Pauli päevik: On kahju…

  Jah, võib-olla on tõesti täna liigsete (ehk tõeliste) ideaalidega olla idiootne. Samas pole ju teada, millised ja kui palju on liigsed. Ega vist eetikastki pole täna popp rääkida, Suured ja Koledad on sellegi termini ja selle taga peituva sujuvalt avalikult naeruvääristanud.

Kõlagu see nüüd nii triviaalselt kui tahes, aga nii eespool mainitu kui ka järgnev on siiski seoses Kurja Juure ehk rahaga. Jumala eest, raha on vaja ja oleme kõik ju teinud vähem või rohkem nõmedaid asju ainult raha pärast. Aga… Et ühes spetsiifilises valdkonnas on mingi piiri ületamine silmapiiril või nii.

Ei ole ma mingi õrnahingeline kaunishing ja lõppude lõpuks on siiski ükskõik, kuidas keegi pappi kokku ajab. (No ei ole muidugi ükskõik, aga tuleb ennast sundida ükskõikseks, muidu võib asju juhtuma hakata…) Kurdan aga selle pärast, et lihtsalt kahju on. On kahju, et üks mu arusaamine või ettekujutus on põrmuks pudenemas või pudenenud, kui nüüd kaunishingeliselt väljenduda.

Asi on nimelt näitlejas ja reklaamis ehk lühidalt rahas. Olen näitlejaid pidanud ikka pisut selgroogsemateks ja eetilisemateks ja paremateks ja üldiselt ikka ideaalidega inimesteks. Eks pean siiani, kuigi viimased aastad on selles vallas teinud laastavat tööd. Kuigi näitleja (tele)reklaamis on juba väga leierdatud teema, tuleb siiski tõde tunnistada, et vahel on ikka väga valus seda tuntud ja tunnustatud nägu vaadata. Õigemini seda, mida ja kuidas ta reklaamib ehk mida raha temaga teeb. Eks näitlejaid on igasuguseid ja suurelt jaolt jätab tõesti külmaks, kes mida “reklaamib” või kuidas reklaam näitlejat “reklaamib”. Olen ikka arvanud, et kui üks rahva lemmik annab mingile asjale, mida üritatakse teda ära kasutades müüa, oma näo, keha, hääle ja kõik selle, mis tema nime taga peitub, siis peaks see toode teda ennast ka väga sügavalt puudutama. Suvaline “nägu” võiks tõesti raha eest kõike teha, aga no näitleja…?

Joon minagi vahel viina ja vahel mahla, nagu ilmselgelt peaks seda tegema ka kuulsaimast kuulsaim Eesti Draamateatri näitleja Kark, sest kuidas muidu selliseid asju saaks reklaamida see paljude (kino)lemmik!? Kas tõesti makstakse selle eest nii paganama hästi, et ühesuguse sillerdava näoga juuakse hommikumahla ning möödaminnes visatakse oma “nägu” (ja tegelikult kahjuks ka palju muudki) alla viinareklaamile, mis omakorda suutis lörtsida midagi  ilusat?! Mõtlen siin iseenesestki mõista Nipernaadit ja Rändaja õhtulaulu. Üritan selgusele jõuda, mis toimus näitleja peas, kui talle selline ettepanek tehti ja kui ta sellega (mõtlemata) nõus oli. Asi polegi mahlas ega viinas, sest need sobivad kokku ju päris hästi. Ilmselt pole aga need reklaamid mõeldud järjena ning vaevalt ka mingi vaimukus metatasandil. Niisiis karjuv vastuolulisus karjub vastu. Kuidagi õõnes ja õnnetu on vaadata nii sisult kui vormilt erinevaid reklaame, milles ikka “särab” see sama kuulsamatest kuulsam ja manab ikka ette selle kätteõpitud ilme.

Kuna mitmed selle sama teatri raudvara seast on imelikesse klippidesse sattunud, siis kahtlustan siin mingit vandenõu (näiteks Linnateatri või NO poolt), mis kahjustab seda teatrit ilmselgelt. Või vahest pole nad ise teadlikudki, et telekas on… Selliseid “karjuvaid” näiteid võiks tuua muidugi iga teatri isikkoosseisust, ja et need reklaamihaid just neid vanu ja väärikaid kotivad… Paul on mahla-viina-vorsti-elektroonika reklaamijatest umbes täpselt poole noorem ja teisel alal, nii et kadeduseuss ei pure. On lihtsalt, kordan, kahju, et näitlejatega nii “tehakse”. Võtke ennast kokku!

18. detsembril