Pimetäppe ja rosinaid Augusti tantsufestivalilt 2005

Kristiina Garancis

Möödas on ajad, kui eesti publik nägi moderntantsus imelist neidist, kel hele täht laubal säras ja kuusirp kumas patsi all.

Paz Rojo “Basic Dance”

 

Äsja lõppenud Augusti tantsufestival tegi moderntantsumaastikule peale ringi produtsent Priit Raua valikul. Vennaskonda olid seekord haaratud iisraeli, rootsi, prantsusmaa, hispaania, eesti, saksa, norra ja Walesi esindajad.

Valik oli subjektiivne, nagu ikka kunsti puhul, ning pakkus seekord ka üsna äärmuslikke näiteid. Moderntantsu vennaskond on tabav just selle seltskonna kohta öelda, sest mis oleks veel parem nimetus üksusele, kes mingi kokkuleppe tõttu just sellise koodiga sellist eneseväljendust harrastab.

Uue sajandi algus on ka selle kunstistiili ellu ammu oma pöörised sisse uuristanud. Moderntants on nagu külahull või uue ajastu hulgus, vabahing, kel seljas sajast prügikastist või ära visatud asjade kuhilast pärit hilbud.

See kunst on kõigesööja ehk eklektikute eklektik. Sellele on iseloomulik teatri off-off-off’ide, põrandaaluste, avangardurgaste, revolutsioonihällide, tänavakultuuri, slummi, etno, tantsu kõrgstiili, moe, klubi, muusika, meedia jne kultuuriteadvuse segunemine. Ehk nagu kuulsa ja alati üllatava norra koreograafi Jo Strømgreni teosest “Haigla” pärit halastajaõed kehakeeles sõnastasid: juba ammu pole enam patsiente, keda ravida (selles kontekstis üllatada), ja selleks, et ametioskusi mitte unustada, tuleb hakata ise haavu tekitama, et midagi tohterdada oleks.

 

Nagu eklektiline Bernt Notke “Surmatants”

 

See tees sobib moderntantsu hetkeseisu iseloomustama küll, sest hetkel on inimkehad (paljad, karvased, inetud ja naturaalsed koos kõõluste ja nahaga ja anatoomiliste iseärasustega) laval liikumisdialektis ära avastatud. Narratiivi nagu ka eriti ei tohi näppida, vaesus suurt tehnikaga trikitamist ei võimalda, lõppematud pausid ja publiku õrritamised on ka juba proovitud. Mis siis üle jääb? Kõik lähenemised on ära proovitud: psühholoogilised, tekstikesksed, kontseptsioonipõhised, puhtalt liikumisjooniselised, tantsuteatrilised, metateatrivahendilised jne, jne. Tantsule on lähenetud ka kirjaviisiliselt: kirjeldavalt, sotsiaalsele liistule tõmmates, ainult liigutusfaktuuri pidi, ainult seda lavastust selles hetkes sõnaga tajudes, ajaloolist rida järgides ja koreograafimõtet kuulutades. Tundub, et on testitud kõike nii tantsu loomisel kui kajastamisel. Ja mis sellest siis vett peab? Mis on pinnale jäänud? Mis on siis puhtaim ja läbitunnetatuim, kunstiliselt võimsaim ja vormiliselt paeluvaim? Mina küll ei tea. Selle festivali kontekstis aga ronis taas vee pinnale kui pindpinevusjõul suusatav putukas vana hea tantsuteater.

Kõik tõed, kõik viisid, kõik käekirjad on ühe suure XXI sajandi moderntantsulavastuse või tantsukonservi teenistuses. Festival näitab seda eriti hästi. Maitse üle ei vaielda, selle pärast kakeldakse. Kui vaadelda ühte festivali kui tantsulavastuste kulgemise ketti, siis tulebki üksikkomponentidest koondpilt kokku. Üks kestev, eklektiline tantsuteos nagu Bernt Notke “Surmatants”. Igaüks tantsib omas rüüs, oma positsioonilt, oma sõnumiga, oma uhkuse ja loominguoskusega, oma jumaliku sädeme või sädemeta. Kõik see kokku on XXI sajandi stiilide virvarr ja selle suure maailmakunsti peegelpilt, kus kõike tsiteeritakse, kopeeritakse, sulatatakse ja järele tehakse. Kus tsitaat tsitaadis loobki uue teose, uue pealkirja. Sisu tundubki tuttav ja vorm ongi juba ammu nähtud. Aga see polegi oluline.

Balleti vaatamiseks on vaja selget kokkulepet publikuga: see, mida me teeme, ongi vähe kummastav ja naljakas ja erineb tavaelust, kuid see on kunst ja selle vormi kood. Moderntants, mis püüdis oma algusaegadel saada priiks just tehisvormist, kehaväänamistehnikast ja selle kaanonitest, on nüüd otsaga sealmaal, et peab samuti vaatajale silma pilgutama ja jalasirutusega saali teatama, et see ongi nüüd jälle üks kokkulepe, aga vähe uuem. Teeme näo, et te maksite piletiraha just selle eest, et te siit eriti midagi hingele ei saa, et tantsimiseks saab seda harva nimetada ja et see, kuidas me omi asju siin laval ajame, teid ammu enam ei üllata. Kuid midagi uut meil asemele ka pakkuda pole. Aga võib-olla üks tantsiv kunstnik ei proovigi enam ammu kedagi üllatada? Tema näitab ehk ainult oma aktiivseks saanud alateadvuse järjekordset lugu või proovib taasluua lavale oma läbitöötamata elusituatsioone, et neist sublimeerimisega vabaneda? Või mängib nagu laps mingi vormiga või tehnilise võttega ja imetleb siis seda, et see järgmise suurema vormiga lavastuse jaoks läbi katsetada, või toob siis midagi publiku ette lihtsalt kohusetundest saadud loominguline stipendium ausalt “realiseerida”? Kui tausta teada, siis sünnib mõnikord ime lihtsalt mänguhimust või saab hästi banaalne idee aluseks millelegi väga heale. Kaose teooria ju valitseb.

 

Festivali tantsukonservid

 

Tantsufestivalil oli lavastusi, mis olid ühe jalaga visuaalse kunsti pärusmaale astunud. Tegelikult nende toit oligi kujutav kunst ja tants oli lihtsalt üks liikuv installeeritud objekt. Kujukaim Emmanuelle Huynh & Nicolas Floch’ “Numéro”, mille kujundeid täis maailm oli kui ulmekirjanduse teosest või selle žanri filmist.

Rootslase Rasmus Ölme teatri ja tantsu piirimail kõndivad teosed on nagu liikuvad installatsioonid. Nende materjaliks on koreograafi või tema tantsijate kehapind. Liigutav on tema kohmakas tantsimisinnukus ja objektiiv ainult füüsilisel: rahmeldav ja siis toppav liigutuste laviin ja absoluutne tähelepanu kehaga loodavale reaalsusele. Viha, raev, ärevus on ära tantsimiseks väga head tunded. Seekordne Tallinna eelesietendus kandis nime “Rasmus Kosmos”.

Paz Rojo “Basic Dance” oli põneva algideega tükk sellest, kuidas kaks koreograafi-tantsijat üksteist kehakeeles tõlgivad. Paz Rojo loodud soololavastus oli edastatud Christian Duarte’ile palvega oma süsteemi panemiseks. Kanuti Gildi lava näitaski kahekordselt esitatud ainsat lugu: kaks inimest, kaks vaatenurka liigutustes. Mõte oli väga huvitav ja oli häid tabamisi, eriti hobusega sõitmise stseen. Mehe versioonis rohkem keeleharjutuste ja üksühese ratsutamise imiteerimisena, naise versioonis erootilise sadomaso alltooniga iseenese reie laksamisega, verine vorp vasakul armistuvaks mälestuseks Eesti lavalaudadest.  

