Pealelend. Renate Valme

Tambet Kaugema

Tallinnas Okasroosikese lossi mustas saalis esietendub 14. novembril Renate Valme füüsilise teatri ideest kantud lavastus „Pung”. See on esimene töö, millega astub vaatajate ette Valme vastloodud Kompanii Nii. Novembris ja detsembris näeb lisaks Tallinnale etendusi ka Raplas, Viljandis, Paides, Tartus, Võrus ja Rakveres. Mida kujutab endast äsja kokku tulnud Kompanii Nii? Renate Valme, lavastuse „Pung” autor ja lavastaja: Kompanii Nii pole niivõrd kokku tulnud, pigem olen selle trupi kokku kutsunud. See on selline avatud kooslus, millel on põhituumik ja kuhu aeg-ajalt lisandub ka külalisesinejaid. Põhituumikusse kuuluvad praegu Liisa Tetsmann, Maarja Roolaht, Taavi Rei, Mark-Jakob Otsa ja Hannes-Martin Eenmaa, külalisena teeb kaasa Madis Mäeorg. Seega, uus kooslus Eesti nüüdistantsu- ja teatrimaastikul, meie peamine väljendusvorm on füüsiline teater. Seejuures pole füüsiline teater eesmärk omaette, vaid pigem määratlus, mille põhjal saab avalikkus meie truppi teistest eristada. Missugune on see füüsiline teater? Minu arust on hakanud nüüdistantsu mõiste viimasel ajal väsima. Tundub, et kõik, mis on natukenegi laiahaardelisem ega ole otseselt sõnateater, paigutub nüüdistantsu sildi alla. Liiga laialivalguv ja kohati ka eksitav. Tunnen – ja seda on mulle ka öeldud –, et minu töid võiks pigem nimetada füüsiliseks teatriks. See on teater, kus rõhk on tavapärasest rohkem füüsilisel eneseväljendusel, see on jõulisemalt ja ekspressiivsemalt esil, ent siiski on kõik lahendatud teatrivormis. Vahest pole see ka nii abstraktne kui tantsukeel, narratiiv ja kujundid on ehk natuke selgemalt esile toodud. Mõistagi on see vahe pigem tunnetuslik, keeruline on neid eristada.

Share this...

Facebook

Twitter

Mida „Pung” tähendab?

Lavastuse sisututvustus „Pung. Mis mõttes? Pungi mõttes” on põhjusega väga napisõnaline. Eelistan ise ka publikuna puhta lehe kogemust ega taha seepärast oma lavastusest ette palju rääkida. Üldisemalt võttes on ilmselt asjakohane kasutada minu lemmikžanrimääratlust „tragikomöödia” – just nii nagu elu on oma loomult enamasti tragikoomiline.

Lavastuse „Pung” katkendeid sai septembris näha nüüdistantsufestivalil „Hommik”. Kas sealt saadud tagasiside põhjustas lavastuses ka mingeid muudatusi?

Oma poolikuid töid ma tegelikult kuigi meelsasti ei näita, ent meie ahtas kultuurisruumis tuleb kahe käega haarata kinni pakkumisest festivalil esineda. Tagasiside põhjal ma siiski mingeid dramaturgilisi või lavastuslikke muudatusi ei teinud. Võib-olla mul on lihtsalt vedanud, „Hommikult” saadud mitmest rahvusest inimeste tagasiside oli positiivne. Ju see siis niipalju innustas, et asi päris hull ei ole ja kedagi see lavastus ikkagi kõnetab. Eks see olegi väga individuaalne, mõni naudib oma pooliku töö jagamist publikuga, aga minul tekib kohe paralleel kirjanikega – nemadki enamasti ju ei anna oma lugusid enne lõplikku valmimist võõrastele lugeda. Selles mõttes olen üsna vanamoodne. Kui mul on kindel visioon, mida tahan lavastuses väljendada, siis ma ei lase ennast teistest mõjutada, tulemus poleks enam see. Vähemalt praegu on nii.