Põrgulikult realistlik Wiiralt
?Põrgu wärk? on näitlejakeskne ja palju improvisatsioonivõimalusi pakkuv lavastus.
Jan Uuspõld ? ainult Wiiralt. Viktoria toompere
Mart Kivastik, ?Põrgu wärk?. Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Mare Raidma. Osades Jan Uuspõld, Mait Malmsten, Raimo Pass, Sulev Teppart, Aleksander Eelmaa, Harriet Toompere, Tiit Sukk ja Hendrik Toompere jr. MTÜ R.A.A.A.M. Esietendus 9. juulil 2005 Viinistu Kunstimuuseumis.
?Põrgu wärgiga? jätkab Hendrik Toompere jr jõuliselt oma möödunud suvel alustatud rida, viies ?Külmetava kunstniku portrees? ning ?Pidusöögis? aimatavad, kuid pisut õhku jäänud alged veenva teostuseni. Esimesega on seosed otsesed ja sisulised, ühisosaks ?Pidusöögiga? aga eeskätt just see, kuidas anda teatriruumile terviktähendus.
Eesti novaatorlikuma re?ii (Tiit Ojasoo, Peeter Jalakas, Mati Unt jt) kontekstis näib Toomperet iseloomustavat väiksem huvitatus teatri fiktsioonilise ruumi metafüüsilistest eeldustest (või on see hoopis kompleksivabadus?). See tähendab, mõnel juhul justkui üliolulised probleemid ? kas teater on ?maailmamudel? või millegi üks-ühese representatsiooni platvorm või hoopis teatri kui kunstiliigi enesepeegeldus? ? on Toompere lavaruumis asetatud justkui sulgudesse. Sulgudesse mitte silmaklappide mõttes, vaid pigem kõiki võimalusi võimalikuks jätvalt, samas neist eraldi probleemi tegemata.
Ja see on väga ?teatrimehelik? suhtumine. Vaid väga harvadel juhtudel suudab mingite representatsiooniseoste ümbermängimine luua teatrisündmusele avarama ilmavaatelise silmapiiri. Sest kuidas õigupoolest saakski juhtida ehedamasse postmodernsesse kogemusse teater, mis asendab inimloomuse ?olemuse? esituse (milles miskipärast süüdistatakse Stanislavskit) teatri ?olemuse? esitusega (mis pahatihti piirdub vaid metateatraalsuse suletud tiigis suplemisega)? Kumbki üritus ei pruugi õnnestuda, kui piirduda vaid vastavate eelduste deklareerimisega, mõlemad võivad aga olla edukad, kui lähtealuseks, labaselt väljendudes, ?elav teater?.
Võib ka vähem labaselt väljenduda ja otsida elavale teatrile mõtteloolisi vastavusi. Ei jõua siinkohal seda väga pikalt teha, kuid igal juhul tahaks Toompere puhul välistada dekonstruktsiooni vahendid. Õigupoolest ta nagu väga ei võitlegi teatrilaval modernistliku pärandiga. Tema teatriruumis näikse mõeldavat (näideldavat) pigem Gianni Vattimo vaimus, mille kohaselt võitlus, mis püüab toda taaka kuidagi ?ületada?, on konkreetse vaenlase puhul juba ette kaotatud. Ainsaks ?ansiks on võtta omaks ?täielik nihilism?, asendada ?ületamine? ?hääbumisega? (Verwindung), mis ei nostalgitse ega küsi ka mingil muul viisil ?vanu? küsimusi, vaid otsib vabanemisvõimalusi, metafüüsilisi eeldusi, pärandi varemeid ja fragmente täiel määral omaks võttes, kuid vabastades nad pateetikast, mida nad ei vääri.
Kuna selles situatsioonis tuleb reaalsust käsitledagi (Nietzschelt väljendit laenates) ?luiskeloo? maailmana, milles pole mõtet kõnelda ?pärisomasustest? (kuid neid ei pea ka eitama, sest Vattimo ei välista ka religioosseid vastuseid), vaid saame opereerida pigem vahetusväärtuste ja sõnumitega, kus kommunikatsioon omandab tõeliselt kaaluka ?siin ja praegu? aktuaalsuse, on sellel mõttelaadil teatriga, elava teatriga, Toompere teatriga, tunduvalt rohkem pistmist kui mistahes ?aluspõhja? ümber keerlevatel küsimustel.
Siit tekib kummaline ja muu hulgas eri teatripõlvkondi ühendav paradoks: astudes postmodernse teatri seisukohast sammukese edasi sellisest innovatiivsusest, mis urgitseb üksnes tähistamisprotsesside ümber ja kipub juba vaikselt kommertsialiseeruma (ja mida Richard Rorty seostaks ilmselt vaid ?liberaalse metafüüsikaga?), rehabiliteerib Toompere omal kombel koguni psühholoogilise teatri vahendeid. Sest luiskeloo ja vahetusväärtuste maailmas nõuavad näitleja ?antavad olukorrad? intensiivsemat läbielamist kui teatris, mis suhtub sellesse mõistesse valehäbi ja ei-tea-kust-külge-kleepunud representatsioonihirmus.
Nojah, psühholoogiline realism kõlaks justkui kohatult, kuid sisuliselt üldsegi mitte. Näitlejapsühholoogiline ?antav olukord? on ju enam-vähem võrreldav nii ?Eraku ja kuuevarbalise? broilerikombinaadis, ?Pidusöögi? laudkonnas, mille osaliste alkoholijoove, närvikava ja ettekujutus oma n-ö Minast ei paku ühtki tõelist pidepunkti, kui ka ?Põrgu wärgis?, mida looritavad selle tegelaste pikantsemad ja vähem pikantsemad tajupiiride avardamise vahendid.
Kui me räägime sellisel puhul realismist, siis tuleks seda mõistet käsitleda ilmselt sarnaselt 1920. aastate Leningradi oberiuutite rühmitusega (muide, mõttekaaslust nende ridadesse kuulunud Daniil Harmsiga on Toompere ühes intervjuus ka ise maininud). Saame seega rääkida ?tõelisest realismist?, ?peenpsühholoogilisest? reageeringust ?antavatele olukordadele?, vabastatuna mistahes eelarvamustest ja ideoloogilistest hoiakutest.
?Luiskelugu? farslikus mõttes
?Põrgu wärk? on väga näitlejakeskne ja palju improvisatsioonivõimalusi pakkuv lavastus (nagu Toomperel enamasti). Kui ma eespool tahtsin nagu väita, et Toompere teatrist ei maksa otsida fenomenoloogilist esmahuvi teatri enese kohta, siis ei tähenda see seda, et ta neid küsimusi üldse ei puudutaks. Pigem seisneb tema sammuke edasi selles, et kui tema näitlejate ekspressiivne ja väga paljude mänguvõtmete ning stiilidega ?ongleeriv mäng hakkab jõudma selle kriitilise piirini, kus katkeks selle kokkupuude n-ö olmetasandiga (ja seeläbi paraku ka selle taju avardav toime) ning kus see lükkaks ebaproportsionaalselt esile selle teatripärasusest teadlikuks tegeva aspekti, ilmneb sellele hüppele kohe uus põhjendus ja nii kuni järgmise sõlmpunktini. Alasti metateatraalsust esines lavastuses vaid korra, siis kui Mait Malmsten mainis enda astumist kapten Maaroosi osast Anton Starkopfi rolli. Kuid sellele järgnenud Starkopfi naer (rollis, mis iseenesest oli äärmiselt karikatuurne ja piiril kõndiv) andis mõista, et mingit sõnumit ei maksa sellest otsida.
Toompere lavastustele on alati olnud omane (heas mõttes) mürarohkus, kuid just ?Pidusöögis?, selle seotuse kaudu ?Dogma 95? kreedoga, võttis enam kuju taotlus põhjendada see ära realistlike vahenditega, nii et tekkiv üldtervik sisaldaks nii psühholoogilist kui ka fenomenoloogilist aspekti. See ei vähenda viimase osatähtsust, kuid aitab tõlgendusteahela surnud punktist edasi. Nii nagu näiliselt padurealistlik ?Pidusöök? lõi tegelikult tajukonteksti, mida võib nimetada ?luiskelooks? nii otseses kui ka kaudses mõttes, esitab ?Põrgu wärk? analoogilise mudeli farsilikus võtmes. Müraolukord, mille loovad pidevas joobes Wiiralt (Jan Uuspõld) ja Triik (Raimo Pass), erotomaanist Starkopf, Liivi-paranoiat põdev Tuglas (Margus Prangel) ja tema aeg-ajalt emantsipeeruva teenija rollis abikaasa Elo (Harriet Toompere) jt. võimaldab ühtaegu kõnelda anekdoote tollase kunstielu ja Kultuurkapitali kohta, viia absurdini kunstikäsitus, mis toetub loojate eluloolistele andmetele või psühhoanalüüsile, samas põimida sellesse kõigesse pateetilisi loosungeid, mis aga sellises kontekstis ei mõju must-valgetena. Ja muidugi saab seda võtta ka lihtsalt hea ansamblimänguna, pidades silmas, kuivõrd näitlejat proovilepanev on liikuda misanstseenist misanstseeni nõnda, et ükski hoiak ei fikseeruks väiteks, vaid jätaks vaataja teadmatusse, nagu?psühholoogiline realism peakski. Nii nagu enamasti, jättis Toompere ka selles lavastuses punkti panemata. Sest kuidas saakski lavastaja vaatajale öelda, millal toimub katarsis?