Pealelend – Rait Avestik, raamatu „Aarne Üksküla“ autor-koostaja

TAMBET KAUGEMA

Kirjastuselt Fotosulg on ilmunud näitleja ja teatripedagoog Aarne Ükskülast (1937–2017) monograafia, mille 768 leheküljel on põimunud teatrimehest varem kirjutatu nüüd intervjueeritud kolleegide-sõprade-tuttavate mälestustega. Samuti leiab kaks aastat töös olnud raamatust 200 Ükskülaga seotud fotot – lapsepõlvest kuni viimaste rollideni.

Millistest põhimõtetest lähtudes sa monograafia „Aarne Üksküla“ kokku panid?

Alguses oli plaan, et kirjutan inter­vjuudest, trükisõnast ja muuseumidest ammutatu n-ö läbi üheks tekstiks, kuid Aarne Üksküla pika loometee tõttu kogunes materjali palju. Otsustasin minna kergemat teed ja olla sõna otseses mõttes raamatu koostaja, panna varem ilmunud tekstidest ja intervjueeritute mälestustest kokku mosaiigi. Nagu selgus, polnud see aga kergem tee. Seda enam, et raamatu tarvis intervjueerisin ligikaudu 60–70 Üksküla kolleegi, sõpra ja tuttavat ning neid jutuajamisi olen proovinud võimalikult väheste kärbetega raamatusse sobitada.

„Aarne Üksküla“ ülesehitus on lihtne: alustan 1930. aastatest ja lõpetan 2010. aastatega. Kui võib olla jäänud mulje, et Üksküla intervjuusid eriti ei andnud ja endast palju ei rääkinud, siis nii see pole. Ta on aastakümnete jooksul päris põhjalikult jutustanud oma lapsepõlvest, töödest ja teistest inimestest.

Mis tuli sulle kui teatrikriitikule ja -teadlasele raamatut koostades üllatusena, mida sa Aarne Ükskülast varem ei teadnud?

Raamatust võtab olulise osa enda alla periood, kui Üksküla oli lavakunstikooli juhataja ja õppejõud. Mõistagi ma teadsin, et ta seal töötas, kuid mõningase üllatusena tuli see, kuidas temasse suhtuvad tema õpilased, praegused tuntud näitlejad ja lavastajad. Üksküla kui meisternäitlejat teavad kõik, ent ka pedagoogina räägitakse temast raamatus üksnes ülivõrdes.

Eks üllatusi oli teisigi. Reljeefsemate seikade poolest kas või see, et vähesed näitlejad suudavad joovastavate jookide mõju all nii mängida, et ise etendust ei mäleta, laval ei sünni aga ühtki komistust ja publik ei märka midagi kahtlast.

Millisena Aarne Üksküla, olgu näitleja või üldse inimesena, kõige rohkem iseloomustati?

Üks sagedasi märksõnu oli „aitamine“. Olgu tegemist tudengi või kutselise näitlejaga, Aarne Ükskülaga oli turvaline koos mängida. Võttis hirmu ära. Partneritel oli tunne, et kui midagi juhtub, siis temaga veab ikka välja. Vedaski. Palju räägiti, kuidas Üksküla „mängis teistele alla“. See ei tähenda, nagu oleks ta partneri aitamiseks meelega nõrgemalt mänginud (ehkki juhtus ka seda), aga ta n-ö tõstis partneri üles ja tõusis seeläbi muidugi ka ise. Üksküla rõhutas pidevalt, et ta läheb lavale partneri pärast. Ei mingit silmad kinni partneri surnuks mängimist, vaid tähelepanelikkus ja hoolivus. Samuti Üksküla täpsed pooltoonid ja mängu ülim lihtsus. Tänapäeval on ka moes olla laval hästi siiras, teha kõike enda pealt, rääkida endast, mitte midagi teha. Aga see mitte midagi tegemine toimib ainul siis, kui laval on isiksus. Kui see nii pole, võib kogu see ettevõtmine kujuneda piinlikuks.

Kui Aarne Üksküla oktoobris meie seast lahkus, oli mitmelt poolt kuulda, et Eesti teatri kuninga koht on vaba. Kuidas paistab, kas on tema asemele kedagi astumas või ei olegi tänapäeva tasapinnalises maailmas väga eredalt esile kerkivatele tippudele enam kohta?

Mitmed vanemad näitlejad, keda raamatu tarvis intervjueerisin, olid mõnevõrra nõutud selle üle, et ei näe nooremate hulgas Ükskülale võrdväärset. Andekaid on palju, ent puudu jääb midagi, mida koolis juba ei õpi. Mõistagi oli näiteks 1970. aastatel lihtsam esile kerkida kui praegu, ent siiski. Tõsi, Aarne Üksküla ülimat tagasihoidlikkust arvestades oleks ta selle kuninga-jutu peale ilmselt vihastanud. Tema tütar rääkis, et lapsepõlves isaga linnas jalutades ei tundnud kuulsat näitlejat eriti keegi ära – väljaspool teatrit oskas Üksküla jääda märkamatuks. Kuid laval oli teda raske mitte märgata. Vastukaaluks teame ju ka näitlejaid, kes väljaspool teatrit on suured artistid, laval aga kaovad ära.