Pauli päevik: Käisin teatris

 

  Ja veel kahes. On see ju Eesti teatrimaastikul suhteliselt harv nähtus, et üht näidendit lavastatakse kahes teatris korraga. Nii on praegu juhtunud Eesti Draamateatri ja Kuressaare Linnateatriga, kus samaaegselt etendub Ivan Turgenevi “Kuu aega maal”.

Draamateater on tulnud heale ideele tutvustada publikule enne etendust näidendi tausta, avada veidi sisu ning rääkida autorist. Projekt kannab nime “Link” ja loodetavasti saab see neil traditsiooniks. Läheks teinegi kord huviga kuulama. Turgenevist käis loengut pidamas Tartu ülikooli vene kirjanduse lektor Lea Pild, kes lahkas näidendit “Kuu aega maal” nii autobiograafilisel kui ka ajaloolis-psühholoogilisel tähendustasandil. Üks põhjusi, miks Turgenev tänapäevalgi inimesi võlub, on tema meelest autori euroopalikkus, teoste tõlgendamisvõimaluste rohkus ja nende harmoonilisus. Peamine erinevus Turgenevi ja tema kaasaegsete Dostojevski ning Tolstoi vahel on see, et Turgenev ei püüa oma lugejaid õpetada, vaid annab neile vabaduse teoseid omal moel mõista.

Moskva lavastaja Mihhail Mokejev, kes lavastas “Kuu aega maal” Eesti Draamateatris, nii tegigi, omal moel – et see kõnetaks meie tänapäeva, rõhutamata ajastu taasloomist. Mokejev kirjutab kavalehel: “Me peatame aja, meie lavastus teeb ühest tundest fotosuurenduse. Püüame peatada ühe hetke, tuua selle üha lähemale, väga suurde plaani.” Minu meelest see tal õnnestus, tekitades mingi seletamatu kimbatuse tunde. Saalis olles tahtsin kohati lihtsalt ära joosta, põgeneda inimsuhete laiskuse ja elutuse eest.

Muljetavaldav oli lavastuse lõpp, mis põhines kordusmotiivil: finaali mängiti läbi mitu korda, mille järel näitlejad lavale justkui perekonnafotona istuma jäid. Näitlejate sisepinge oli kogu etenduse vältel selgesti tajutav, eriti  huvitav oli jälgida Veera (Mari-Liis Lill) arengut lapselikust tüdrukust naiseks. Turgenevi “Kuu aega maal” on nii näitlejatele kui lavastajale kõva pähkel, sest väliseid sündmusi näidendis justkui polegi, pigem jälgib Turgenev tegelaste sisemist arengut. Vaataja peab olema äärmiselt keskendunud, vaimselt lodevale inimesele tundub see lavastus igav ja mõttetu.

Kuressaare Linnateatris lavastas sama teose Alla Zorina, samuti Moskvast. Loomulikult ei saa Saaremaa ja Tallinna teatritegemise võimalusi võrrelda, seda näitlejaressursi ja tehniliste tingimuste osas, kuid Saaremaa näitlejad tegid oma töö võimete piires täiesti korralikult ära. Ainus aspekt, mille kallal noriksin, on lavastuslik: tundus, nagu oleks näidend praktiliselt lavastamata. Tegelaste liikumine oli enamasti põhjendamatu, sama kehtib ka pöördlava kasutamise kohta, mille puhul ei eristunud sise- ja välisruum. Temporütm lonkas mõlemat jalga, etendus venis ja mingit kulminatsiooni polnud märgata. Kogu tehniline jama ei olegi nii häiriv, aga põhiline probleem oli selles, et rahvaga ei suheldud, minus vähemalt ei tekkinud ühtegi emotsiooni. Etendusel oli mõni positiivne külg ikka ka, nimelt ajastuline hõng ja näpuotsaga teatrimaagiat. Samuti tõstaksin esile Kustav-Agu Püümani (Tallinn) üsna minimalistliku, ent huvitava lavakujunduse. Üldiselt jättis Zorina lavastus publiku siiski lihtsalt külmaks.

Tsiteerin Peeter Jalaka mõtet, millele tasuks tähelepanu pöörata nii elus kui teatris, mis on elu peegliks. “See on meie enda elu, mida elame. Kahjuks või õnneks on see suure tõenäosusega selles ilmas ainus. Ja ei ole ühtegi õigustust raisata seda nõmedustele. Mitte ühtegi. Alati võib ridamisi vabandusi välja mõelda, aga kui sa hakkad nende peale tõsisemalt mõtlema, siis mitte ühtegi ei jää alles” (Postimees, 2. VIII).

P. S. Ma ei ole teatrikriitik.

22. novembril

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht