Omadramaturgia Balti kett

Heidi Aadma, Eva-Liisa Linder, Enn Siimer, Hedi-Liis Toome

Balti teatrifestivalil tõusid esile tugevad lavastajatööd, aga jätkuvalt jäid silma ka kitsaskohad.        AuhinnadParim lavastus: „Keskööpäike”, lavastaja Anu Lamp, Tallinna Linnateater.Parim lavastaja: Rimas Tuminas lavastusega „Meister”, Vilniuse Riiklik Väiketeater.Parim kujundus: Ene-Liis Semper, „Keskööpäike”, Tallinna Linnateater.Parim meespeaosa: Jokūbas Bareikis (Adam Mickiewicz) lavastuses „Meister”, Vilniuse Riiklik Väiketeater.Parim naispeaosa: Gintarė Latvėnaitė (Celina Mickiewiczowa) lavastuses „Meister”, Vilniuse Riiklik Väiketeater.Parim meeskõrvaosa: Leonardas Pobedonoscevas (Pierre Leroux) lavastuses „Meister”, Vilniuse Riiklik Väiketeater.Parim naiskõrvalosa: Helene Vannari rollid „Keskööpäikeses”, Tallinna Linnateater.Parim näitekirjanik: Marius Ivaškevičius, „Meister”, Vilniuse Riiklik Väiketeater.Žürii eripreemia: Jėkabs Nīmanis, lavastuse „Uputused ja pööripäevad Straumēni helides” muusika- ja helikujundaja, Valmiera teater.

Žürii :
Luule Epner (Eesti)
Juliui Dautartui (Leedu)
Viesturs Kairišs (Läti)
Vladlen Aleksandrov (Bulgaaria)
Vladimir Ossipov (Ukraina)
Eesti, Läti ja Leedu omadramaturgiat tutvustav Balti teatrifestival 9. – 12. oktoobrini Leedus Panevėžyses. 

Pärast iseseisvuse taastamist kuuendat korda peetud Balti teatrifestival¹ oli tavapäraselt edukas ka eestlastele. See kinnitab jätkuvalt meie kvaliteetse omadramaturgia mitmekesisust  ning tekstide lavaletoomise professionaalsust. Eestit esindasid festivalil teatriesteetika ja -ajaloo dominandiga lavastus „Keskööpäike” (lavastaja Anu Lamp, Tallinna Linnateater) ning Roy Strideri tänapäeva globaalpoliitikasse tungiv reisikiri „Mässajad” (lavastaja Andres Noormets, Endla). Esimene mõjus festivalitervikus puhtalt esteetilise ja teine sotsiaalkriitilisena. Festivali külaliste etendusejärgsetel aruteludel nähti mõlemas lavastuses Eesti teatrivõimaluste  rikkuse ja mitmekesisuse tõendit ning toodi esile teatri teadlikku vastutust kui väärtust ja eesmärki pakkuda vaatajale meelelahutusest enamat.       

„Mässajate” puhul tekitas probleeme koduteatri Küünis mängitava lavastuse toomine Juozas Miltinise Draamateatri suurele lavale, mistõttu visuaalne pool – eelkõige videoklipid – jäid vaatajaist liiga kaugele ning esile tõusis mahukas tekstimassiiv. See oli üks põhjusi, miks festivalikülalised arutlesid ühiskondlikku  ignorantsi käsitleva lavastuse puhul muu hulgas selle üle, kas (noorte) globaalset otsustusvõimet puudutav lugu mõjub vaatajale oma lakoonilise brechtliku kriitiliselt mõtlema suunamise kaudu ka isiklikult. Festivali kolmekordse laureaadi „Keskööpäikese” stiililise terviklikkuse ja esteetilise detailsuse kõrval nimetati nähtut ka fragmentaarseks, kuid eraldi tõsteti esile targa ja tähenduslikult tiheda lavastuse olulisust nii vaatajatele kui ka  näitlejatele endile.       

