Pauli päevik: Paul mõtleb ennast KLT rahutuks kirjandusala juhataja

  Teatrit ehitada! Head teatrit. Teatrit, mis oleks professionaalne ja millel oleks palju vaatajaid. Mis oleks mõistetav ja vastuvõetav paljudele: saarlased, eesti teatriüldsus, kriitikud, kohalikud ning riigipoliitikud jne – need, kes otsustavad, kas Kuressaare Linnateatrit on vaja. Samas ei saa minna kommertsliku meelelahutuse teed, sest loetletute seas on küllalt neid, kes eeldavad, et sellel teatril on ka kunstiline sõnum, et suudetakse üllatada ja kutsuda mõtlema elu põhiväärtuste üle, näidata teed parema inimese ja ühiskonna poole. Samuti ei püsi hea loominguline kollektiiv kuigi kaua värskena ja pikemas perspektiivis ka mitte koos, kui sisulist arengut ei toimu ja ainuke argument oma töö tegemiseks on: seda inimesed tahavad, saalid on ju täis ja piletitulu hea!

Kuidas siis edasi minna, kui on juba tõestatud, et see algus on olnud edukam kui eelmised? Koostöö harrastajatega sujub, suhted linnavalitsuse ja ministeeriumiga tunduvad olevat konstruktiivsed, maja on avatud nii kohalikele tegijatele kui külalisteatritele, kriitikud ja teatritegelased jõuavad enneolematult sageli kohale ja, mis kõige olulisem, publik on saalis ning tundub, et siiamaani ka üsna rahul. Mis siin muud kui teha rahastajate suunal tööd ja aasta-aastalt  kasvatada eelarvet, mis loob võimalused oma, täisprofessionaalse trupi sünniks ja Kuressaare Linnateatrist saab võrdne teiste regionaalsete teatrite (Rakvere, Ugala, Pärnu) seas. Loogiline. Lihtne? Vähemalt ideena küll. Väga ootuspärane ja sama igav nagu Statoili jõudmine Saaremaale.

Kas Saaremaa teatri teeb eriliseks see, et meri on vahel, või on seal veel midagi, mis on ainuomane just sellele teatrile? Kas regionaalsed piirangud on piirangud või hoopis eelised? Kas saarlaste uhkus oma veidi teistmoodi olemise üle paneb mingid kohustused ja avab võimalused ka nende teatrile? Võiks ju! Aga mis see siis on? Turist? Kui välisturist, siis peaks teksti olema ilmselt väga vähe või garanteerima tõlke, mis on kindlasti piirang, aga siiski mitte väga tõsine. Miks peaks ta aga üleüldse teatrisse tulema? Suvisel Saaremaal on piisavalt tegevust, mida saab turistile tunduvalt lihtsamini müüa, kui teatrit. Järelikult peab selles olema midagi erilist. Hobustest, ilutulestikest jms on  kõik, mis annab, juba välja võetud. Kaunid looduslikud paigad saab ilma mitmetunnise lisaajakuluta ja piletiraha maksmata samuti üle vaadata. Midagi saaremaale ainuomast. Mis see on? Saaremaa autorid? Vähevõitu on neid, kui tahta tervet repertuaari neile üles ehitada. Ja kas teatrikülastaja ei tüdi sellisel puhul peagi? Maailmaklassika saarte murdes? Appi! Ühekordse projektina võib-olla isegi naljakas, aga… Täitsa huvitav võiks olla koostöö soome näitlejatega, kui leida selline materjal, mis just läbi Saaremaa Soomet ja Eestit ühendab, aga vol.2 ei pruugi enam kedagi rõõmustada.

Kaasaegne teater? Ehk siis oma Saaremaa Von Krahl? Tundub, et läheb publikuga hapuks ja milleks dubleerida juba eksisteerivat teatrit?

Mida siis ette võtta, et igav ei hakkaks? Traditsioonilist lustmängu, vene klassikat, luulet ja lasteetendust on tehtud, jõuluks saavad lapsed oma lavastuse – repertuaar täpselt nii nagu peab. Siiski tahaks midagi veel… Ehk on siiski võimalik leida neid ideid, mis tõukuksid saarelisest teisitiolemisest ja omaksid Euroopa mõõdet? Äkki on kuskil olemas võimalus, et niisama hulljulgelt, nagu mõned aastad tagasi sündis suurepärase idee ja koostööna Kolumats, on igati tõusnud tasemelt võimalik taas: “kobada juuri ja kompida latva”? Teha seda juba palju läbimõeldumalt ning tõeliselt saarlane olemist ja saarlase olemust “rünnates”.

See ei pruugi olla populaarne idee, aga Paul sõidaks siis küll ekstra selle pärast saarde ja oleks seal mitte ainult ihu vaid ka hingega, sest siis on lootust, et saab rutiinist lahti raputatud ja koju kaasa peotäie ideid ja mõtteid.  

24. oktoobril