Nüüdistantsu õpikunäide

IIRIS VIIRPALU

Eesti Tantsuagentuuri „Ainukordus“, koreograafid-lavastajad Maria Uppin ja Marie Pullerits, kunstnik Kaia Tungal, valguskujundaja Ants Kurist. Helilooja Sander Saarmets. Tantsivad Häldi Kasak, Kadri Sirel, Maria Uppin, Marie Pullerits ja Valeria Januškevitš. Esietendus 5. V Eesti Tantsuagentuuri teatrisaalis.

Koreograafide Maria Uppini ja Marie Pulleritsu „Ainukordus“ mõjub kui nüüdistantsu õpikunäide, mida saab soovitada sellest žanrist aimusaamiseks ka tantsukaugematele huvilistele.

Avastseen: avatud uksest marsib sisse tantsija ja kaob ukseavasse lava tagaosas. Kahest avatud uksest langevatest valgusvihkudest moodustub põrandale hele v-täht. Õige pea tuleb sama tüdruk uuesti uksest. Siis veel kord – oota, ei –, see on nüüd juba teine inimene, väga sarnane esimese tantsijaga. Aju mängib vingerpussi ja usub end nägevat identset stseeni. Järjest liikuvate tantsijate sisse- ja väljakäimisega mängimine on nutikas viis vaataja korduseteemasse haaramiseks. Ei saagi esiti täpselt aru, milline tantsija nüüd laval on, kas ta juba käis või jookseb lavalt läbi esmakordselt. Identsed kostüümid ja joondumised ainult võimendavad tajuillusiooni. Kordus saab viie tantsija mängus nähtava mõõtme.

„Ainukorduse“ koreograafias on rakendatud tüüpilisi nüüdistantsu võtteid: pingutus-lõdvestus, rütmi ja vasturütmiga ning gravitatsiooniga mängimine, unisooni ja kajade kasutamine jpm. Kohati mõjub koreograafia väga korralikult ja harjutuslikult, on kergelt koolitöö maiguga, kuna liikumised on justkui üks ühele nüüdistantsu treeningtunnist pärit. On see halb või hea ning kas seda on huvitav jälgida, sõltub vaataja nüüdistantsukogemusest. Rohkem näinule liikumine midagi üllatuslikku ei paku, ometi on liikumisseade piisavalt tihe ja nüansirohke, et pakkuda huvi kogu etenduse vältel. Mõnel hetkel lavastuse kulg aga justkui takerduks, stseen hakkab venima ja dramaturgiline loogika hägustub – tekib katkestus.

Kordus saab viie tantsija mängus nähtava mõõtme.

Anastasia Semjonova

Koreograafia poolelt torkab silma oskuslik kompositsioon: viie tantsijaga on loodud erisuguseid ajalisi ja koreograafilisi mustreid, kasutatud sünkroonset liikumist, katkestusi, kaanonit jm, mistõttu on lavapilt detailirohke ja mitmekesine. Arvestades soololavastuste rohkust, on „Ainukordust“ juba puht sellepärast põnevam jälgida, et mitme tantsijaga saab luua kompositsioonilahendusi, mis pole soolo või duetiga võimalikud. Kordustele rõhumisele ja samade liikumisfraaside esitamisele vaatamata kerkib siiski esile iga tantsija individuaalsus liigutuste sooritamisel. Mida korrapärasem ja korduvam on koreograafia, seda võimsamalt tõusevad esile väikseimadki nüansid tantsijate kehakasutuses ja eriomases kehatunnetuses.

Selles mõttes on liikumine iseäranis hea viis korduse portreteerimiseks, et koreograafias tungivad mustrid nii või naa hästi esile. Kuna kordusi demonstreeritakse eelkõige liikumisfraasides ja -mustrites, lisandub kordamisele ka mõningane mehaanilisuse efekt, mis tekitab inimkehale loomuliku ja individuaalse liikumise ning kindlaks määratud ja seadistatud masinliku liikumise vahel kerge vastuolu. Inimkeha ei seadistu. Seda võib treenida, panna kordusi järjest läbi harjutades saavutama üha ligilähedasem tulemus, kuid ikka jääb „vea“, individuaalse omapära ja keha loomingulisuse aspekt.

Kavalehelgi tsiteeritud Gilles Deleuze’i mõte korduse kahetisest olemusest (korraga piirav ja vabastav) tundus olevat autorite ideeline taotlus ning see realiseerus ka lavastuses, kasutatud (visuaalsetes) kujundites ja liikumises. Kuigi koreograafia oli selgelt korduste poole kaldu, oli kujunduslahenduste ning Sander Saarmetsa mitmekülgse ja isepäise, katkestusi, hakkimisi ja kauneid elektroonilise muusika meloodiaid täis helikujunduse kaudu pidevalt taustal ka vabastus, lahtimurdmine struktuurist ja ühetaolisusest. Otsad jäetakse mitmel korral lahti: antakse luba piiritletud ruumist väljuda ja end sel moel vabaks lasta.

Kasutatud on üsna leidlikke lahendusi ja huvitavaid visuaalseid viiteid. Vahest kõige põnevam ongi pidev mäng lavavälise ruumiga: inimeste sisse-välja liikumiste tõttu oli kogu aeg kohal ka see ruum, mis vaatajale nähtamatu, pannes uudishimulikult mõtlema, milline see „väljas“ olla võiks. Selline ruumi avardamine lisas semantilise kihi ning võib viidata ka kordusele kui kinnisele struktuurile, kus kõik on ette kirjutatud ja selgelt seaduspärastatud – suunalt ja mustrist kõrvalekaldumisi ei esine. Tantsijad aga lõhkusid seda struktuuri oma „piiriületusega“ – käidi või joosti pidevalt uksest sisse ja välja.

Osavalt oli lahendatud ka kahe ukse lahtihoidmine, mis võimaldas häid valguslahendusi. Mõne kujundi oleks aga võinud jõulisemalt lahendada, lõpuni viia, jättagi tantsija teibiga seina külge, rohkem katsetada ja julgemalt manipuleerida – vundament sellisteks piirilõhkumisteks oli olemas. Kogu lavakujundus mõjus aga niivõrd lavastuse režiisse kaasatuna, et neid oli peaaegu võimatu eraldada – lavastus toetas stsenograafiat ja vastupidi.

Paljud lavalised kujundid ja leiud balansseerisid selge viitelisuse ja ähmasuse skaalal täpselt õige piiri peal, nõnda, et kujundid polnud plakatlikud, kuid siiski piisavalt avatud vältimaks liigselt hajusat ja mittemidagiütlevat „kontseptuaalsust“. „Ainukordust“ vaadates ei teki publikul tõenäoliselt tunnet, et ta ei mõista sisulist külge, ent seejuures peab olema tähelepanelik ja taibukas, et nähtut mõtestada ja tõlgendada. Selline inimesi tõlgendama juhatav lavastus on praeguses nüüdistantsus tervitatav ilming. Autorid on ilmutanud ka suurt potentsiaali koreograafia ja ruumikeele leidlikul ühendamisel ning kui töötatakse edasi lavakujunduslike lahenduste ning loominguliste ja avatult mõtlevate stsenograafidega, võib sellest kooslusest sündida veel põnevamaid töid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht