Püha viha

Maris Johannes

Kes kirjutaks näidendi, kus saaksid kokku näiteks Tartu ülikooli filosoof ja KGB polkovnik? „Nürnberg”: Hanka – Katariina Lauk, Stefan Kolodziej – Aarne Üksküla. PRIIT GREPP

Eestlase kõige tüüpilisem emotsioon ehk prototüüp-emotsioon on viha, seda kinnitavad keeleuurijad*. Maailmas elab muide ka nn rõõmurahvaid nagu kanadalased, inglased, itaallased, prantslased. Kui Eesti keeleteadlane hakkab uurimistöö eesmärgil meie ajakirjandusest otsima rõõmu väljendavaid tekste, satub ta kimbatusse, kuna rõõmuriiul on lühike. Kuigi, kollase ajakirjanduse lett on ju pikk. Aga tõesti-tõesti, sealgi on hinnas pigem konflikt ja õnnetus kui puhas rõõm. Nii jäävadki ainsaks rõõmusõnumi kuulutajaks tootearendaja mestis reklaamimehega, kes suure rõõmuga meile püüniseid seavad. Punasüsteemi songermaalt pääsenule tundub turumajanduse sirge vagu kui parema maailma ilmutus. Segipaisatud väärtushinnangute ja olematu väärikusega oleme kerge saak turu- ja võimuvalla demagoogidele, ja nemad manipuleerivad palju osavamalt kui NLKP aktiiv ennemuiste.

Nii et viimane aeg on meie ürgne emotsioon ehk vihameel ellu äratada. Tsiteeritud uurimuste järgi peab eestlane viha küll ebameeldivaks, kuid pragmaatilistelt kaalutlustel ka positiivseks või kasulikuks, sest viha aitavat ennast kehtestada, kätte tasuda tehtud ülekohtu ja au haavamise eest.

Ehk aitab väärikat tulevikku genereerida see, kui hakkame minevikust rohkem sotti saama. Üks mis kindel – oma väärtushinnangud peame ise kokku korjama, seda tööd ei saa ajaloolastele delegeerida. Seejuures kõlbavad eneseabi õpikuks nii kunstilised tekstid kui memuaarid. Mis ühes puudu, see teises võimalik.

 

Memuaariviha

Kui mitmeid kordi oleme kalli kadunukese kalmul kurtnud: küll on kahju, et ta ei jõudnud mälestusi kirjutada, nüüd tükk ajalugu igaveseks kadunud. Seda just inimeste puhul, kes on olnud otsustajate ringis, ees- ja tagatubades. Ja kui mõni neist positsioonikatest on oma mälestused ilmutanud, järgneb pettumuse laine, miks kõik on nii steriilne ja tendentslik. Ehk mõni ere detail vupsab sisse, aga sellest on vähe. Olen ise kogenud seda lugeja pettumust ja nõustunud arvustajatega.

„On asju, mida polegi vaja nagu mäletada. Seda võib-olla tähenduslikku hajameelsust esineb mujalgi, näiteks ülelibisemisena, nappusena. /—/ Ääretult detailsele ja värvirikkale mäletamisele sekundeerivad kummalised mälulüngad”, on sedastanud Jan Kaus Vladimir Beekmani memuaare lugedes (Sirp 2. V 2008).

Samas, milline tegus olend kuulutaks avalikult ja siiralt, et tal on piinavalt kahju mõttetult elatud aastate pärast. Kohtupingis, viimsel elu- või vabaduse tunnil võib see mõte külastada inimese pead. Meedia tähelepanu võiks motiveerida vaid kolmandajärgulist lehtsaba, samuti pole pihtimustest kogunev honorar meie laiuskraadil märkimisväärne.

Pragmaatiline mälestustemeister hoolitseb oma isikliku kuvandiloome eest nagu proff PR-mees. Ta konstrueerib oma „disniländi”, abiks selektiivne mälu, mis aegade algusest mahendanud südametunnistuse võnkeid. Tegu ei pruugi olla teadliku enesetsensuuriga, pigem on pidev kompromissiseisund treeninud mõtlemisaparaati. Priskema leivapala nimel teeme ise samu mälutrikke ja paarikümne aasta pärast (kui meid tabab hull mõte mälestusi kirjutada) unustame kõik need mugavuslipu all seilatud aastad ja päevad, mil pere tahtis toitmist, vein maitsmist, elatustase tõstmist… Vigade parandust ei saa teha minevikus.

Kuidas omaaegne vaenulik masinavärk töötas ja millist ohtu peaksime täna haistma omi valikuid tehes – see tunnetuslik õppetund jääb mälestusteraamatust saamata.

 

Mängu viha

Ainus aus võimalus minevikust rääkida on minevik uuesti luua, näiteks sõna abil. Seetõttu ongi ilukirjanduslik tekst täisväärtuslikum kui värvi- ja lõhnaainega turgutatud memuaristika. Selles kontekstis tahaksin rääkida kahest lavastusest, VAT-teatri „Nürnbergist” ja Pärnu Endla „Rock’n’roll’ist”. Esimene räägib 1980ndate Solidaarsuse aegadest Poolas ja teine Tšehhoslovakkia 1968. aasta ülestõusust ja sellele järgnenust – ühesõnaga ajast, mil süsteem inimeste vabaduspüüdest tankidega jõhkralt üle sõitis.

„Nürnberg” asetab vaataja tavatusse olukorda: vana julgeolekuohvitser (Aarne Üksküla) soovib kohtumõistmist oma tegude üle. Isiklikku Nürnbergi nõudes näitab polkovnik oma partnerile, ajakirjanikule koha kätte. Tütarlaps on pigem polkovniku ohver kui süüdistaja. Tütarlaps ei jõua oma valikutega küll elu ja surma piirile, kui ilmutab eetilist haprust ja haavatavust. Katariina Laugu Hanka esindab tegelikult meid, kes me ei valda informatsiooni, ei tunne manipuleerijaid ära, vahel „neid” alahinnates, siis jälle „neile” müütilist mõõdet omistades. Kuidas suhtuda heasüdamlikku vanataati, kes tunnistab, et on tapnud su isa ning nõuab sinult aarneükskülaliku intelligentse sarmiga tegutsemist. Otsib see mees lunastust… vaevalt. Pigem tahab mõista anda, et ei ole üheselt head või halba valikut. Stopp, polkovnik! – sinu hingel on nii mõnegi elu.

Kas ei jutustata meile lugu süsteemimeistrist, kes on kaotanud kontrolli sellesama süsteemi üle, mängukirg ja riskielamus tõstavad vere adrenaliinitaset ja kasvab usk oma kõikvõimsusesse. Tekib ettekujutus, et administreerid süsteemi, kõike on võimalik üle kavaldada. Nagu hasartmängijal kasiinos. Aga igal vaatajal on oma silm ja tõde „Nürnbergis”. Poolaka Wojciech Tomczyki näidend on rikas tekst. Esiteks avab ta seiku Poola lähiajaloost, mis otsapidi seotud Eesti vabaduspüüdlustega. Teiseks, ajalooliste valikute kõrval tuleb vastata ka kõlbelistele küsimustele täna, siin ja praegu. Näiteks, kuidas sina, ajakirjanik Maris Johannes, ise toimiksid Hanka olukorras?

„Rock’n’roll’is„ konstrueerib britt Tom Stoppard puust ette ja punaseks mudeli sotsialismi teooria ja praktika krahhist XX sajandil. Vastamisi on vasakpoolsete vaadetega Cambrigde’i filosoofiaprofessor Max (Jaan Rekkor) ja tema andekas õpilane Jan (Andres Noormets), kes läheb tankitragöödia ajal vabatahtlikult tagasi koju Tšehhoslovakkiasse, hukutades oma särava filosoofikarjääri. Alternatiivne võimalus oleks jääda läände Vene spioonina. Mida hakata peale utoopiaga, kui elu sulle krae vahele kuseb ja vaidlused ülikooli auditooriumis mõjuvad asendustegevusena. Rokkmuusika on raudse eesriide taga ustavaim kaaslane. Päris õiget puude-maade jagamisest filosoofide vahel välja ei tule, sest ajalooline olukord, kuhu Stoppard on asetanud oma tegelased, on ideedest kõnekam. Terve mõistuse seisukohalt on see kui force majeure, loodusõnnetus.

 

Vana viha

Debora Vaarandi kirjutab oma mälestustes „…mis mõtteid sel 1944. aasta sügisel kellegi peas ringles või mis tundeid südame põhjas hoiti, teavad üksnes Issand ise ja XXI sajandi kirjatundjad”. Ene Mihkelsoni Ahasveeruse epopöa on meil olemas. T. Stoppardi ja W. Tomczyki näitemängude teravuseni pole eesti autor veel jõudnud. Jääme groteski ja kultuuriloolise kihi piirimaile. Oma rahvusemotsiooni, vana viha, pole me veel üles leidnud. Kes kirjutaks näidendi, kus saaksid kokku näiteks Tartu ülikooli filosoof ja KGB polkovnik. Nii nagu kunagi jutustati noortele neidudele muinasjutte Sinihabemest, et tuisupäid himurate meeste eest hoiatada, nii vajame meie oma väärikaks eluks „Nürnbergi” ja „Rock’n’roll’i” moodi lugusid. Memuaare ka, sest nendest kokku kogutud detaile saab kasutada uute lugude sees. XX sajandi õuduslood on veel rääkimata. Kas me pärast seda rõõmsamad oleme, ei tea. Aga väärikamad küll.

 

* Vainik, E., Millest on tehtud eestlaste emotsioonisõnavara? – Keel ja Kirjandus 2002, nr 8; Vainik, E., Orav, H., Tee tööd ja näe vaeva,… aga ikka oled vihane. – Keel ja Kirjandus 2005, nr 4; Atrov, R., Eesti emotsionaalse kõne korpus: teoreetilised toetuspunktid. – Keel ja Kirjandus 2008, nr 4.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht