Näitlejad teevad tükke ja vahel isegi karutükke

Näitemäng on tükk tegemist ja mänguasi või mängu asi. Mängus on nii püüne, vahetekk kui ka komödiandid.

PEETER SAUTER

Laura, kellega vahel teatrisse satume, küsis, miks näitlejad räägivad omavahel, et nad teevad või mängivad tükki, ehkki õige oleks ju öelda „näidend“, „lavastus“ või „etendus“ ja „näitlema“. Aga näitlejad ei taha minu meelest näidelda ega etendusi anda, vaid nad tahavad mängida ja tükke teha.

Vanasti öeldi küll, et tehakse tükka. See on loomulikult see saksa keele Stück. Meil on veel kelmustükid ja koerustükid ja eks neid tükke ole veel. Isegi kükke tehakse aeg-ajalt, et tükke teha. Tükitegemine on natuke lapsik või sobib vindisele mehele. Aga näitlejad peavadki olema veidi lapsikud ja veidi omadega pöördes nagu napsitajad.

Eesti keeles on olemas „näidend“, „näitemäng“, „lavastus“ ja „etendus“, mis on ju eri asjad, aga neid kõiki ühendab „tükk“, mis on näitlejate hulgas laialt käibel: „Mis tükki täna teeme?“, „Mis tükk peale läheb?“, „Seda tükki tegid või?“.

Tundub, et teatriinimeste kõnepruugis on siin tegu eufemismiga. Vanasti jahimees ei läinud ka karu tapma, vaid metsaoti juurde külla või siis võsa­villemit vaatama. Ehk siis, et asjaga väärikalt ja korralikult toime saada, ei räägita asjast enne otse.

Kirjanduses on sama lugu. Kes oma romaani kõrtsis ära jutustab, ei kirjuta enamasti seda romaani. Kirjutajana nimetan ma ennast tekstitegijaks, mitte luuletajaks, romaanikirjanikuks, ajakirjanikuks. Teen kirjanduses tükke, väikesi, tähtsusetuid koerustükke.

Lava on teatris püha paik – nagu kirikus altar, kuhu poriste saabastega ei minda – ja parem on üldse teda mitte nimetada. Seejuures meenub aga, kuidas Hendrik Toompere hiljuti oma „Suure Siberimaa“ avaetenduse lõpus mõnuga üle lava jalutas, kuigi polnud selles tükis mingis rollis. Oli võimas. Aga selleks, et oma saabastega lavale minna, peab olema põhjus. Hendrikul oli. Ei saa ju öelda, et Hendrik lava ei austaks. Austab muidugi. Aga see austus ei pea olema kramplik. Laval peab olema korraga vaba ja pieteeditundeline.

Kui lavastati „Peer Gynti“, siis oli see näitlejate hulgas teada kui „kerge peer“, sest lavastaja oli Ago-Endrik Kerge. Loodetavasti lasi ta lavastamise juures ka mõne peeru. Jüri Järvet ütles millegipärast etenduse kohta „edendus“. Ta ei seletanud, aga pakun, et see oli samuti peen sõnamäng. Mida me siin ikka etendame, me üritame edendada!

Ma olen paar näitemängu kirjutanud ja alati on olnud tõrge nimetada neid näidendiks. Olen kirjutanud paar romaani mahus teksti, aga iial ei taha ma nimetada neid romaaniks. Sama on ka luulega. Ma ei taha olla poeet. Vene traditsioonis on teisiti. Seal on aktjor aktjorovitš’id ja poetõ.

Võib-olla me tunneme end olevat allpool Vene ja Saksa (kelle võimu all oleme olnud pärisorjad) taset. Aga võib-olla pole asi selles. Meil on oma lastele hellitusnimed. Miks? Ehk selleks, et me ei taha neid, nende elu ja saatust liialt torkida, ei taha liialt sekkuda. Jätame neile oma ruumi, omad valikud.

Nii tahab ka näitleja küll laval olla ja näitemängu teha, aga jääda seejuures tagasihoidlikuks ja jätta ruumi ka teistele näitlejatele, teatritükile ja lavale – ei võta kõike endale. Seepärast ta teeb selle tüki, mis täna teha tuleb. Teeb oma osa, väikse tüki suuremast asjast. Teeb suure tüki sees tükke. Ei taha olla suur näitleja, kes astub lavale, et etendada suurt ja surematut draamat.

Näitleja Sepo Seeman teeb tükke nii teatrilaval kui ka väljaspool seda.

Urmas Luik / Pärnu Pm / Scanpix

Samasugune lugu on sõnaga „mängima“. Pansol oli isegi lavastus „Täna mängime seitset venda“. Ei olnud „etendame“. Ei olnud „näitleme“. Oli „mängime“. Võib-olla on see ka teatud kergusetaotlus. Me oleme „Tõe ja õiguse“ esimese osa vaimus põldusid pidanud kündma, nüüd tahaks ivake mängida. Mitte näidelda ja etendada.

Kas etendamine ei kõla kantseliitlikult? Või kas seal ei kõla läbi vene intonatsioon, mis hakkas vastukarva käima, kui Rahva Häälest tulid kiiruga tõlgitud tekstid, mis tõid eesti keelde sisse vene lauseehituse ja sõnad. Võib ju olla, et alateadlikult hakati siis otsima ümberütlemisi.

Tellisin kooli ajal vene ajakirja Teatr. Ei maksnud palju. Hea ja suurejoonelise nimega ajakiri, mis justkui peaks teadma ja ütlema teatri kohta kõik viimseni ära. Meil ilmub aga TMK, mille kohta küsis omal ajal Juhan Viiding: „Mis võiks olla selle ajakirja nimi?“ TMK-ks on ta jäänud siiani. Mõtlesin tookord ja ei leidnud head vastust. Pakuksin praegu, et võiks olla Jokker või Narr, sest need lõbustavad inimesi nagu teater, muusika ja kino – ja on eestlaslikult tagasihoidlikud, kuigi kipuvad ka püünele.

Et saada asja selgemaks, helistasin Üllar Saaremäele, kes laiendas teemat. Lavastajana ise kasutab ta enamasti korrektseid sõnu „lavastus“ ja „näidend“, aga lobisemisi komistame teistelegi sõnadele. Näitlejale antakse „osa“, mis on samuti tükk, Stück. Või antakse roll, inglise role, mis on ehk Shakespeare’i aegadest, kui näitlejale antigi tema tekst paberirullil ja seal oli ainult tema tekst, sest kes siis kogu näitemängu oleks viitsinud kõigile osalistele üles kirjutada. Trükitud Stück’i polnud võtta. Õhtul pärast etendust ei saanud küll raharulli, sai ehk mõne punase penni.

See Saaremäe jutt, et näitleja ei näinudki kogu näitemängu, vaid ainult oma teksti, tuletas mulle meelde, kuidas naaber Nero Urke õppis pähe Hamleti rolli teksti. Ta kirjutas paberile vaid sõnade esimesed silbid või isegi ainult tähed – tükid tüki tekstist.

Ülo Vihma kommentaar tüki kohta: „Üks terviklik asi, lugu, mis algab ja lõpeb. See on näitemäng, kus näitlejad teevad tükke (nagu öeldakse laste kohta, nt poisikesed tegid tükke). Siis veel see vana hea „kunsttükk“, nagu silmamoondus – mõned inimesed on äkki justkui teised inimesed.“

Peeter Raudsepa kommentaar: „„Libahundis“ loeb laps õudusega: „Ristiusu viis pea tükki“. See on „Libahundi“ esimesest vaatusest, kus lapsed õpivad katekismuse pea-tükke pähe.

Teleka võib ka tööle panna, aga kuna telekas on seotud lõbuga, siis sobib paremini „mängima“, tolmuimejat ei panda mängima, vaid tööle. Mängimise halvustav vorm on „mängitsemine“.“

Terje Pennie kommentaar: „Eks ise tahaks öelda küll „etendus“ ja „näitlemine“. Aga teiselt ei kipu küsima: „Lugupeetud kolleeg, mis etenduses sa näitlesid?““

Jaakko Hallase kommentaar: „Teatriterminoloogias (ja üleüldse mitmesugustes teisteski valdkondades) on meil palju toortõlkelisi laene, mis tulevad saksa keelest. Eesriie – sks der Vorhang. Templis on praeguses piiblitõlkes „vahevaip“:

Mt 27:51 Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks ja maa värises ja kaljud murdusid.

Mk 15:38 Ja templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks.

Lk 23:45 sest päike pimenes. Aga templi vahevaip kärises keskelt lõhki.

1968. aasta tõlkes oli aga „eesriie“:

Mt 27:51 Ja vaata, templi eesriie kärises lõhki kaheks, ülemisest otsast alumiseni! Ja maa värises ja kaljud lõhkesid,

Mk 15:38 Ja templi eesriie kärises lõhki kahest servast, ülemisest alamani!

Lk 23:45 sest päike pimenes. Ja templi eesriie kärises keskelt lõhki!

On kasutatud ka sõna „vahetekk“.

Munstükk – ikka ja jälle saksa keelest. Seda sõna on kasutatud ka puhkpilli­huuliku tähenduses.1

Mängimise kohta on huvitav raamat Johan Huizinga „Mängiv inimene“ (ld Homo ludens), mis on ilmunud 2004. aastal Mati Sirkli tõlkes ka eesti keeles. Tutvustusest: „Hollandi kultuuriloolase Johan Huizinga (1872–1945) klassikaline uurimus mängu ja mängulisuse tähtsusest inimühiskonnas ja kultuuris. Huizinga näitab väga laialdasele materjalile tuginedes, et kultuur sünnib ja areneb koos mänguga. Kuigi kultuuri edenedes nihkub mänguelement tasapisi tagaplaanile, kristalliseerub see teadmistes, luulekunstis, õiguskorras, riigielu vormides jm“.2

Inimene on ju neoteeniline olend ja mängib surmani! Jämedates joontes vastandub Homo ludens’ile kultuuriantropoloogiliselt Homo faber, olgugi et ka töö ja tootmine sisaldab mingil määral mängulist alget.“3

Kokkuvõtvalt saab öelda, et näitemäng on tükk tegemist ja mänguasi või mängu asi. Mängus on nii püüne, vahetekk kui ka komödiandid.

Kui ma väheke aega näitemängu tegin, siis ma keeldusin mängimast. Mulle tundus, et ükskõik, mis roll on, seda tuleb teha iseendana. Tuleb ise sinna sisse minna. Mängimine oleks odav ja labane. Kooli ajal lavastasin midagi, kus tegi kaasa ka Terje. Ta hiljem naeris, et ma olin öelnud: „Aga sa ära mängi – ole.“ Ja Terje tegi mulle hiljem tagasi. Küllap mängisime mingit koolitükki. Võimalik, et „Vedelvorsti“. Ja Terje ütles mulle: „Peeter, mängu peab ikka ka tegema.“ Aga ma ei osanud või ei tahtnud. Tundus, et siis kisub varieteeks-kabareeks. Küllap olid viinamarjad hapud.

1 Vt https://www.eki.ee/dict/ety/index.cgi?Q=munst%C3%BCkk&F=M&C06=et

2 Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Homo_Ludens

3Vt https://en.wikipedia.org/wiki/Homo_faber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht