Päris festival

„Baltoscandali“ säravaimaks lavastuseks võib pidada Jérôme Beli tantsulavastust „Gala“, kus osales 20 Lääne-Virumaalt pärit inimest.

KATARINA TOMPS

XV festival „Baltoscandal“ 4. – 7. VII Rakveres.

Olles hiljuti kirjutanud magistritöö „Baltoscandalist“* ja lugenud läbi (peaaegu) kõik festivalist ilmunud artiklid, mida on ligikaudu 500, võin öelda, et igal aastal juhtub meedias üks ja seesama – festivalist kirjutatud artiklid on täis ülistamisi ja sallimatust.

 

Raske puremine. XV „Baltoscandali“ avapäeva lõpetas Šveitsi tantsija ja koreograafi Marie-Caroline Hominali ja Rootsi visuaalkunstniku Markus Öhrni koostöös valminud lavastus, milles Hominal kehastus Öhrni surnud vanaemaks. Öhrn kruttis laval käredat muusikat, samal ajal kui Hominal vanaemana lõrisevate koerapeadega erootilisi mänge mängis ja kirstus sünnitama hakkas. Vanaema unelmad olid verised ja tema ihad võikad. Teadlikud brutaalsed moonutused panid vanaemale pigem kaasa tundma kui tema hauataguse vabaduse üle rõõmustama.

Raske puremine sõnade kallal leidis aset aga Suurbritannia teatrirühmituse Forced Entertainmenti lavastuses „Tõeline maagia“ („Real Magic“), mis põhines telesaatele omase situatsiooni läbimängimisel. Muusikalise kujunduse moodustas lindistatud naer, mis vahetevahel segunes saalis istuva publiku naerupahvatustega. Üks mängija pidi ära arvama sõna, mida teine mängus olija mõtles. Iga korduse lõppedes vahetasid kolm näitlejat omavahel rolle. Peaaegu sõna-sõnalt sama teksti ja tegevuse kordamine kruttis omajagu pinget ja tüdimust, sest üsna kiiresti sai selgeks, et sellest nõiaringist ei pääse ükski vaataja ega etendaja. Olgugi et näitlejad lisasid stseenide läbimängimisele aeg-ajalt tempot või vastupidi, jäi kordamine nagu orav rattas jooksma, ilma et oleks kuhugi kohale jõudnud.

 

Õppetunnid. Sel festivalil harisid teatrikülastajaid Eero Epneri, Mart Kangro ja Juhan Ulfsaki „Töötuba“ („Workshop“) ning Kanada päritolu, kuid Suurbritannias resideeruva Deborah Pearsoni „Ajalugu, ajalugu, ajalugu“ („History, history, history“). Mõlemad lavastused olid tavapärasest teatrivormist veidi erinevad, „Töötuba“ andis vaatajale näiteks täieliku vabaduse muuta etenduse ajal oma iste- või seisukohta. Lavastus kõnetas küll nii humoorikate kui ka inimlike teemadega (nt kuidas käsisaagi õigesti kasutada või last salvräti abil kiiresti magama panna), kuid lihtsuses peituv võlu kustus lavastuse lõpus. Töötoalik õhkkond hajus ja võttis kaasa senise köitvuse ning tähelepanu.

„Ajalugu, ajalugu, ajalugu“ on aga dokumentaallavastus, mille jooksul näitab etendaja publikule mustvalget spordikomöödiat ja jutustab (paralleelselt filmiga) Ungaris 1956. aastal toimunud ülestõusust ning filmile eelnenud ja järgnenud sündmustest. Pearsoni loeng-lavastust täiendasid küll mõned fotod, intervjuu tema vanaemaga jne, kuid siinsele publikule ei pea seletama, mis oli kommunistlik režiim ja milline nägi välja Stalin. Eestlastel oleks sarnaseid lugusid küll ja veel rääkida, seetõttu ei olnud Pearsoni perekonna ega spordikomöödia esilinastumise lugu eriliselt köitev dokumentaallavastus. Samas oli saalis näha, kuidas Pearson pidevate noogutuste ja naeratuste näol nii filmile kui tol ajal aset leidnud ajaloolistele ja oma perekondlikele sündmustele kaasa elas.

 

Jérôme Beli „Gala“ oli täis üllatusi, ehedaid ebaõnnestumisi ja ideaalilähedasi saavutusi. Lavalt hõõguv energia haaras publiku kaasa ja muutis selle festivali kõige rõõmsamaks lavastuseks.

Pressifoto

Fantaasiamaailmad. Kõige enam lasid publiku fantaasial rännata kolm lavastust: Soome kunstirühmituse Wauhaus lavastus „Flashdance“, etenduskunstnike Henri Hüti ja Mihkel Ilusa „Kapriisid 3,5“ ning Ansambel U:, Rein Zobeli ja Scott L. Milleri virtuaalreaalsuskontsert „Raba“.

„Flashdance“ leidis aset üsna väikeses ruumis, kus publik istus ruumi igas küljes ühes reas. Vaatajate keskele jäi hiigelsuur prügikott, mis ajapikku õhku täis läks ja end liigutama hakkas. Hoopis selle lavastuse peakirjaks sobiks „Tõeline maagia“, sest vaikselt põlvini tõusnud must meri lõi ühtäkki vaatajate peakohal lainetena kokku. „Flashdance´i“ tekitatud hirmu tingis arvatavasti pimedus, kuid tuleb tõdeda, et selles pimeduses leidus teatav võlu, niisamuti ilu, mis tekkis välgusähvatusest ja musta kilekoti vaatamisest.

Hüti ja Ilusa „Kapriisid 3,5“ tõi samuti vaatajateni igapäevaste asjade esteetilise poole. Vahel on vaja õige väikest tõuget, et me oskaksime taasavastada asju meie ümber ja just selle tõuke etenduskunstnike duo oma lavastusega andis. Performatiivse installatsiooni meeldejäävaimaks hetkeks võib pidada stseeni, mil Ilus ja Hütt lasid põrandale keerlema üle kahekümne diskokuuli, mis valguse sillerdustes põrandal tantsu lööma hakkasid. Kiirte vaatemängulist liikumist oli sama rahustav jälgida nagu praksuvat tuld või voolavat vett. Teistelgi objektidel lasid nad kõneleda enda eest, nii täitus ruum õhupallide, prožektorite, vooluadapterite jms, millest üheskoos moodustus Rakvere teatri väikesesse saali näitus, mida etenduse lõpus huvi korral lähemalt vaadata sai.

Raba“ näol oli tegemist esimese virtuaalreaalsuskontserdiga Eestis. Kuna olen tõeline loodusromantik, siis mulle „Raba“ kontseptsioon sobis. Igal osalejal olid ees prillid, milles vaheldusid pildid Eesti rabamaastikust, samal ajal mängiti ruumis live-muusikat. Muusika tekitas üksi rabas olemisele teatud turvatunde, andes 11-minutilisele isiklikule rännakule rahustava meeleolu. Ootan põneva katsetuse heale tulemusele kindlasti järge.

 

Pühendumus. „Baltoscandali“ säravaimaks lavastuseks võib pidada Jérôme Beli tantsulavastust „Gala“, kus osales 20 Lääne-Virumaalt pärit inimest. Lavalolijad sooritasid kõiki etteantud tantsustiile ja -võtteid (balletipööretest Mi­chael Jacksoni moonwalk-ini ja flamenko jäljendamisest iluvõimlemiseni) suure pühendumusega. Osalejate erinevused (kehalised, soolised, vanuselised jne) muutsid lavastuse värvikirevaks. Lava oli täidetud 20 eri iseloomu ja oskusega, samas ühendas neid kõiki tahe üksteist mõista ja aktsepteerida. „Gala“ oli täis üllatusi, ehedaid ebaõnnestumisi ja ideaalilähedasi saavutusi. Lavalt hõõguv energia haaras publiku kaasa ja muutis „Gala“ festivali kõige rõõmsamaks lavastuseks.

Pühendumist keelele nägime tegelikult juba eelmisel festivalil, kui Rakveres etendus Joris Lacoste’i Encyclopédie de la Parole „Suite N °2“. Sel korral oli publikul võimalik näha uut keelemängulist lavastust „Suite N °3 – Euroopa“, kus kõlas 24 Euroopa Liidu ametlikku keelt. Võimas! Kuidas suudab inimene hetkega ümber lülituda kreekakeelsete seaduste ettelugemiselt sloveeni keelele, siis ühtäkki sõimata eesti keeles ja viia läbi töövestlust rootsi keeles? Kogu etendust saadeti klaveril, rütmistatud kõne puhul suudeti siiski esile tõsta keelte ja nende originaalesitajate eripära: susisevad häälikud, kiire või aeglane kõneviis, ärevus, unisus jne. Lacoste’i lavastusi iseloomustab täpsus, kindlapiirilisus, puhtus.

 

Unistades edasi. Eesti esindajatest jättis sügavaima mulje „Unistajad“ (lavastaja Juhan Ulfsak, teater NO99). Taas kesköine käre möll, aga erinevalt surnud vanaema rännakutest haakusin „Unistajate“ maailmaga täielikult. Siingi paiknes publik etendajate ümber, intiimse suhte lavategevusega lõi näitlejatega samal tasandil paiknemine – nimelt istus publik põrandal, etendajate ümber. Huvitava dissonantsi lähedusse tõi asjaolu, et näitlejaid oli hästi kuulda, kuid mitte alati näha, sest ruumi keskele oli ehitatud linadest mänguonn, milles toimuv tegevus jõudis publikuni kaamera vahendusel. Lavastuses kasutatav kaameratöö oli muljetavaldav, lausa nii, et mõni publikust ütles, et see võikski päris film olla. Valusalt ilus sissevaade inimestesse, kes ainult unistades elada suudavad.

Omad unistused on Teatr Powszechnyl ja Oliver Frljićil, kelle lavastus „Needus“ on poola rahva tagajalgadele ajanud. Jah, me ei mõista usuneedust täpselt samamoodi nagu poolakad, kuid seda etendust vaadates tõid mõtted seal riigis toimuvast külmavärinaid ihule. Lavastus näitab otsesõnu, et usk võib pimestada ja mida kauem see kõik kestnud on, seda keerulisem on olemasolevat katteloori maha raputada. „Needusega“ meenus Lars von Trieri „Laineid murdes“ (lavastaja Tiit Palu, Vanemuine), kus ema heidab enne kogukonnast välja oma lihase lapse kui usutõdedele vastu astub. „Needus“ on sünge, jõuline, tugev kollektiivne lavastus. Kõige erilisem kujund ilmnes just siin lavastuses: kõik kaheksa osatäitjat istusid eeslavale ja hakkasid ükshaaval nii puidust kui metallist riste õnnistama ja neid üksteisega kokku liitma. Üsna pea oli näha, et ristidest saab kokku automaatrelva mudel. Karm tõdemus karjus näkku, et säärane relv on paljudes riikides kasutusel. Poola inimestel peab ju ometi olema võimalus, et sellest needusest vabaneda?

Eks päris festival tekitabki emotsioone. Ja kuigi uued vaatajapõlvkonnad toovad kaasa muutusi, on meie arvamusteski nii ülistamisi kui ka sallimatust.

* Katarina Tomps, Festival kui teatrisündmus – Baltoscandal 1990-2016. Magistritöö, Tartu ülikool, 2018.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht