Pealelend: Marite H. Butkaite

Tambet Kaugema

Drakadeemia korraldab 9. märtsil Tallinna Toomklubis (Vene tänav 6) teatrikuu tähistamiseks avaliku improkirjutamise õhtu, kus viiakse kokku kirjanikud ja publik ning näidatakse, kuidas sünnivad teatritekstid. Kuidas see improkirjutamine välja hakkab nägema ja kes teatritekste kirjutavad? MARITE H. BUTKAITE, improkirjutamise õhtu peakorraldaja: Improkirjutamine sarnaneb improteatriga, mis on olnud meie teatripildis juba õige mitu aastat. Mõte proovida improvisatsioonilist kirjutamist tuligi Tartus pärast Eesti Improteatri etendust. Ajasime juttu Genialistide klubi tollase programmijuhi Rein Soesooga, nõnda jõutigi mõtetest tegudeni: esimene improkirjutamine oli, seega, Tartus ja nüüd on kord pealinna käes. Improkirjutamisel sünnivad etenduse asemel tekstid, eri žanrites ja mitme vaatenurga alt. Minul kui mängujuhil on varem välja vaadatud mõned kirjutamisülesanded: raamid ja piirid, mille sees hakkab liikuma publik. Näiteks tuleb välja valida tegevuse toimumiskoht, teema ja tegelased. Või hoopiski see, kas olukord tuleb kirja panna luuletuse, stseeni või monoloogina. Mõnel juhul tuleb välja valida hoopis teema. Kui see kõik on paigas, siis hakatakse kirjutama. Seekord kirjutavad neli näitekirjanikku-dramaturgi, keda lisaks kirjutamishuvile ühendab ka Drakadeemia: Aire Pajur ja Martin Nõmm on meie praegused õpilased, Siret Paju on kooli asutaja ja vilistlane Mehis Pihla õpib lavakoolis dramaturgiks.

Kas tegemist on pigem demonstratsioonesinemisega või lähevad valmivad tekstid ka mingil kombel kasutusse?

Pigem ikka demonstratsioonesinemisega. See, kuidas kirjanik midagi kirjutab, on ju enamasti kaetud salapäraga. Teosed sünnivad, ent kuidas, on müstika. Tihti räägitakse inspiratsioonist. Avalikul kirjutamisel tahan ühendada kirjutajad ja publikust tuleva inspiratsiooni. Ideaalis peaks olema tegemist meeleoluka ettevõtmisega nii vaatajatele kui ka kirjutajatele. Publik saab näha üht moodust, kuidas kirjutada, kirjutajatele tähendab see aga proovikivi, mugavustsoonist lahkumist, sest reageerida tuleb kiiresti. Kirjutamiseks pole aega tunde, vaid pelgalt minutid.

Sündinud tekstid ei jää vaid tähemärkideks arvutiekraanil, näitlejad trupist T-teater kannavad need kohe ette. Loodan, et improkirjutamise käigus tekkivaid tekste ja mõtteid arendatakse edasi. Kes teab, ehk sünnib sellel ettevõtmisel T-teatri uue lavastuse tekst? Usun, et tähtis on viia kokku õiged inimesed – kirjanikud, publik, teatripraktikud – ning improkirjutamine on selleks igati mänguline võimalus.