Painajad taevas ja unistused põrgus

Piret Verte

Ladina-Ameerika teatrikunst festivalil „Talveöö unenägu”: kauge, kuid siiski nii lähedane. Rahvusvaheline teatrifestival „Talveöö unenägu” 17. – 21. XII 2012 Tallinna Linnateatris. Tallinna Linnateatri seitsmes rahvusvaheline teatrifestival alapealkirjaga „Ladina-Ameerika unelm” ei kajastanud seebiooperitest tuttavat roosamannamaailma, vaid tutvustas kauget ja eksootilist teatriruumi, mille esteetika osutus napi valiku põhjal otsustades meile üllatuslikult lähedaseks. See ühiskondlikult tundlik teater viitab teravalt maailma puudustele ning ärgitab neid parandama, välistamata seejuures huumorit ega meelelahutuslikkust. Taevalaval andis festivali avalöögi kõige süngema ja rusuvama tunde jätnud lavastus „ÆCCESS” Boliiviast. Saali kogunenud inimesi tervitas jäiselt terav tehnitsistlik valgus, prožektorite rivi ja kolmest küljest peegelseintega ääristatud lavaruum. Viimsegi trepiastme vallutanud publik seiras laval toimuvat läbi piimja poolläbipaistva kilekardina. Lavalt kostnud hispaaniakeelne kõne ja lindilt lisandunud eestikeelne tõlge segunesid mitmekihiliseks heliruumiks, täis kordusi, kõhedaid kajasid ja rütmistatud dialooge. Silmipimestav, füüsilist ebamugavust valmistanud valgus ning kõhu alt õõnsaks võttev atmosfäär juhtisid lavastaja Diego Aramburo šokeerivasse ja julgesse lavamaailma, kus räägiti Boliivias kahetsusväärselt sagedasest intsestist, seksuaalsest vägivallast ja lapsepõlves isa kaotamisest. Teise vaatuse ajal tõmmati kaht ruumi eraldanud kardin eest ning publik imati halastamatu jõuga laval toimuvasse painajasse. Kolm näitlejat liikusid igaüks oma trajektooril, pilk tühi ja blaseerunud, rääkisid ning laulsid läbisegi. Üksteise eiramine vaheldus äkiliste agressiooniaktidega. „Ma ei talu seda naist ... ,” sisistas mees ja tõmbas naisele kilekoti pähe, istus talle selga, surus suudlusega siruli või pressis ta pea köögikombaini. „Silencio” – „vaikus” on sõna, mida mees üha uuesti ja uuesti kordas. Vaikust aga ei saabunud. Mees loputas Carlsbergiga kõrist alla ämbrist haaratud grillkanakoivast haugatud suutäie, kõrval sagisid ja säutsusid klaaspurgist lavale valatud kanapojad. Häiritus, äng ja ahistus ei kadunud.

Kiirest kõnevurinast kostusid lausekatked peksvast elukaaslasest, esimesest abordist 15aastasena, rohketest aidsitestidest, alkoholist, lapsepõlvetraumadest ning võimetusest saavutada lähedust, vaatamata ihale tõelise armastuse järele. „Vaata mind, Diego!” karjus naine mehe tähelepanu järele. Ent mees ei märganud pealetükkiva seksuaalsusega laetud  painduvaid, saledaid, musta pitsi riietatud või alasti naisekehi. Publiku pilk oli aga naelutatud kord õõvastavatele, kord unenäolistele visuaalselt efektsetele stseenidele: abort köögikombainis ning seda saatev hüsteeriline naer, koletisliku maski taha varjunud naine kõikuva viirukipanniga, kümblemine Coca-Colas, laamapealiste näitsikute tants ja alasti keha riietamine valgesse kreemjasse värvi.

Teist vaheaega kasutas suur hulk vapustatud publikust Taevalava etenduselt lahkumiseks. Festivali kõige ootamatumale, julgemale ja mõjuvamale lavastusele jäi tunnustuseks aplodeerima vaid käputäis tugevama närvikavaga teatrisõpru, ent kahtlemata sööbis boliivlaste „ÆCCESS” oma unenäoliste peegelduste, valgusemuutuste, musikaalse kõne, läbipõimunud helide, akrobaatiliste tantsunumbrite ning valussüngete teemade ja painajalike nägemustega sügavale mällu.

Festivali eksootilisima elamuse pakkus Peruu trupi Yuyachkani ühislooming „Viimane proov” („El último ensayo”). Käpikuis käte vahel kramplikult auravat teetopsi hoidvale ning paksu salli tihedamalt ümber kaela mässivale publikule jäi laval esitatu sisuline pool kaugeks ja ähmaseks ning põhitähelepanu koondus etenduse performatiivsele küljele. Hiljuti oma 41. sünnipäeva tähistanud trupp täitis nukuteatri saali võimsate häälte, muusika, kirevate kostüümide, maskide ja tantsudega. Leidis kinnitust Ott Aardami ja Karol Kuntseli reisimuljetest kõrvu jäänud väide Peruu ülimalt visuaalse teatri kohta.

Istekohtade valimise ajaks oli lavategevus juba alanud ning keskendunud näitlejad liikusid hääleharjutusi tehes kaootiliselt raskete punaste kardinate ja Peruu lipu vahel. Suutmata kostüüme vahetavatelt, laulvatelt, tantsivatelt, omavahel naljatlevatelt, vaidlevatelt ja kapriisitsevatelt ning seejures publikut peaaegu eiravatelt näitlejatelt pilku pöörata, võis end tõepoolest tunda justkui kogemata proovi eksinud pealtvaataja. Seda enam, et inglise keelde olid tõlgitud vaid ekraanile kuvatud peruu poeedi César Vallejo ja sotsialistliku mõtleja José Carlos Mariátegui tekstid, ent diiva saabumiseks viimaseid ettevalmistusi tegeva trupi vestlused jäeti siinsele publikule vahendamata.

Atraktiivse vormi varjus esitatava sisu kohta võis kõige ammendavama vastuse leida teatrisaali sisenemisel kaasa haaratud kavalehelt. Pooleteise tunni jooksul toimuva etenduse/proovi jooksul rullusid koos punase vaibaga pikisilmi oodatud diiva jaoks lahti ka Peruu XX sajandi olulisemad sündmused. „Ajalugu on painaja, millest ma ei suuda ärgata,” kostus lavalt ning lõpukummarduse ajaks ilmnes, et diiva ootamine on üha korduv rituaal, kuid nagu Godot, ei saabu oodatu kunagi ning proove tehakse üha edasi.

Mineviku kujutamine ja mõtestamine on trupi üks peamisi eesmärke ning nende lavastused on ühtlasi katse rekonstrueerida oma kultuurilist mälu. Sellele viitab ka trupi ketšuakeelne nimi Yuyachkani – „ma mõtlen, ma mäletan”. Lavastaja Miguel Rubio Zapata küll leiab,* et praegustel noortel on õigus elada olevikus, kandmata endaga mineviku taaka, ent seejuures võiksid nad siiski tunda uudishimu esivanemate vastu. Minevikku tundes saab elada ilma painajate ja mälu mustade laikudeta parimas võimalikus olevikus. Rubio Zapata sõnul seisneb nende teatri üks radadest Peruu põlise kultuuri avastamises. Enne hispaanlaste tulekut sarnanesid Peruu teatrivormid Aasia teatriga, kus ei eristata näitlejat tantsijast ja oluliseks peetakse pigem etendusel saadud kogemust kui selle kaudu jutustatud lugu. Toonane teater oli lähem rituaalile, pidustustele, mängule, tantsule, mütoloogiale. Lavastaja taotlusi väljendab ilmekalt festivalil nähtud etendus. Kuigi ajaloolis-kultuurilise tausta tundmine olnuks vajalik selle eri tasanditest arusaamiseks, pakkus etendus elamuse isegi jutustatud lugusid mõistmata. Igipõliste teatrivahendite mitmekülgse arsenali kõrval kasutati ka videoprojektsiooni, millel kujutatud animatsioon, Peruu suursugune loodus ja ajaloolised episoodid tõid geograafilise ruumi publikule lähemale.

Tšiili ja Argentina lavastuste esteetika oli tuttavlikum ja temaatika oma universaalsuses lähedasem. Kuigi kõige selgesõnalisemalt maailmaparandamise ideega, edastas Tšiili trupp La Re-Sentida (sõna-sõnalt „vihane”, „vimmapidav”) seda 2010. aastal esietendunud lavastusega „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma” („Tratando de hacer una obra que cambie el mundo”) nauditava huumori ja meelelahutuslikkusega. Tallinna Linnateatri Põrgulavale oli loodud muust maailmast eraldatud pelgupaik grupile näitlejaile, kes juba neljandat aastat püüavad sobimatutest ühiskondlik-poliitilistest oludest isoleeritult luua maailma parandavat näitemängu. Etenduse alguseks oli kunagine ind silmanähtavalt raugenud. Igaüks tegutses üsna uimaselt omaette: kas luges suure laua kohal häirivalt vilkuva lambi valgel raamatut, lisas mitmekihiliselt märkmepaberitega kaetud seinale uusi ideevälgatusi või tegi endassesüüvinult hääleharjutusi. Siiski kandis pingest tulvil vaikus sõnumit, et iga trupiliige tegutses omal kombel ühise eesmärgi nimel, mis ei olnud ajavoolus veel sugugi tuhmunud.

Uue energiapuhangu tõi hämarasse ahistavasse ruumi näitlejanna eufooriline hüüatus, et on lõpuks ometi leidnud vahendi publiku liigutamiseks ja tema tähelepanu võitmiseks. Järgnes hüperboolne fantaasialend tulevasest lavastusest, kus laval on nälginud Aafrika lapsed, üle lava kõndiv puudel, kanistrist bensiini lonksav ja end kunsti nimel ohverdav näitleja. Aga seda kõike päriselt. Kuigi millegi uue ja revolutsioonilise otsinguil, said kõik aina lennukamad ja grotesksemad ideed ometi juba varem olnu templi külge – Artaud‘ julmuseteater, in-yer-face‘i stiilis publiku vapustamine, Brechti plakatlikkus jne. Eufooriliselt asuti lavastama isegi vaimustunud publiku vastuvõttu, kuni seni vaikselt hämaruses potil istunud ja vaikinud viies trupiliige tiris ülejäänud pilvedest tagasi maa peale.

Maapaos veedetud aja jooksul lavastaja ja oma ideelise autoriteedi kaotanud näitlejate teatriideed põrkusid ning põhjustasid ajuti tõelise kaose: lendasid raamatud, purskus veri ja jooksid pisarad, toimusid kaklused, taga­ajamised ja tulised vaidlused. Lõõgastust tõid totakad tantsunumbrid, halenaljakad laulukesed ning jultunud flirt publikuga. Marco Layera emakeelne tekst elas laval loomulikku elu, läbisegi rääkimine mõjus loomulikuna, mitte nii närvilisena kui ajuti eestikeelse versiooni puhul. Terav ühiskonnakriitika mahendati groteskse huumoriga, millega tõestati, et tõsised teemad ei välista sugugi nauditavat meelelahutuslikku vormi.

Tšiili noorema põlvkonna tragöödia väljendub lauses, millega lavastus algas ja lõppes: „Me oleme põlvkonnast, kellega pole kunagi midagi juhtunud!”. Ka vaiksel ajal kasvanud põlvkond vajab antipoodi, millega võideldes kasutada oma nooruslikku tuld ja õhutada kõrgelennulisi ideaale. Seetõttu segunes trupi eufooriline rõõm peataolekuga, kui saabunud kirjas teatatakse, et parem maailm, mille loomise nimel nad olid maapakku läinud, on juba loodud. Seetõttu ei olevat teatril enam poliitilist eesmärki, vaid üksnes teraapia, ilu ja meelelahutus. Abitus vahetub järjekordse hüsteerilise rõõmupuhangu vastu, kui kirja suudetakse täiesti jabura meetodiga tõlgendada vastupanuärgitusena – vastane on taas elule äratatud.

Argentiinlased sattusid just Tallinnas andma lavastusega „Talendid” („Los talentos”) oma 200. etenduse. Napp ja kontsentreeritud tekst kippus eesti publikule mõeldes paaritunniseks venima. Ikka üksnes seetõttu, et põhjamaised aeglased meeled jõuaksid lõunamaise temperamendiga sammu pidada. Väga hea omavahelise pingega jõudsid publikuni säravad dialoogid ning vaimukusi lendas kui kuulipildujast. Põhiolemuselt väga lääne­likku psühholoogilist teatrit vaadates oleks võinud vabalt unustada, millist riiki too lavastus esindas, kui kõrvu poleks paitanud hispaania keele argentiinalik hääldus.

Laval hargnev lugu oli põhiolemuselt lihtne. Nagu tšiili näitlejadki tõmbus kaks kirjandusliku andega noormeest sobimatusest välismaailmaga nelja seina vahele, kus nad sisustasid aega maailmakirjanduse suurkujude riimi­skeemide põhjal aja peale värsse sepitsedes, teineteist provotseerides ning intellektuaalselt proovile pannes. Geniaalsusest tulenev enesekindlus ja üleolevus keeras ette saamatuse ja ebakindluse palge, kui nende elevandiluutorni saabus kolmanda sõbra õde. Rivaalitsemine kauni neiu tähelepanu nimel võttis üha teravamaid pöördeid, ent mõlema geeniuse pettumuseks selgus, et ihaldusobjekti võlumiseks ei piisa säravast mõistusest ega Juan Ruizi „Hea armastuse raamatust” omandatud teadmistest, sest neiu valik langes mootorrattaga keskpärase mehe kasuks.

Üksnes nelja festivalil nähtud lavastuse põhjal peaks liiga julgete üldistuste tegemisest hoiduma, ent ilmselgelt tuksub teatrisüda ühes rütmis nii polaarjoone lähistel kui ka ekvaatoril. Nii siin kui ka seal õhatakse parema maailma järele, igatsetakse inimlikku lähedust, valutatakse südant julmuse pärast, jutustatakse lugusid minevikust ja unistatakse tulevikust. Aeg-ajalt on seda aga äärmiselt värskendav endale uuesti meelde tuletata. Seega, järjekordsete värviliste talveöiste unenägudeni kahe aasta pärast!

*Miguel Rubio Zapata, „El teatro y nuestra América”, 11. V 2010 Kuubal peetud ettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht