Ootamatu pihtasaamine teatriga Ukrainas

Tiit Palu

Kõik, millest räägib Brook „Pühas teatris”, Grotowski „Vaeses teatris”, Vassiljev oma õpetuses, saab igal õhtul tõeks Lvivis Les Kurbase teatris. Töötasin sügisel Ukrainas Lvivi ülikoolis eesti keele ja kultuuri lektorina. Ja ehkki plaan oli teatritest laia kaarega mööda käia, läks siiski teisiti. Lviv on suur ja huvitava ajalooga linn. See on olnud tähtis Kesk-Euroopa keskus nii Austria-Ungari keisririigi kui ka Poola ajal. Praegu vastandub Lviv kultuurikeskusena võimukantsile Kiievile. Oktoobris hääletati valmistel peamiselt opositsiooni poolt. Kõikjal, nii kohvikutes kui ka rektori kabinetis, on seintel Stepan Bandera fotod. Ukrainlaste enesemääratlus on väga tihedalt seotud keelega. Poeedid on rahvuskangelased, kelle nimesid kannavad nii ülikool kui ka pargid ja tänavad. Ka teatrite repertuaaris on pidevalt esindatud rahvusliku ärkamise aegsed näidendid ja poeesia tõlgendused. Mu ühiselamu komandandi büroos oli Bandera foto kõrval Tarass Ševtšenko oma. Kui komandant mind piltidel kujutatud isikute asjus eksamineeris, panin kohe pihta ning sain sellise sümpaatia osaliseks, et pälvisin pooletunnise amatöörluuleetenduse. Masohhismi suurteos. Esimest korda sattusin Lvivis teatrisse puhtast uudishimust. Olin äsja teada saanud, et dekadentsi suurkuju Leopold von Sacher-Masoch sündis ja tegutses Lvivis, toonases Lembergis. Pärast loengute lõppu linnas jalutades jäi silma tema tuntuima jutustuse „Venus karusnahas” ainetel tehtud lavastuse afišš. Etendus toimus Maria Zankovetska nimelise Ukraina rahvusliku akadeemilise draamateatri kammersaalis ning algas kell neli päeval. Kellaaeg tundus perverssusteks küll varavõitu, kuid sobis muidu hästi.

Lavastus oli traditsiooniline, mis peaks siinsele lugejale olema arusaadavalt selge mõiste. Lindilt kõlas meeleline saksofon, näitlejad nõksutasid endid graatsiliselt ja rääkisid teksti, nagu sellel oleks mingi teine mõte veel, ent riideid seljast ei visatud. Publikuks olid peamiselt koolilapsed (sellest ka varane algusaeg), kes tutvusid nii kodulinnast võrsunud klassiku tekstiga. Etendus oli õnneks lühike ning pälvis huvi kui fenomen, millel kunstiga suurt pistmist pole. Ümisesin endamisi Velvet Undergroundi lugu „Venus in Furs” ja püüdsin kujutleda, kuidas võis välja näha Jaan Toominga mõne aasta tagune lavastus Britta Vahuri ja Veikko Tääriga Komöödiateatri kaubamärgi all.

Hiljem uurisin Zankovetska-nimelise teatri kodulehte. Selle tohutu suure teatri trupis on ligi seitsekümmend näitlejat, neist pool rahvakunstnikud või vähemalt teenelised kunstitegelased. Ka Venuse roll oli masohhismi suurteose instseneeringus usaldatud küpsele rahvakunstnikule. Omistatud tiitlite rohkus näis lahendavat selle teatri kuulutuste kujundamise probleemi, sest kui piiratud pinnale tuleb mahutada lavastusgrupi kõik aunimetused, ei jäägi muuks üldse ruumi.

Ülikooli teatriosakond. Viibisin parajasti ülikooli rektori kabinetis, kui sinna astus sisse kultuuri ja kunstide teaduskonna dekaan Bohdan Kozak, Ukrainas hästi tuntud näitleja, lavastaja ja luulelugeja. Kohe selgus, et tema lemmikteos on Panso „Töö ja talent näitleja loomingus”, mida ta oli lugenud vene keeles, ja unistuseks tõlkida see ukraina keelde. Selle eesmärgi teenistusse tahtis ta tõlkekomiteena rakendada minu üliõpilasi. Esialgu leppisime aga kokku, et kohtun teatritudengitega ja räägin neile Eesti nüüdisteatrist. Seda oli peamiselt NO99 varal lihtne ja meeldiv teha.

Mu ettekande rõhud läksid kiiresti NO99 ühiskonnakriitilistele lavastustele, näitasin arvutist katkendeid „Ühtse Eesti” lavastusest. Noortele näitlejatele oli see muidugi väga huvitav, ent ka usutamatu. Ma ei lootnudki paradigmasid murda, kuid ilma suurte kadudeta ei õnnestunud mulle tuttavat mõtteviisi ukrainlastele tõlkida. Mitu korda hiljemgi avastasin end demokraatia misjonärina oma üliõpilastele poliitika läbipaistvuse vajalikkusest rääkimas. Ja peaaegu alati tajusin, et mu jutt ei jõua üldse kohale, sest kohalik praktika on täiesti teistsugune ning sellisteks mõteteks on alati olnud kohasem ja ohutum luulevorm.

Ülikooli teatriosakonnas õpetatakse näitlejaid kõigi Lvivi teatrite tellimusel. Üliõpilased teevad algusest peale koostööd oma tulevase koduteatriga: näitlejatudengid mängivad teatrite lavastustes kaasa, lavastajaüliõpilased töötavad kogenud näitlejatega. Selline šefluse vorm võimaldab ühe kooli sees ette valmistada nii nuku- kui ka opereti- ja draamanäitlejaid. Kõik lõpetajad saavad tööd, kuigi ilmselt läheb vaja pikemat sisseelamist ja küpsemist tööleasumisel.

Linnas hulkudes leidsin isegi sellise teatri, mille reklaamtahvel lubas lausa kolme erinevat Ray Cooney näidendite lavastust. Selline ühekülgsus näis peaaegu majesteetlik, sest tõepoolest, kuna Cooney on naljanäidendite Lexus, siis milleks üldse vähemate vennikestega pilti rikkuda. Mitu välisel hindamisel huvitavat väikest teatrit on Lvivis keskendunud laste- ja noorteteatrile. Kuid neisse ma ei jõudnudki, sest sattusin ühe nurgataguse teatri lummusesse. Enne jõudsin veel kohalikus tsirkuses ära käia ja vaadata Cirque du Soleil’ õnnetut klooni.

Les Kurbase teater. Olin sellest teatrist just nagu midagi kuulnud, kuid esialgu oli kõnekam teatrile antud nimi. Les Kurbas oli tähtis teatriuuendaja, kes nagu paljud teisedki intellektuaalid 1937. aastal hukati. Temanimeline teater asutati Lvivis 1988. aastal Ukraina esimeste erateatrite laines. Kiievis tegutseb samanimeline teatrikunsti uurimiskeskus.

Teatri asutas riigiteatritest lahkunud näitlejatest sõpruskond Volodimir Kušinski juhtimisel. Esialgseks peategevuseks oli seni keelatud autorite lavaletoomine, mis kiiresti leidis keskendatuse poeetikale ja väärtdramaturgiale. Kušinski on lõpetanud GITISe Anatoli Vassiljevi õpilasena. Vassiljevi kõrval nimetab ta enda ja teatri peamiseks mõjutajaks ja õpetajaks Jerzy Grotowskit.

Les Kurbase teater asub Les Kurbase tänaval Lvivi vanalinnas. Teater on väike ja räämas. Soovituse külastada seda teatrit sain kohtumiselt teatriüliõpilastega. Internetist eeluuringut tehes selgus, et USA ülikoolide õppekavades räägitakse Kušinskist kui ühest olulisemast elusolevast teatrimõtlejast Barba, Brooki, Vassiljevi ja Mnouchkine’i kõrval. Ameerika ajakirjas Theatre ilmus 2011. aastal Kušinskiga pikk intervjuu.

Mul õnnestus Lvivis oldud kuude jooksul näha suurt osa Les Kurbase teatri lavastustest, millest mõne esietendus oli pea kakskümmend aastat tagasi. Alati oli etendustel kohal teatri juht Kušinski ise, mõnikord näitlejana, peamiselt aga jälgijana. Esitasin talle ka mõned küsimused, millele ta kannatlikult vastas. Kušinski sõnul on neil läbi veerand sajandi õnnestunud alles hoida algset põhimõtet tegeleda ainult oluliste ideedega. Näitlejate töö- ja elurütm jaotub treeningute, proovide ja etenduste vahel. Etendusi antakse iga kuu kümmekond, mis on piisav lavastuste ja näitlejate värskena hoidmiseks. Mängitakse palju ka Kiievis ning festivalidel ja seminaridel välismaal. „Inimesed tulevad meie teatrisse otsima hingelist tuge oma igapäevasele eluvõitlusele. Ukrainas on teater ja meelelahutus veel paljudele vastandid. See on hakanud muidugi kiiresti muutuma, teatergi läänestub ja menulavastused toovad kenasti sisse. Selles teatris oleme otsustanud tegutseda teistel põhimõtetel ning suutnud seni sellel teel püsida,” rääkis kunstiline juht.

Palusin meenutada, mis tõukas lahkuma riigiteatrist. Sain vastuse: „1980. aastate lõpp oli väga eriline aeg, kõik ootasid muutusi ja unistasid oma tulevikust. Ja kui need muutused 1990. aastate alguses tulidki, hakkasid kõik otsima oma kohta maailmas. Mina tunnetasin end rohkem ideoloogina kui näitleja või produtsendina. Mulle oli tähtsaim uue teatri läbiv idee ja tegutsemine samm-sammult. Otsustasin luua teatri, mis järgiks mu õpetaja Anatoli Vassiljevi visiooni teatrist kui laboratooriumist. Kurbase teatris hakkasime tegema meditatiivseid, oriendi vaimus lavastusi, laulsime kirikulaule ja lugesime apokrüüfe. Võib öelda, Kurbase teatril on olnud kolm arenguetappi: esimene põhineb lääne improvisatsioonil, teine idamaisel meditatsioonil ja kolmas, praegune, nende kombineerimisel. Intellektuaalne teater hoiab tasakaalu objektiivsuse ja subjektiivsuse vahel: näitleja teeb subjektiivseid, talle südame järgi avaldusi ning tõstab need avaldused objektiivsele, poeetilisele ja sakraalsele tasandile.”

Olin tõepoolest tunnistajaks lavastustele, mille kirjeldamisel ei saa abiks võtta ei Stanislavskit ega Lehmanni. Iroonia jäi iseenesest kõrvale ja muud tunded pole usaldusväärsed. Täiesti eriline kogemus. Olen harjutanud end mõttega, et nüüdisaegne hea teater on mõistusega kokku pandud ning seda on huvitav ka mõistuse ja mõistete abil osadeks võtta nagu ühte korralikku saksa asja.

Lavastused olid terviklikud ning ehkki erisugused, olid need kõik ikkagi ühe ja sama religiooni liturgiad. Kõigi kujundus oli minimaalne ja koosnes pigem funktsionaalsetest päris esemetest: tool, pink, sirm jne. Muusika kõlas ainult elavas esituses. Kujundiloome apoteoosina jäi meelde palja ülakehaga näitleja, kellel oli ühes käes põlev mõõk ja teises pirakas jääkamakas; leegitseva mõõgaga lõikus ta jääd, millest nõrgus vett maha liivasse. Näitleja luges samal ajal rahulikult luuletust, aga mitte kosmosesse, vaid teadlikuna enda ja publiku kohalviibimisest.

Viiendat korda Les Kurbase teatrit külastades olin juba vabanenud kahtlusest, et publikut veetakse ninapidi ja esitatakse vaid well-made simulatsiooni. Kõik, millest räägib Brook „Pühas teatris”, Grotowski „Vaeses teatris”, Vassiljev oma õpetuses, sai igal õhtul tõeks. Les Kurbase teatri repertuaar koosneb suuremas osas dramaturgilistest töötlustest, mille aluseks on ukraina klassikute tekstid, peamiselt luuletused. Vormiline külg on tegevuslik, näitlejad kehastavad tegelasi, kelle esituses muutuvad tekstid polüfooniaks. Seejuures on näitlejatel suur vabadus oma tõlgendustes, arvestatakse ka lähedal paikneva publiku reaktsioonidega. Ükski näitleja ei püüdnud kange kannikaga pühalikku meeleolu hoida, kui oli võimalus vaimukaks kohanemiseks. Näis, et treeningute ja pühendumise tulemusel on trupp jõudnud tasemele, kui tehnika toimib iseenesest ning artistid on absoluutselt vabad. Kui peamised asjad on õiged, pole enam miski vale.

Muidugi tikkus ligi mõte sellest, milliste nähtustega Eestis on Les Kurbase teatrit võimalik võrrelda. Algusaja vajaduste mõttes kindlasti Tartu Lasteteatriga, mille esimeste aastate lavastused olid nagu teisest maailmast, näiteks lavastused Uku Masingu tekstidega. Vaimse pühendumise mõttes on paralleele kindlasti Lembit Petersoni tegevusega. Hilisemast ajast NO99, mille kunstiline platvorm on siiani raudkõva. Kindlasti on kõiki Eesti teatris oma tee tallajaid juba pool sajandit mõjutanud needsamad mõtlejad Grotowski, Brook ja Vassiljev.

Selline oli minu lugu tööst õppejõuna ühes kauges linnas, kust ma leidsin ootamatult teatri, kus on juba veerand sajandit tehtud lavastusi, mille võimalikkust pidasin vaid esseistide unenäoks. Kellel huvi, peab nüüd Lvivi sõitma.