Odavlennufirmaga Olümposele

Wilson oli loonud eneseküllase ja suletud süsteemi.

KAIDO OLE

Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Aadama passioon“. Muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste. Etendused 12. – 16. mail Noblessneri valukojas.

aa_sirp_15-20_0007__art_r1

Püüdsin mitte oodata, aga õhk oli infost ja reklaamist tiine ning Noblessnerisse jõudmise hetkeks „teadsin“ ma ikkagi häirivalt rohkem, kui oleksin soovinud.

Maailma kunst muutmisel. Selline laiamine ei tee asja paremaks.

Wilson ja Pärt. Robert Wilsonist. Teadsin nime ja et on tegija, aga ei rohkemat. Hooti on tunne, et olen siiski teadnud vaid Brian Wilsonit ja Robertist nimekaim tuli mu ellu ikkagi alles nüüd koos Pärdiga.

Paarkümmend aastat tagasi oli lühike periood, kui kuulasin ateljees maalimise taustaks tema varaseid teoseid vaheldumisi Alfred Schnittkega. Adusin kvaliteeti, kuid millegipärast minu töötamisele see kasuks ei tulnud, jõud kadus ära ja muutusin kuidagi nukraks, mistõttu pöördusin tagasi harjumuspärase playlist’i juurde: kirju rida proge’st, rock’ist, diskost ja indie’st. Aga kõik hea ei peagi sobima.

Odavlennufirmast. Lugesin, et Eesti Kontsert loodab ülesastumistega välismaal lavastusele kulunud tohutu (meie mõistes) summa tagasi teha. Mu enda kogemus saalis ütleb, et ilmselt astuti jõulisi samme selleks juba Noblessneris. Toolid on häirivalt tihedalt, keha on vastu keha – sellise „erootika“ elimineerimiseks tuleb istumisasendeid otsida, millele kulub üksjagu energiat ja tähelepanu. Kuna istun üsna ees ning osa etendusest toimub ka minu selja taga catwalk’i tipus, siis püüan end aeg-ajalt ka keerata, kuid ega see kerge ei ole. Tunnen, et mind see kontrast lava pingestatud tühjuse ja puhtuse ning saali lihaliku tiheduse vahel pigem segab, kui aitab.

Tippkunsti hind. Võtan mõõtmiseks oma joonlaua: Veneetsia biennaali täispilet on 25 eurot, staare nii et tapab ja väga head kunsti samuti. Vähegi tõsisemaks süvenemiseks kulub paar päeva. Siin ja praegu makstakse kolm korda rohkem, staare on vähem ja tingimused ebamugavamad. Lihtsalt kargas pähe.

Pilt ja heli. Minu puhul heli võidab alati pildi, nii ka siin Noblessneris. Mr Wilson võib seda pidada küll eelkõige oma tükiks, kus ta lisas oma lavastusele muusika, kuid minu puhul toimib asi vastupidiselt. Muusika, kuhu lisandub visuaal. Pealegi on muusika alati universaalsem kui pilt, selle mõju ei sõltu kuigivõrd kohast või vastuvõtja füüsilisest seisundist. See toimib ka siis, kui olen väsinud või muidu häiritud ja isegi vastupidi: muusika sunnib enamasti ebamugavuse unustama. Visuaali ehk vaatamisega on aga nii, et süvenemiseks ja nautimiseks on mul vaja teatavat mugavusmiinimumi. Ka nüüd pakub muusika mulle tervelt 99 protsenti helidest ning üsna ebaolulise ühe protsendi täidavad ventilaatorimüra(?) koos vältimatute köhatuste, nuusatuste ning nihelemishäältega, sellal kui visuaalist moodustab mr Wilsoni ja Co looming heal juhul vaid poole ning ülejäänud 50 protsenti annavad minu ees istuva mehe jakk ning soengulõige, tema naabri soeng ja kostüüm, parempoolsete naabrite riietus ja ilmed, kümnete teiste siluetid, mis kõik tükeldavad laval näidatava minu vaatenurgast lootusetult fragmentaarseks. Nägin alt põrandalt tihedalt teiste inimeste vahelt üsna teist etendust, kui lavastaja oli mõelnud ja kas või kaameramehed nautida said. Nende päralt olid kindlasti ideaalsed vaatepunktid. Muusika tuli aga kadudeta pärale. Oligi suur ahvatlus panna silmad kinni ning keskenduda vaid kuulamisele, nagu nägin mitmeid lähiümbruses ka tegevat, selmet tegeleda mahuka „pildiparandusprogrammiga“ oma peas, et pidevalt kärisevaid infoauke lappida.

Jumalate maailm. Kügeledes all parteris ebamugavas kitsikuses ja üsna kummalise rakursi alt tükati laval toimuvat nähes mõistsin ühtäkki selgelt etenduse sõnumit endale: sinu elu, õieti arusaamine elust, sõltub eelkõige sellest, kuhu ja millal sa sünnid. Sealt mättalt sa siis kõike näedki ja püüad endale ka seletada.

Täielik ja täiuslik pilt on vaid jumalatel, teised peavad alati leppima suurte kadudega, kuid needki erinevad. Seda erinevust me siis omavahel lõputult vaidleme ja tihti sellepärast ka sõdime. See on see pimedate ja elevandi jutt tegelikult. Paabeli loos tehakse mittemõistmise süüdlaseks erinevad keeled, aga keel tuleb ikkagi hiljem. Esmalt on koht, kuhu satutakse, ning see, kuidas seal kõik on, saabki meile paratamatult normaalsuse ja loomulikkuse eta­loniks.

Maalilisus. Tihti öeldakse mõne mittemaalija töö kohta, et see on väga maaliline. Sageli olen kuulnud seda väidetavat mõne filmi kohta, aga ka näiteks mr Wilsoni käekirja on nimetatud maaliliseks. Maalijana teeb see mind alati veidi ettevaatlikuks. Miks? Maalikunst, nagu kõik muugi, on pidevas muutumises, ning iga hea ja väga hea autor otsib täiuslikku lahendust omal moel, mistõttu hea maali näidetena, kui rääkida ka vaid vormilisest täiusest, saab tuua äärmiselt palju äärmiselt erinevaid ja paljuski ka vastandlikke lahendusi. Nii et mida see mujal komplimendina öeldud, kuid erialasiseselt üsna sisutühi epiteet siis filmis või näiteks lavastuses üldse tähendada saab? Enamasti kindla peale kvaliteeti, kus kompositsioon on ideaalselt paigas ja värvid haakuvad lummavalt. Kõlab tõesti hästi, isegi väga hästi, aga päris tipus sellest enam ei piisa ja seetõttu ei pane epiteet „maaliline“ mind reeglina kuhugi nii väga sammu kiirendama. Kuigi eks ma lähe veidi skeptilisena ikka kohale, sest mine sa tea.

Maaliline mr Wilson. Jah, visuaalselt tõesti väga efektne ja absoluutselt täpne endale võetud ülesande raamides. Peaaegu monokroomne, õrnades, pigem külmades pastelltoonides, kus aktsentideks rohkem heledused-tumedused kui kirkamad toonid. Näen enamasti oma piltidel kurja vaeva, kui on vaja leida palju toonivarjundeid, et joonistuksid välja erinevused, aga säiliks tervik. See pole kunagi kerge, kuid mr Wilson ja Co on saanud oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Valitud visuaal ei komista kordagi, hoopis vastupidi: ikka ja jälle üllatatakse mõne uue „pildiga“, kus kõik eelnev on hetkega ümber mängitud ja domineerima hakkavad täiesti uued rõhuasetused. Valgus! Aga ikkagi maaliline selle ootuspärases tähenduses.

Hea politseinik ja paha politseinik. Esmalt sobitusid pilt ja heli ideaalselt, kuid mida minut edasi, seda enam hakkasid nad lahku libisema, lõpetades väljaku eri servades. Kui muusika oli algusest lõpuni selline soe ja toetav abimees, esitas oma täiuslikkuses küll ka mulle teatavaid nõudmisi, kuid siiski mitte üle jõu käivaid, siis visuaal muutus aja kuludes üha arrogantsemaks ja eemalolevamaks. Veab, et seda üldse näen, mõtlesin, aga vaevalt see minule mõeldes tehtud on. Räägib minust ehk inimesest? Vaat kui tore! Ülbik siis ikkagi mõtles ka minu peale.

Viga. Tean, et kusagil vaakumis hoitakse meetri etaloni, kuid oma kapi ja maja ehitan ma Espakist ostetud mõõdu­lindiga, sinna see ongi sobivaim. Mu ainuke ja põhiline etteheide autori(te)-le on, et tegelikult ma ootasin inimesena kogu aeg mingit lunastavat viga. Põhimõttelist viga, olemuslikku viga, mitte näpukat ideaalse süsteemi sees. See oleks asja päriselt toimima pannud ja nii-öelda kasutatavaks teinud. Seda lunastavat viga ei olnud. Süsteem, mis oli loodud, oli niivõrd eneseküllane ja suletud, umbes nagu eliitlinnaosa, kus erandina muust entroopiast suudetakse hoida praktiliselt ideaalset korda. Jumalate maailm. Meetri etalon vaakumis, mida ma vaatan kui kurioosumit, kuid ei saa parimagi tahtmise juures oma elus kasutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht