Nostalgia kägistus

„Tulipunast vihmavarju“ on mõnus vaadata täiskasvanul, mõni tunne tekib, mõni vaob, aga lapsele ja lapsemeelsele teatriimet ei sünni. Nostalgia lämmatab selle.

KAUR RIISMAA

Eesti Noorsooteatri „Tulipunane vihmavari“, autor Betti Alver, dramaturg ja lavastaja Karl Sakrits, kunstnik Gerli Mägi, helilooja Vootele Ruusmaa, valguskunstnik Triin Rahnu. Mängivad Laura Nõlvak ja Kaisa Selde. Esietendus 4. X ovaalsaalis.

Lastele mõeldud teater on hea vaheldus n-ö päris kultuurile, mida peab nautima maksku mis maksab. Kultuuril on kaks poolt: mänguline ja keelav, ent keelav pool on samuti mäng. Teatrisse minnes paneme selga teised riided, istume viisakalt ja vaikselt, vaheajal ei tee koridoris võõrastele rumalaid nägusid. Nagu kodu mängides piirame ennast, nii piirame ennast ka, mängides teatriskäimist. Lasteteatris jääb see osa mängust ära, sest lapsed pole veel õppinud „õigesti“ teatrit mängima. Kui etendus ei meeldi, võib sellest valjult teada anda ning ema viib su ukse taha nutma.

Seepärast avaldub lasteteatris kultuuri essents: kõik võib tähendada midagi muud, sina ise jääd aga samaks. Sa ise ei muutu, vastupidiselt sellele, nagu võib juhtuda näiteks klassikalist muusikat austava kallimaga dodekafoonilist kontserti külastades. Jääd lapseks või täiskasvanuks, ja isegi täiskasvanud, kellel lapsi kaasas pole, julgevad naerda ning imestada, kui kiiresti ja lihtsalt kummikust saab hobune. Koos lastega istuvad nad vaikselt, et õpetada „teatri mängimist“.

„Tulipunane vihmavari“ on tegumoelt lastelavastus: on nukk, teksti on vähe ja seda mängitakse pühapäeva pärastlõunal. Sisu poolest on aga tegemist täiskasvanute tükiga. See põhineb Betti Alveri luuletusel, mille on dramatiseerinud lavastaja Karl Sakrits. Kusjuures dramatiseerinud väga hästi, säilinud on luuletuse nostalgiline loomus. Luuletus on tagasivaatav: saame teada, et kord oli autor laps, igatses endale tulipunast vihmavarju ja lõpuks saigi selle. Rõõm lahtub, kui keegi varju ära lõhub. „Kui kõrgel olid lauad ja laed … ma olin väike.“ Karl Sakrits, liblikapüüdja Jõgevalt, on varemgi Alveriga kokku puutunud, võiks öelda: lapsest peale. Võib-olla polegi kedagi paremat Alverit dramatiseerima, ent luuletuse nostalgiline olemus seab ohtliku piiri lavastusele endale: see annab kogu lavastusele psühholoogilise teatri maigu.

Nii Kaisa Selde kui ka Laura Nõlvak on nukunäitlejad ja sellistena väga head. Nõlvak õpetab seejuures veel ka lavavõitlust, Selde on aga lõpetanud Barcelonas teatriinstituudi füüsilise teatri erialal. Kogu lavastuse koreograafia on kõrgel tasemel: väga palju erilaadseid detaile, liikumisi, kompositsioone algab, kestab ja lõpeb äärmiselt puhtalt ning ilus on vaadata. Aga kummalgi näitlejal ei lasta teha seda, mida nad kõige paremini teevad.

2017. aastal on lavastaja öelnud ajalehele Vooremaa: „Nuku abil saab inimeseks olemist mõnikord paremini väljendada kui inimese endaga. Nukk on justkui kõrvaltvaataja, kes toob tõe inimeseks olemise kohta ausamalt ja otsekohesemalt välja.“ Siin ongi lavastuse probleemi tuum. Nukk jääb kõrvaltvaatajaks ja kaks nukunäitlejat mängivad neid, kes nad on – keskealisi inimesi. Keskealisus sobib teksti loogikaga, ja on täiesti loomulik n-ö suurte inimeste teatris, et kaks õde leiavad pööningult vana nuku, see äratab neis mälestusi lapsepõlvest ning nad mängivad läbi möödunut. Äratavad kummikus ellu hobuse.

Nukul endal pole aga karakterit, samuti pole karakterit kahel täiskasvanul. Lavastuses kasutatakse ära näitlejate andekust lavavõitluse ja koreograafia alal, ent neil poleks nagu juhiseid, mida mängida, kuidas mängida, kui nad mängivad. Väga hästi valmistatud nukk on nimetu ja näota, ta ei juhi tegevust ega reageeri sellele – kui ta sõidab mootorrattaga või lendab vihmavarjuga, siis seda on hea ja huvitav jälgida. Nukunäitleja saab teha seda, milleks ta on kutsutud ja seatud. Aga nukk on lihtsalt üks asi, mida hoitakse vihmavarju küljes.

Nostalgia on hirmus, see surub ennast situatsioonile peale ja sööb ära vahetuse. Minul täiskasvanuna on seda huvitav vaadata, olen äärmiselt nostalgiline inimene, peaaegu elangi minevikus. Pole kindel (ja see on ühe teise teksti ampluaa), kuidas nostalgiat tajub laps, kellel veel pole kaugeid ja kutsuvaid mälestusi, kelle lapsepõlv kestab. Aga nostalgilisus on olemas ka siis, kui seda ei osata veel analüüsida. Laps mõistab loomuldasa, et kaks keskealist naist mängivad mängimist, see, mis juhtub, juhtub tänu sellele, et on juba ära juhtunud – nad loovad uuesti kunagisi mänge. Nukk ja vihmavari ei lenda siin hetkes, oleviku ohtlikkus ja kõikvõimalikkus (nagu näiteks Piibul ja Tuudul) jääb ära.

„Tulipunane vihmavari“ võiks olla ohjeldamatult kurb või naljakas, aga ei ole, sest nostalgia ei luba improvisatsiooni, isegi tunnet, et laval midagi juhtub (nagu mängides tavaline) iseenesest. Kui kahel näitlejal oleks karakter – üks on väga paha ja teine väga hea, üks usin ja teine lohakas, üks mõtlev ja teine tegutsev –, siis see tooks kindlasti laval juhtuva olevikku. Nuku karakter tundub siin olevat võti: lapse nukkudel on alati oma iseloom, ahv käitub üht-, automudel, millele on nägu ette maalitud, teistmoodi. Praegu on nukk, nii nagu ta täiskasvanutel on: lihtsalt ese, mis võetakse kätte, tehakse peenikest häält, aga nukk on juba surnud, sest me lasime mängul surra ja kasvasime suureks.

Ega olegi kohustuslik, et lastelavastused peavad olema orienteeritud olevikule, et need siin ja praegu peavad sündima. Olen näinud väga kurba lasteteatrit ja väga lõbusat, aga neil, mis on oma õnnestumist väärt, on üks ühine omadus: tunne ja mõte tekib laval siin ja praegu. See ei ole ellu kutsutud nagu psühholoogilises suurte inimeste teatris, vaid elav ja vahetu. Kui lavastuses lapse ema sureb, siis nüüd – lapsel on raske mõista tšehhovlikku konteksti „siis, kui ema veel elas“.

„Tulipunane vihmavari“ on väga hästi tehtud tükk. Just tehtud tükk. Sest tegemise käigus on kaduma läinud teatri olemus: iga kord juhtub, juhtub pisut isemoodi, ime on alati pisut erisugune. Lavastuse lihvimise käigus on läinud meelest, et tegelastel on sisemaailm ja nuku(ga)teatris on ka nukk inimene. Isegi tähtsam inimene kui inimene ise, sest inimene on elus ja jääb ellu ka pärast etenduse lõppu, aga nukk ärkab selleks pooleks tunniks just meie meeleheaks, selles on tema ime. „Tulipunast vihmavarju“ on mõnus vaadata täiskasvanul, mõni tunne tekib, mõni vaob, aga lapsele ja lapsemeelsele teatriimet ei sünni. Nostalgia lämmatab selle.

Kestus: 30 minutit

Real feel: 25 minutit