Noore kultuuritegelase vahearuanne

Marius Peterson

Minu ema Mare ja isa Lembitu pulmapildid on  väga ilusad ja stiilsed. On suur Tšaika, ema on nagu printsess ja isal on pikad juuksed ja vuntsid. Pulmapidu (1973) toimunud kahes osas: esimene päev sugulastega ja teine päev sõpradega. Esimese päeva piltide pealt on meeles mitmed tuttavad onud ja tädid ja ka akordion. Teise päeva pilte ei ole näinud. See olnud isa sõnul rohkem „hipi stiilis” pidu. Minu ema oli viimaseid päevi 18aastane, kui 20aastane isa koos mõne kursusekaaslasega  käis keskhaigla sünnitusmaja akna all lehvitamas. Ma kujutan seda millegipärast väga hästi ette. Aastaid hiljem käisin ma ise sel moel tervitamas õde Laurat, keda ema läbi akna näitas. Ja kui sündisid Elisabeth, Jonathan ja Anna-Kristin, olin ma ise umbes kahekümnene. Mariat mulle haiglaaknast vist ei näidatud. Tema kojusaabumisest mäletan kollast plastikvanni, kus ta oma esimese öö veetis.

Me elasime aastaid nelja- ja viiekesti ühiskorteri  ühes toas koos. Isa pidi end veel tõestama – pikalt püüti ametkondades selgusele jõuda, kas see noor kultuuritegelane väärib korterit või mitte. Meid Mariaga see eriti ei seganud. Köögis kohtusime iga päev naabritädide ja onu Kärdiga, kes kuulas „Ameerika Häält”. Sellest, et kunagi oli Eesti Vabariik ja et see elukorraldus, milles me elasime, ei ole normaalne, ei tehtud meie eest saladust. Muidugi oli meil kokkulepe, et kodust väljas on parem  seda teemat omapäi mitte üles võtta. Türil olid kapis peidus kaks suurt Vabadussõja raamatut. Neid isaga vahel sirvisime. Siis, kui Eesti vabaks sai, viis keegi kaupmees need raamatud, vanavanaema nõrgenenud mälu ära kasutades, minema. See oli ka teada, et kirikuskäimine ei ole soovitatav, aga mingisugust jõululaupäeval kirikusse hiilimist ei mäleta. Peeter-Pauli kiriku preester oli siis lätlane, isa Miikael Krumpans. Üks neid inimesi, kellele tagasi mõeldes muutub  suurem osa pisiprobleeme tähtsusetuks. On olnud suur õnn kohata veel väga palju selliseid inimesi, kes on kui suunanäitajad. Kompassid, mis viitavad kaugemale (kõrgemale) kui nemad ise. Theatrumi „Antigone” (1998) esietenduse järel võttis sõna Aarne Üksküla ja, tänanud kõiki koostöö eest, soovis ta eriliselt tänada kedagi, tänu kellele see kõik üldse selles väikeses teatris võimalikuks sai. Ja tänas minu ema.  See oli mulle siis küll arusaadav, aga nüüd, üksteist aastat hiljem, mõistan ma seda palju paremini.

Ametlikult algas minu haridustee 1. septembril 1981. aastal Tallinna 1. keskkoolis. Meil oli erakordselt suur klass, kui ma ei eksi, siis alguses lausa 46 õpilast. Sellest räägiti sageli, see pidavat olema suur probleem. Minu algkooliõpetaja oli Anne Aava, kellele põhjustasin ilmselt palju muret ja ebameeldivusi. Temast on hea  mälestus, kuigi tema igareedeseid telefonikõnesid emale nagu ka tema aeg-ajalt toimunud koduvisiite oli mul põhjust karta. Neljanda klassi alguses võttis meid esimesel septembril vastu uus klassijuhataja, äsja Tartus prantsuse filoloogia lõpetanud Lore Listra, kellest sai ka minu prantsuse keele õpetaja. Kaheksa aasta jooksul kujunes meie vahele suur sõprus, ta on „klassikaaslane”, kellega senini kõige tihedamalt läbi käin. Ma arvan, et tema lähenemine  oma klassijuhataja kohustele oli tollases koolisüsteemis erandlik ja ei ole kindel, kas ilma tema kaitse ja sekkumisteta poleks nii minul kui mitmel klassikaaslasel tulnud ette võtta koolivahetust. Viimastel kooliaastatel korraldasime koos pinginaaber Marek Tamme ja teiste klassikaaslastega mitmeid sisekujunduslikke eksperimente klassiruumis: maalisime põrandaid ja seinu, igaüks pidi ise disainima oma koolipingi, kui linnapilti ilmusid „haiguste  ravi…” kirjutised, siis kandsime need üle ka oma klassiruumi seintele, pikalt rippusid lae all agiitfilmidest moodustatud pusad. Lõpuks tõstsime suure sektsioonkapi seinast eemale ja tekitasime nii ühe väikse lisaruumi. Lore ei õhutanud seda kuidagi takka, aga ei keelanud ka ära. Võib-olla väljendus selles kõiges kujundlikult see, mida ta ise tahtnuks teha koolisüsteemiga.  Kaheksakümnendate teisest poolest algas tegevus Vanalinna Muusikamajas. Kui ma seal esimesi kordi käisin, ei olnud see veel vist päriselt avatud, lõppes remont. Seal alustas tegevust ka näitering, mida isa juhendas, mille juures õppejõududena töötasid aastate jooksul veel mitmed teised, kellest on selgemalt meeles Katrin Saukas ja Tõnu Peterson. Seda võib mõnes mõttes pidada nii praeguse Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikooli kui ka  Theatrumi eelkäijaks. (Nüüd on mul endal juba teatrikoolis juhendada kolmas lend.) Omamoodi avatud mõttetalgute vormis toimusid hiljem Humanitaarinstituudi juures Juhan Viidingu ja isa juhendatud teatrilaupäevad. See oli teatriõppetooli-eelsel ajal. Teatriliidu ja Kunstimaja saalides olid näidendilugemised ja analüüsid, Schuttingute teatriajaloo loengud. Hiljem tulid õppejõududena juurde Tõnis Rätsep, Olga Majevskaja … 

***

Esimestel eluaastatel viibisin ma vahetevahel Türil, vanavanaema Karini hoole all. Karinit kutsuti meie peres memmeks. Ta võttis mu Türi (eakate?) segakoori proovidesse kaasa ja hiljem olevat ma pealinnast saabunud vanematele ja Klementi vabrikus töötanud vanaema Malle töökaaslastele esitanud laule selle koori repertuaarist. Ei mäleta neid laule ega ka nende ettekandeid, aga üks mälupilt kooriproovist  hämaras Türi kultuurimajas on silme ees küll. Lasteaia päevil osalesin mingis televisiooni laulusaates, kus onu Raivo joonistas. Narva mnt lastemuusikakoolis sai minu erialaks viiul. Seda muusikakooli ma diplomiga ei lõpetanud ja asjaarmastajalik suhe viiuliga taastus aastaid hiljem Muusikamajas. Võimalik, et muusikahuvi oleks sootuks otsa saanud, kui poleks olnud koduseid pillimängimisi isaga. Harjutasime koos Jacob van Eycki plokkflöödiduette  ja vahel liitusid meiega mõned külalised, siis saime mängida juba erinevate renessansiheliloojate kvartette. Raekoja platsi plaadipoe vahendusel jõudsid ühel hetkel kohale ka itaalia disko ja biitlid, klassikaaslaste kodudest tuli kätte progerokk. Taivo Niitvägiga tutvustas isa mind kaheksakümnendate aastate algul, ühel pärastlõunal, Hortus Musicuse kontserdi vaheajal Estonia kontserdisaali koridoris. Pikkade punaste  juuste ja punase habemega mees. Mõni aeg hiljem pani Taivo toime kuritöö – tõi välismaalt videomaki – ja sai väljasõidukeelu NSVLi territooriumilt. Sellega lõppes ka tema koostöö Hortusega. Küllap see oli oluliseks tõukeks Linnamuusikute asutamisel. Oma muusikakooliks peangi ma Linnamuusikuid ja olulisimaks muusikaõpetajaks Taivot. Kaheksakümnendate lõpus käisime mitmel korral Moskvas Ivan Monighetti korraldatud festivalil. Esmalt  renessansstantsukeste kavaga, hiljem juba Eesti vaimulikust rahvalaulust, gregooriuse laulust ja varajasest polüfooniast kokku pandud “Eesti missaga”. Võib-olla seal Moskvas Monighettit, Grindenkosid, Marcin Bornust ja teisi musitseerimas nähes kogesin esimest korda tõeliselt, milline jõud on pühendunud interpreedil, kes valdab oma instrumenti ja suudab sellega sõnu ning lauseid moodustada ning nende lausetega ka midagi öelda.  Moskvas äratasid Taivo ja Linnamuusikud ka tol ajal mööda Euroopa kontserdilavasid tuuritanud kontratenori Marcin BornusSzczycinski tähelepanu. Ja võib olla kusagil siin peitub osaline vastus ka küsimusele „miks Poola?”. Marcin hakkas aeg-ajalt meiega kontserte laulma ja tegeles mitme Linnamuusikute laulja vokaaltehnika arendamisega. Hiljem kutsus aastaid oma festivalidele Stary Sączis ja hiljem Jarosławis. Linnamuusikud said pikaks  ajaks selle festivali püsiosaks. Lisaks Marcinile on sealt festivalilt aastate jooksul saanud alguse ka koostöö ja sõprus Marcel Péresi, Andrei Kotovi ja ka Dominique Vellard’iga. Ning Björn Schmelzeriga, kelle ansambliga Graindelavoix on praegu käsil mitmed kavad ja kellega koos on põnev polüfoonilist vokaalmuusikat laulda. „Carmina burana” käsikirjast pärit liturgiline draama „Ludus passionis”, mida tegime  2003. aastal Węgajty teatri juures Marcini, Marceli ja Wolfgang Niklausega, on mulle tähtis. Ettepanek laulda Jeesuse osa tuli ootamatult ja taaselustas terve rea küsimusi, millega olime tegelnud ka Theatrumi „Aadama mängu” puhul: on see liturgia, on see etendus, on see kontsert? Poolas ja ka Sardiinias läksid need küsimused iseenesest paika. Lääne-Euroopas on asi keerulisem.

*** 

Poola keeles öeldakse emakeele kohta isakeel – język ojczysty. Minu ja Sławomira neljal tütrel on paradoksaalselt język ojczysty eesti keel ja emakeeleks język polski. Poola keelest on saanud üks minu kodukeel. Kraków, kus meid 2000. aasta jaanipäeval laulatati, on kui teine kodulinn. Paljud tänapäeva linnad on muutunud suurteks kõrtsideks. Krakówis on omanäolisi söögikohti ilmselt rohkem kui Tallinnas, aga sellele linnale annab ühe olulise mõõtme  juurde tegutsevate kloostrite ja kirikute kohalolek. Ma olen mõelnud selle sakraalse mõõtme olemasolu üle Eestis. Mis on eestlasele püha? Ristikiriku teemal on rohkelt ilkumist ja nalja, aga kurb on, kui see ongi kõik, kui selle taga kumiseb tühjus. Poola teatrit olen näinud juhuslikult. „Elavast” teatrist on kõige erksamad mälestused detsembrist 1999, kui Krystian Lupa lubas istuda oma „Vendade Karamazovite” proovides.  Jan Peszek on näitleja, keda alati huviga vaatan. Osterwa, Grotowski, Kantori ja teiste kirjutisi on huvitav lugeda ja neid oma olukorra ja mõtetega kõrvutada. Aga püüe neid imiteerida, teha „poola teatrit”… need paljajalgsed, valgete kleitide, veeämbrite, leivapätside ja küünaldega sooritatud lavaleilmumised, mida ise olen nägema sattunud, need ei veena. Ühtegi veenvat rongijaama tualettruumi paigutatud klassikatõlgendust ei ole ka  juhtunud nägema. Üldse on see „sügavalt ja valusalt kraapiv” trenditeater tüütu. Ja nüüd ei mõtle ma ainult Poolat. Ilmselt võetakse selline „adekvaadi otsing” ette ajanappusest, võimetusest süveneda. Paar puust-ette-punaseks viidet sellele, kuidas see endisaegne tekst meid tänases päevas kõnetab, ja ongi igasugune sügavam kõnetamine välistatud. *** Olen mõelnud, et võiks võtta mõned aastad,  kus näitlejad teevad teatrites (ka institutsionaalses riigiteatris) ise ära kõik abitööd – ehitavad/ vahetavad lavakujundusi, pesevad ruumid ja kostüümid, korraldavad piletimüügi ja reklaami, panevad valgused, kirjutavad projektid, koostavad eelarved. Ja siis mängivad ka etendused. Huvitav oleks siis näha, palju sellest, mis teatrite mängukavades praegu on, sinna ka edasi jääb. Või mis sinna juurde tuleks. Ja kes sooviks lepingut pikendada, kes otsustaks  tegevusala vahetada. Mille mängimise nimel oldaks valmis sel moel pingutama. Võib-olla peaksid teatrijuhid, lavastajad ja õppejõud rohkem austama eesti näitleja vabadust. Ja eesti näitleja peaks ehk rohkem tajuma vastutust ja kohustust oma ande ees. Sõna „anne” tähendab paljudes keeltes midagi, mis on antud. Olen mõelnud, kas andja võib anni ka tagasi võtta?

*** 

Ma ei ole hea unenägude mäletaja. Aga märksõnaga „unenägu” tulid meelde mitmed unelaulud, mida isa laulis, kui ta meie magamaminemise hetkel kodus oli. Võib-olla kõige selgem neist oli Jaan Kaplinski „Üks kuningas oli kord maata / ja krooni ei olnud tal / nii elas see kuningas väike / suure sinise taeva all”. Siin oli lugu nagu muinasjutt. On terve rida kujutluspilte, mis õhtuti seoses selle lauluga on tekkinud ja mida ma võin ka praegu soovi korral  rahulikult vaadata. Teine minu unelauludest oli Juhan Viidingu „Laul sügavast düünist”. Ka sellega seoses on kujutluspilte. Aga selgema mõtte lugesin sealt välja alles hiljuti, kui esitleti „Tiibadega raamatut”. Kui nüüd osaks saanud tähelepanuavaldusega seoses peaks n-ö kultuuritegelasena midagi manifesteerima, siis üks võimalus olekski see luuletus ette lugeda. Kolmas laul oli Heiti Talviku „Üle heliseva luiteliiva / keerleb kajakate legendaarne  lend. / Üle virvendava, valge liiva / matkan ma, käekõrval väike vend”. Huvitav, kui palju unelaulud ja unejutud meid elus aitavad? Julgustavad, lohutavad ja lootust annavad? Kummaline tunne oli, kui ma Mari Tarandi raamatu „Ajapildi sees” lahti tegin ja seal seda eeltoodud Heiti Talviku salmi motona nägin. Et see unelaul ja Juhan siin niimoodi kokku said. Minu esimene mälestus Juhan Viidingust on ka seotud sellise heleda liiva ja merega. Meil oli  perega tavaks üks suvekuu veeta Lahe külas teatritöötajate puhkekodus. Juhani perekond suvitas Võsul. Ükskord tulid mingid mehed isale Lahele autoga järele, üks neist oli heledas ülikonnas, heleda soniga. Millal ja millest ma esimest korda Juhaniga rääkisin, ei mäleta. Aga mäletan väga selgelt ühte jutuajamist Draamateatri garderoobis 1992. aasta lõpus või 1993. aasta alguses, ajal, mil EHI teatriõpe oli vormumas õppetooliks. Ma olin astunud  pedagoogilise instituudi kinokooli ja reisisin palju Linnamuusikutega. Ta soovitas mul siiski kaaluda EHI teatriõppe katsetele tulemist. Kui mälu ei peta, oli esimene teatrietteaste praeguses Theatrumi saalis just Juhan Viidingu lavakõne arvestus 1994. aasta varasuvel. Lava nurgas oli plekkämber, kuhu katuse vahelt vett tilkus.

***

Theatrumi asutamine tuli pool aastat hiljem.  Kui küsida „mis juhtuks, kui see „sündmus” välja võtta?”, siis kindlasti on see üks peasündmusi, ilma milleta ei oleks tekkinud põhjust siinset ülevaadet kirjutada. Theatrumist ja sellega seotud kallitest inimestest pikemalt kirjutamine eeldaks aga pikemat hoovõttu ja aega. Ja veel. Mõni päev tagasi püstitus Püha Katariina kirikus ühe õpilaskontserdi eel regivärsiline küsimus “Millal maksan memme vaeva?”. Õigustatud küsimus ka siin. Tasapisi  püüan. Aitäh kallis Sławomira – “Bóg zapłać”! Koostatud Margot Visnapi antud märksõnade alusel

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht