehk selgeminigi välja. Kuigi on märgata ka laiemaid ühiskondlikke maailmataju mõjutusi (Y-generatsiooni ilminguid esineb loomulikult ka tantsukunstis), siis kitsam tantsukunstiajalooline pilt toob esile jõulisemad erinevused lapsekingades esimeste sammude, uudishimulike teismeliste ja segaduses kahekümnendate vahel. Võtteski nüüd „generatsiooni“ subjektiivseks mänguvahendiks (ka mina kuulun kõige nooremasse põlvkonda), teen just sellise kolmese jaotuse, kus põlvkondlikke erinevusi kujundab eelkõige suhe küsimusse, mis on tants.

Nüüdistantsu sünd 1990. aastate alguses tõi endaga peamiselt kaasa varasema balletil ja nõukogulikel labajalgsetel liikumistel põhinenud arusaamade lõhkumise ning uue kehalise mõtteviisi integreerimise (n-ö esimene ehk vanem põlvkond, kes on siiani lavaliselt aktiivne: Mart Kangro, Kaja Kann, Fine 5, Zuga, Kaja Lindal, Mari Mägi, Dmitri Harchenko jt, sünniaasta vahemikus 1968–1978).

„Keskmine“ põlvkond (aktiivsed: Renate Keerd, Taavet Jansen, Külli Roosna, Henri Hütt, Karl Saks, Alissa Šnaider, Sandra Z, Mihkel Ernits, Laura Kvelstein jt, sünniaasta vahemikus 1978–1985) nautis juba seda uut, vaba arusaama tantsust, mille eelnev generatsioon oli loonud. Sellelt pinnalt hakati tantsu kõrval laienema juba isikupärasematesse sfääridesse: tehnoloogiline teater (Jansen, Hütt), füüsiline teater (Keerd), kontseptuaalne tantsuteater (nii võib nimetada Alissa Šnaideri ja Sandra Z-i lavastusi). Tantsust sai kategooria, mis võttis enda katuse alla kõik peavarjuta nüüdisetenduskunsti lavastused. Kõik uus, veider ja arusaamatu, mis ei mahtunud sõnateatri alla, suunati sujuvalt kehapõhise kunsti sekka.

Nüüd on saabunud aeg uue põlvkondliku laine tulekuks (sünniaasta alates 1986), nende kord on defineerida ja näidata, mis on tants. Ootus on õhus, aga milline on pinnas? Augusti tantsufestival on loobunud tantsust, Eesti Teatriliit annab välja etenduskunstide auhinda,⁶ Sõltumatu Tantsu Lava võetud suunaks on just tantsu presenteerimine ning juba pikemat aega käib rahvusvahelisel etenduskunstide maastikul jutt tantsu comeback’ist. Aga kus see siis on? Tantsukunstnike esimene põlvkond jääb üha vanemaks, ent noorte koreograafiaeriala lõpetanute aktiivsus on üllatavalt väike. Henri Hüti ja Taavet Janseni residentuurikutsele vastas kuuekümnest lõpetanust alla kümne (kõik ühest kõrgkoolist!) ning Sõltumatu Tantsu Lava noorte koreograafide sarjas „Première“ osalenutele jääb see tihti esimeseks ja viimaseks lavastajatööks. On tekkinud vaakum, kus ootus värskuse järele ületab lootuse tegeliku potentsiaali.

Kuna nüüdistants on Eestis soolokunst, siis ei soodusta see põlvkondlikku sidusust. Hüti ja Janseni projekti võib vaadelda kui põlvkondliku suhtluse, järjepidevuse loomise püüet. Nende uudishimu ei kannatanud pikalt oodata ning küsimusega, mida tantsuväli saaks ise ära teha, avati noortele uks ja kutsuti nad sisse. Sellest aga läkski lahti vanema generatsiooni algatatud diskussioon, kuidas peaks noor kunstnik tantsumaastikule sisenema. Selgus kahe põlvkonna vastuste suur erinevus, mis lihtsustatult kõlab nii: vanem – „uks pauguga lahti ja ennast esitlema“, noorem – „aga kuhu üldse minna?“. Kui vanem põlvkond alustas oma loometeed, ei olnud veel Kanuti gildi saaligi, see tuli ise luua. Nüüd on nooremale põlvkonnale saanud Kanutist ruum, millega neil puudub ajaloolis-emotsionaalne side, seda nähakse pigem anonüümse etenduspaigana. Takistada võib ka aukartus: tegemist on ju ikkagi Eesti etenduskunstide praeguse esisaaliga, sinna oma lavastusega sisenedes algab automaatselt enesetõestamisprotsess ja vead võivad olla saatuslikud.

Nagu vestluste käigus on selgunud, puudub koolilõpetajatel ka täpne ettekujutus Kanuti gildi saali kontseptsioonist. Mis koht see on, kes ja kuidas saavad sinna lavastusi tegema, kes on publik jne? Kas üldse tasub koputama minna? Noorem generatsioon, kelle peamine infovahetusallikas on „aususest“ küllastunud ühismeedia, ootab institutsioonidelt suuremat läbipaistvust: avalikke programme, selgelt sõnastatud ootusi, eelistusi ja tingimusi, erisuguseid struktuuriformaate, valikuvõimalust. Tagauksest trügimine tundub tantsuväljale pääsemiseks kuidagi võõras meetod. Seda enam, et nooremat generatsiooni (Y ja Z) iseloomustab individualism, killustatus,⁷ eneseteostusvajadus.⁸ Kõige selgemini tabab ehk noorte olemust modernismi ja postmodernismi vahel pendeldava metamodernismi kontseptsioon: „Kui modernset väljavaadet idealismile ja ideaalidele võib iseloomustada kui fanaatilist ja/või naiivset, postmodernset mõtteraamistikku aga kui osavõtmatut ja/või skeptilist, siis võib praeguse põlvkonna suhtumist – sest tegu on vägagi põlvkondliku suhtumisega – kirjeldada kui teatud laadi informeeritud naiivsust, pragmaatilist idealismi (või mõõdukat fanatismi)“.⁹ Kui võtta need dimensioonid aluseks, siis saab tantsukunstnike vanema põlvkonna tegemisi võrrelda modernismiga, teise oma postmodernismiga ning uus, pealetulev ja veel võrsumata „võngub modernse entusiasmi ja postmodernse iroonia, lootuse ja melanhoolia, naiivsuse ja teadlikkuse, empaatia ja apaatia, ühtsuse ja paljususe, totaalsuse ja fragmenteerituse, selguse ja mitmetimõistetavuse vahepeal.“¹⁰ Aga nagu on endiselt segadus postmodernismi-järgse maailma kirjeldamisega, nii on ka noorimal tantsukunstnike põlvkonnal võimalus veel kõik ise leiutada.

Säravaid tähti sünnib ehk üks viie või viieteistkümne aasta järel. Tantsukunstimaastiku stabiilseks, sujuvaks toimimiseks ja arenguks on aga oluline, et verevahetus oleks pidev ning noored pakuksid välja uusi ideid. Noorte tantsukunstnike kulgemist mõjutavad kool, institutsioonid, tantsuväli ning publik ja selle vastuvõtt, samuti noorte enda pealehakkamine, uudishimu, entusiasm. Pakun valimisprogrammi retoorikas välja, mida saaks teha, et tantsukunstimaastik oleks uue põlvkonna kasvuks viljakas.

Tantsuloomingu defineerimissegaduses on sündinud olukord, et kumbki kõrgkool ei koolita koreograafide ja tantsuõpetajate kõrval kunstnikke. Tegeletakse võrdselt tehnika ja loominguga, võttes mõlemas eesmärgiks kesktaseme, mistõttu kipuvad kunstniku ambitsioonidega koreograafid jätkama oma edasist õppeteed Eesti kunstiakadeemias. Ühelt poolt võib see küll laiendada kunstniku ampluaad, teiselt poolt aga viia noore tantsukunstist eemale.

Teine, peamiselt koolist tulenev probleem: noorte lavastustes on erisuguste tehniliste meediumide kasutamises sageli näha orgaanika puudumist. Need meediumid võivad olla neile argielus küll loomulikud, kuid esimestes lavastustes jõutakse alles eksperimenteerimisfaasi, millest kaugemale paljud ennast ei närigi. Institutsionaalsel tasandil lisan eespool mainitud läbipaistvusele ja konkreetsusele ka formaadikatsetuslikkuse. Just residentuuriprogrammid, première’id jms loovad võimaluste rägastiku, mis lõhub hierarhiaid ja aitab noored lihtsamalt ree peale. Publiku ja vastuvõtu aspektiga saab samuti tegeleda peamiselt institutsioon. Kui kujutava kunsti väljal on viimaste aastatega järjest arenenud haridusprogrammide valdkond, siis alati paar sammu maas tammuval teatril on paljuski sealt eeskuju võtta. Arvan, et Eestis on suur seltskond potentsiaalset etenduskunstipublikut, kes ei ole veel leidnud teed õige ukseni.

Kui nüüd jõuda ringiga tagasi küsimuseni, mida tantsuväli peaks tegema, siis võtab see kõik põneva kunstiprojekti mastaabi. Kuidas kujundada suhtlusvõrgustik, kuidas luua pädev juhendamissüsteem, kuidas muuta suhtumist ja arusaamisi ning kes, kuidas ja miks peaks seda tegema? Ühe residentuuri ettenäitamisejärgses vestluses hämmastus vanema põlvkonna esindaja: „Aga ta tahab ju teha tavalist lavastust“. Tantsuvälja vastuvõtlikkus võiks liikuda avatuse ja toetamise suunas ning alati ei tasu oodata maailma tagurpidipööramist. Hundid ei pea selleks üksteist sööma, et näljas ellu jääda. Noortel esileastujatel peaks aga ahela viimase lülina olema tublisti initsiatiivikust, uudishimu ja entusiasmi ning julgust tulla välja oma nägemusega tantsust ja struktuuride toimimisest.

1 Ettekandes „Generatsioonid ja väljavaated“ tõid Henri Hütt ja Taavet Jansen välja statistika: 2013. aasta festivalil „Uus tants“ oli esinejate keskmine vanus 37,5 eluaastat, kusjuures suur osa neist esines sellel festivalil ka juba 2001. aastal. Vt https://vimeo.com/86370917.

2 Ott Karulini ettekanne Eesti Teatri Agentuuri konverentsil „teater | 20 …“ 24. X 2014 Vaba Lava saalis.

3 Rein Raud arvamusfestivali vestlusringis teemal „Y-generatsioon ja väärtus”: „Generatsioonide vastanduse kaudu on lihtsam põlvkondadega seonduvaid nähtusi kirjeldada ja kasulik on see ennekõike neile, kes soovivad seda kirjeldust valitseda.“ Vt Müürileht, http://www.muurileht.ee/millest-motleb-igrek/.

4 Ajakirja kunst.ee 2014. aasta esimene number oli pühendatud institutsioonide põlvkonnavahetusele, sama aasta teises numbris ilmus sellest Maria-Kristiina Soomre kokkuvõtlik analüüs.

5 Maria-Kristiina Soomre, „Vettinud mägrad“ ja põlvkondadeülese koostöö habras kassikangas. – kunst.ee 2014, nr 2.

6 Etenduskunstide auhinna statuut Eesti Teatriliidu kodulehel, www.teatriliit.ee/teatriauhinnad/uhisauhinnad

7 Marika Agu kommentaar arvamusfestivali vestlusringis teemal „Y-generatsioon ja väärtus“: „Y-generatsiooni iseloomustab minu meelest peamiselt individualism ja killustatus, ning ideed lahustuvad.“ Vt Müürileht, http://www.muurileht.ee/millest-motleb-igrek/.

8 Madis Järvekülg: „On selge, et iseseisvat elu alustavate noorte väärtushinnangud on nende eellaste omadega võrreldes muutunud. Väidan, et uue põlvkonna puhul ei ole liikumapanevaks jõuks mitte majanduslik edukus, vaid eneseteostusvajadus.“ „Y-generatsiooni pained“, Sirp 13. II 2014.

9 Liisa Kaljula viide artiklis „Eliidiga või eliidi vastu?“, Sirp 11. IV 2014: Timotheus Vermeulen ja Robin van den Akker, Märkmeid metamodernismist. – Methis 2013, nr 11.

10 Samas.