Lätit esindas festivalil vaid üks lavastus, „Uputused ja pööripäevad Straumēni helides”, lavastajaks noor ja paljulubav Viesturs Meikšāns, kes paari aastaga on andnud Valmiera draamateatrile uue hingamise. Lavastus põhineb läti kirjaniku Edvarts Virza neoromantilisel proosapoeemil „Straumēni” (1933), mis kirjeldab lätlaste ürgset aastarütmi koos tööde ja pidupäevadega müütilisse aegruumi paigutatud  talus. Poeemi originaaltekst deklameeriti mikrofoni, lavastuses sündinud tekst esitati mängudes, lauludes ja tantsudes. Vanaaja lätlaste elu oli segatud kultuurikokteiliks koos motiividega antiik- (näiteks ringikepslev kentaur) ja kristlikust mütoloogiast. Kogu lavastusliku lähenemise võtmeks oli mängulisus ja lustlikkus. Rahvarõiva-stiliseeringus näitlejate ansambel esitas lõbusa kõrvalpilguga töid ja tegemisi talumajapidamises,  kevadpühadest jõuludeni, avades tähtpäevade ja rituaalide ringi kaudu „lätlaste poeetilise, filosoofilise ja sakraalse koodi”, nagu lavastuse tutvustuses öeldud. Etnograafilise lavastuse põhirõhk oli värvikal helimaailmal. Lisaks tegevuses sündinud helidele illustreeriti tegelaste liigutusi omatehtud ja ka tuttavlikel pillidel (veekauss, pudelid, kandlelaadsed keelpillid jne): näiteks kui heinaline puudutas rehapulki, lõid need pillikeeltena helisema.  Leidliku helietenduse pakkunud vaatemänguline pärimusteater pälvis žüriilt helikujunduse eriauhinna.   

Leedu nagu Eestigi konkursiprogrammis oli kaks kardinaalselt erinevat lavastust. Vilniuse Riikliku Väiketeatri suursugune ja uhke „Meister” Rimas Tuminase lavastuses on tänapäevakirjaniku Marius Ivaškevičiuse vaimukas pseudoajalooline väljamõeldis, mille keskmes on tuntud poola-leedu kirjaniku Adam Mickiewiczi tegevus XIX sajandi alguse Pariisis. Tolleaegsete suurkujude Honoré de Balzaci, Frédéric Chopini, Napoleon Bonaparte’i ja ka  teiste kaudu antakse aimu läänelikust mõttemaailmast, kuhu Mickiewicz tol ajal pidi sobituma. Lavale on toodud ka ajalooliselt stereotüüpsed talupojad-teenijad ja väljamõeldud leedu aristokraadid, nii et isikuloo kõrval käsitletakse ka leedu rahvusliku identiteedi probleemistikku. Põnev, tugevaid näitlejatöid pakkuv ja vaatemänguliselt hästi lavastatud lugu oleks siiski lubanud teksti korrigeerimisel julgemat lavastajakätt. Leedu teine võistluslavastus  „Antigone” oli teater-laboratooriumi Avatud Ring noore trupi versioon Antigone, tema õe Ismene ja vendade Eteoklese ja Polyneikese teismelisepõlve mängudest. Kuigi rõhutati, et lavastus ei lähtu otseselt Vana-Kreeka müüdist, olid paralleelid ikkagi ilmsed. Neli noort näitlejat esitas rohke muusika ja liikumisega loo noortele tuttavatest teemadest – esimestest kiindumustest ja ebamäärastest erootilistest kogemustest –, kuid intsestihõngulist tegevust põhjendas traagiline perekonnalugu (tegemist on Oidipuse lastega!) ja vangistus kodu kinniste seinte vahele. Poksiring kui peamine kujunduselement lava keskel kinnistas loo vaatlemise noorte näitlejate mänguna ja omavahelise võitlustandrina. Vaid Antigonel jätkus julgust suletud poksiringist välja minna ja vaadata, kuidas elavad teised eakaaslased. Vaatamata sellele, et Balti riikide omadramaturgia  festival on kindlasti vajalik kokkupuutevõimalus naaberriikide teatriga, kerkib jätkuvalt küsimus, kellele festivali korraldatakse.       

Kas see on tagasiside võimalus teatritele? Kuid teatraalid peavad tihti lahkuma enne arutelu toimumist ning seega jääb ära tegija-vaataja suhtlus, mis vähemalt teoreetiliselt võiks just olla uute kontaktide loomise ja huvitavate mõttevälgatuste tekkimise kohaks. Dramaturgidele ja näitekirjanikele? Festival ise liigub selles suunas, et valmis näidenditel või tekstidel põhinevaid lavastusi on aina vähem  (2010. aastal näiteks kaks).² Kui dramaturgid või ka näitekirjanikud sooviksid omavahel kohtuda, oleks kasulikum korraldada õpituba, mitte festival. Kriitikutele ja teatriuurijatele? Selleaastane kogemus näitab, et kui arutelude teemapüstitus pole täpselt läbi mõeldud, kujuneb sellest organiseerimata jututuba, kus dialoogialgeid vaid õrnalt aimata. Juhul kui tahetakse, et festival kujuneks millekski enamaks kui lihtsalt etenduste jadaks, tuleb tulevikus  kindlasti rohkem tähelepanu pöörata etendustevälisele programmile. 2006. ja 2009. aastal Eestis korraldatud festival seoti samaaegselt Tartus peetud festivaliga „Draama” ning ka Läti ja Leedu soovivad liikuda suunas, mille puhul on rahvusvahelisel publikul lisaks võistlusprogrammile võimalus vaadata ka muid lavastusi. Juba tänavusel festivalil Panevėžyses sai lisaks põhiprogrammi lavastustele näha kahe leedu lavastusega (Henrik Ibseni „Kui  me, surnud, ärkame”, lavastaja Saulius Varnas, Jouzas Miltinise Draamateater ning „Kauges kauguses”, lavastaja Cezaris Gaužinis, Cezarise grupp) kõrvalprogrammi ning lätlastel on plaanis siduda järgmisel aastal Balti teatrifestival ülevaatefestivaliga. Praegu tundub selline suund mõttekas, vaatamata mõningatele miinustele (peamiselt see, et festivali põhiprogramm võib hoopiski kõrvalprogrammi varju jääda). Sellisel juhul näevad aga peale Eesti,  Läti ja Leedu delegatsiooni etendusi ka mujalt kohale sõitnud festivalikülalised, see omakorda lubab loota aktiivsemat järelarutelu ja adekvaatsemat tagasisidet.Muide, leedulased mainisid, et eesti teater on sealse publiku silmis juba omaette kvaliteedimärk. Seda näitas ka üsnagi suur huvi Eesti lavastuste vastu Panevėžyses. 

1 Balti teatrifestival on 1956., 1957. ja 1958. aastal toimunud Balti riike ühendava teatrifestivali „Balti teatrikevad” õigusjärglane. Festival taaselustus 1984. aastal, kuid jäi koos Nõukogude Liidu lagunemisega taas soiku kuni 2005. aastani. Uuesti taaselustatud  festival on nüüdseks olnud Riias (2005, 2008), Tartus (2006, 2009) ja Panevėžyses (2007, 2010).

2 Tegemist on tegelikult positiivse kursiga festivali arengus. Läti ja Leedu lavastused on sageli põhinenud eelmise sajandi alguse romaanide dramatiseerigul, sest nüüdisaegset omadramaturgiat seal tihti lavale ei toodagi. Seega laiendati statuuti, anti nii žanrilisi kui ka tekstilisi vabadusi, et tõsta festivali kunstilist taset.