Esindatud oli eesti tantsu esindusvalik. Noor Margus Toomla demonstreeris ühe lavastuse tegevusniidistikke ja karaktereid sõnalise joonistamisoskusega, ZUGA esitas kolme naislooja soolo liitmise loo “ZUGA müüt ja tegelikkus” ning  Mart Kangro, Krõõt Juurak, Raido Mägi ja Merle Saarva pakkusid vaatamiseks tantsijate ja muusiku (Ursula Saal) suhestumise mängu. “Mis on siis tants ja mis muusika? ” küsis viimane üksus ja vastas paika sätitud positsioonide ja dialoogide ja monoloogidega.

Intrigeerivad omas žanris olid iisraeli koreograafi ekspressiivne emotsioonide jada ehk Noa Dari “The Sweetest Embrance” ning Xavier Le Roy protsessi uurimise protsessi kajastav “Projekt”.

 

Haige “Haigla” ja egoaurune “Arminägu”

 

Kaks kõige vaimukamat teost olid aga Eddie Laddi “Sawn-off Scarface” ja Jo Strømgreni “Haigla”. Üllatus, üllatus. Mõlemad esitatud väga hea näitlejameisterlikkusega, tantsutehnikaga ja räigelt vanaaegse narratiivi ehk lausa filmiliku taustalooga. Ja kui nauditav on vaadata tõeliselt head teatrit, kus on esindatud kõik need tasemed ja professionaalsed oskused, millega üks osa moderntantsust diskuteerida ja mida kustutada püüab! Eddie Laddi ja Marc Reesi esituses mängiti 12 minutiga läbi Brian de Palma film “Scarface”. Üks esinejatest luges filmitekstist kiirkokkuvõtet, teine tantsis vett pritsival matil, mis imiteeris ligast baaripõrandat. Tantsija liikumiskeel meenutas tummade žeste, kuid karikeeris teravalt-täpselt filmireaalsuse Scarface’i. Õhku ahmima pani gängsteri hästi tabatud rämedalt macho’lik ego, alkoholi ja vägisõnade aurus sündinud eneseväljendus.

Norrakate “Haigla” reaalsus haaras peast ja kehast iga vaataja: kolme lootuse kaotanud medõe ego võitlus lesbilise armastuse, domineerimisiha ja isikliku valu varjamise kilbiga. Strømgreni hallutsinatsioonide ja unenäolise maagia loodud lavamaailmad on alati visuaalselt kõnekad, kuid ka lugude dünaamika ja tantsutehnika on selle teenistuses. Õigemini, kõik kolm dimensiooni on väga võimsalt omavahelisse pingesse timmitu, kusjuures need on üksikosadena samuti väga tugevad. Tants vaimustaks ka iseendana, lugu paeluks ka pelgalt tekstina, silmale loodud lavailm mõjuks ka ainult silmitsemisel. Iseendale valu tegemise lugu, mis on “valusam” kui halastajaõdede tegelikkus ja haarab võimu, kasvab energiakeeriseks ning allutab kolm inimest. Asendustegevus lõi uue pärismaailma. Iseenda varjud (allasurutud ihadest, hirmudest ja tungidest tihendunud tumekohad), mis kahel kahkjal haiglakapil omaenda elu elama hakkasid, olid tegelikult kolme vettinud medõe sisemised pimetäpid. Pimekehad, mida nad iseendale teadvustada kartsid ja mis seetõttu nende üle võimust võtsid. Hirmu vägi on laval väga maagiline ja seda eriti sisepingestatud tantsus.

Seda just tahakski tantsus näha. Seda sisemiste varjude ja pimetäppide lavareaalsusesse toomist, seda alltekstide ja inimtunnete tagamaad, mis palja silmaga nähtamatu, kuid mis on kunsti maitsvaim toormaterjal. Kui ühe festivali jooksul paar sellist rosinat pudeneb, siis võib ettevõtmise kordaläinuks lugeda. Sest –  möödas on ajad, kus eesti publik nägi moderntantsu kui imelist muinasjutu neidist, kel hele täht laubal säras ja kuusirp kumas patsi all. Kõik uus on saanud vanaks ja üllatab võib-olla ainult mõni uus vormiknihv.