Pealelend – Tiina Mölder, Zuga koreograaf-tantsija
Zuga ühendatud tantsijad on tegutsenud ligi 20 aastat. Kuidas hakkasite tegema teatrit noorele publikule?
Kõik Zuga lastele suunatud lavastused pärinevad ajast, kui meil olid endal juba lapsed ning algul tegimegi lavastusi neile mõeldes. Lastele luues saab liikumisfantaasiat hästi rakendada, nad pole kinni tavaarusaamades tantsust ja liikumisest.
Katrin Nielsen on öelnud, et pole olemas eraldi lasteteatrit ja täiskasvanute teatrit, on vaid hea ja halb teater ning erisugused viisid, kuidas tegijad suhtuvad oma publikusse. Kas teie arvates on lasteteater iseseisev žanr?
Me ei mõtle nõnda. Oleme püüdnud luua oma publikuga ühise keskkonna. Me küll määratleme sihtrühma, sest see annab raamistiku, aga teemaga töötades areneb kõik omasoodu. Idee visatakse õhku, selle pinnalt kujuneb materjal, mida uurida koos inimestega, kellega koos luuakse. Koosmängu on palju, see on huvitav ja pingestav. Viimaks tekib ühiselt edasi arendatud ideest tervik. Protsess peab olema ka meile huvitav, muidu pole mõtet teha. Kui endal on huvitav, pakub tulemus pinget ehk ka teistele.
Millised teemad olid teile „meeleKolu“ loomisprotsessis tähtsad?
„meeleKolu“ teekond algas küsimusest, kuidas meeleolu võib muuta ruumi ja kuidas ruumi elemendid mõjutavad meeleolu. Sealt edasi läksime juba kitsamalt emotsioonide juurde. Proovisime lähtuda 9–13aastaste tunnetest, mis võivad neile endilegi tunduda ebastabiilsed, lainetada üles-alla. Tundus, et emotsioonide teema on selles vanuserühmas terav. Kuidas tunded on kehas, muudavad keha, kuidas neid kehaliselt läbi elada ja väljendada.
Kas emotsioonide tunnetamine, mõistmine ja väljendamine on praegustele noortele raske?
Arvan, et see ei ole ainult meie aja probleem, vaid igal ajal päevakorras olnud. Samuti on see eestlastele ja üldse põhjamaalastele olemuslik: oleme pigem kinnised, tunnetest ei ole olnud kombeks meie kultuuriruumis rääkida. Noorte seas on see nüüd ehk tavapärasem, kuid tunnetega toimetulek on neile sellegipoolest kindlasti tähtis teema.