PEALELEND: KÜLLI REINUMÄGI, Oma Lava produtsent ja näitleja

Tambet Kaugema

31. mail esietendab teatriühendus Oma Lava Tallinnas Hobuveskis uuslavastust „Felix Ormusson”. Lavastaja Erki Aule, kunstnik Eve Ormisson, mängivad Karol Kuntsel (Vanemuine), Külli Reinumägi, Margus Tabor (Tallinna Linnateater) ja Merilin Kirbits.        Kui aina soojemaks muutuv ilm kõrvale jätta, siis mis ärgitas Oma Lava pöörduma Tuglase impressionistliku suvitusromaani poole?        See, et Tuglase armsa suvitusromaani põhjal tehtud lavastus esietendub suve hakul, on tegelikult juhus. Me ei plaaninud sugugi suvelavastust teha, „Felix Ormusson” paelus meid aastaajale või ilmale vaatamata. Oma kirjas Felix Ormussonile ütleb Tuglas 1915. aastal, et meie aeg kannatab liiga tõsiste vaadete ja meeleolude all: mitte ainult valu ja kurbust ei võeta tõsiselt, vaid isegi nalja. Mulle tundub sada aastat hiljem samamoodi – isegi sopalehed on tõsised, naljasaadete üle arutatakse  tõsimeeli ja kritiseeritakse, kui nalja ei ole. Me oleme tõsidusest ära väsinud. Igatseme võtta piknikulina ja puhata. Igatseme tüünet suvepäeva, täis galantset flirti, kiindumust ja kirge. „Felix Ormusson” on kui selle igatsuse ja meelekerguse kvintessents. 

1915. aastal ilmunud „Felix Ormusson” peegeldas tolle ajajärgu vastuolusid ja paradokse, Aino Kallas on nimetanud Ormussoni isegi „ajajärgu tüübiks”. Kas nüüd, sada aastat hiljem, on õhus midagi samasugust?       

Õhus on seesama vajadus puhkuse järele – nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Nii nagu Felix Ormusson on tüdinud mürgisest õhust ja närvipalavikust, oleme seda meiegi siin ja praegu. Kes meist ei tahaks kaotada isiklikku raskust ja visata end sihita tundmuste valda, kõigi moraali- ja füüsikaseaduste kiuste? Mis puudutab ajajärgu vastuolusid ja paradokse, siis sellele ma vastata ei oska. Sest missugune armastus on paheline või vooruslik?  Millal lõpeb üks armastus ja algab teine? Kardan, need küsimused on õhus igal ajajärgul.     

Millistest põhimõtetest lähtudes Oma Lava oma teatritegu toimetab?       

Oleme täiesti ebaregulaarsed tegijad, meie lavastused sünnivad vastupandamatust vajadusest. Hoidun regulaarsest tegevustoetusest  ja kohustustest, et säiliks vabadus tegutseda kompromissitult ja ausalt nii iseenda kui ka publiku suhtes. Meiega jagavad oma aega ja elu need lavastajad-kunstnikud-näitlejad, kes seda päriselt tahavad. Kellelgi pole pealesunnitud kohustust osaleda. Ja Oma Lava tänab, armastab ja hoiab neid selle eest väga. Mulle endale meeldib õrn teater, meeldib, kui etendus paneb mind jälle unistama  ja teeb mu olemise heaks. Me liigume sinnapoole: iga uuslavastus on kui lill, püüd päästa hetki argipäeva kibeduse vahelt. Ma soovin, et inimene laseb õlad alla ja hingab välja, kui ta meie etenduselt tänavale astub, sest ta meel sai lihtsalt nii kergeks!

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht