Pealelend

R. A.

Urmas Lennuk, Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistluse žürii liige  

Kui palju erineb või sarnaneb äsja lõppenud näidendivõistluse saak eelmiste aastate omaga ja mis suhtes eriti? Millised olid peamised põhjused, miks võidunäidendid esile kerkisid?  

Olen ise põhjalikumalt lugenud vaid kahe viimase näidendivõistluse töid (2003 ja 2005). Kõige suurem erinevus, mis silma torkab, on muidugi tööde arv. Kui eelmine võistlus tõi kokku 107 võistlustööd, siis selleaastane üllatas võistlustööde vähenemisega (ainult 61 näitemängu!). Tahaks väga loota, et selle  taga  on autorite eneseteostusvõimaluste avardumine. Aga ikkagi tekib küsimus – kellele seda hingekella nüüd lüüakse? Teine oluline erinevus seisneb võib olla selles, et uute võistlustööde hulgas leidus pagana palju häid ideid, mis jäidki kahjuks ainult ideedena õhku rippuma. Selline kiirustamisest tulenev rapsimine on vist üldisem arengutendents, mida käesolev vabariik jõuliselt  kultiveerib, ja see omakorda on juba uus teema, mille ilmumist tasub draamakirjanduses pikisilmi oodata. Võistlustöödes kahjuks sellist temaatikat otseselt ei käsitletud.  

Tegelikult oligi väga kurb tõdeda, et valdavat eesti algupärasust ja sotsiaalset teravust võistlustööde hulgas ei kohanud. Aeg oleks nagu ülimalt küps, et vähemalt näidendivõistlusel osalejad murraksid jõuliselt sisse kõigist eestlastele suletud ustest ja pistaksid taaskihistunud mõisnikele tule räästasse. Aga mäsu jäi miskipärast ära. Igaüks nokitses vaikselt oma kuldkalakest püüda ja kohati ei saanudki õigupoolest aru, kas näitemänguvõistlus on välja kuulutatud Eestis, Austrias või islamimaades.

Võidunäidendid ise eristusid ülejäänud näitemängudest väga selgelt: neid polnud piinlik lugeda, neis kõigis valitses sisemine kompositsioon ja nad kõik puudutasid kedagi žüriiliikmeist millegagi. Mis mulle isiklikult meeldis – nendes kõigis leidus seda sisemist mässu, mida võistlustöödelt eelkõige ootasin. Aga seda võinuks tunduvalt rohkem olla.