Nagu elaksime igavesti

Nero Urke väljendusvahendite arsenal on suur ning isikupärane. Oma relvastusega võiks ta tulevikus säästlikumalt, sihiteadlikumalt ümber käia.

LINNAR PRIIMÄGI

Lendteatri „Hamlet“, autor William Shakespeare, Doris Kareva, Anu Lambi ja Georg Mere tõlke adopteerinud Jaan Tooming, lavastaja Jaan Tooming. Mängivad Nero Urke, Anne-Mai Tevahi, Aire Pajur, Rein Annuk, Margus Mankin, Algis Astmäe, Mikk Sügis ja Kaido Kivi. Esietendus 23. X Elvas Lendteatris.

Shakespeare’i nimiosaline Hamlet on normaalne 30aastane mees, Wittenbergi ülikooli haritlane, kes troonipärijaks saanult hakkab hullu mängima. Normaalse Hamleti ning „ebanormaalse Hamleti“ erinevus, koguni kontrast on selle rolli psühholoogiline pöördepunkt. Kui Hamlet (Nero Urke) juba kohe alguses hulluna lavale ilmus, lubas see oletada ülihuvitavat pöördlahendust: vaimuhaiget mängima hakates pöördub ta just ainsaks normaalseks inimeseks tolles Helsingöri seevaldis. Aga ei – murrangut ei tulnud, uut karakteri kvaliteeti ei sündinud, vaid juba avastseenis nähtu jätkus endise, kadestusväärt hooga.

Nero Urke esitus oli esileküündiv. Ta toob lavale karakteerse välimuse ja väljendusrikka häälematerjali. Puhuti omandasid ta ilme ning intonatsioon hämmastava sarnasuse Innokenti Smoktunovskiga. Need olid tema osatäitmise sügavaimad momendid.

Ma pole Nero Urket varem esinemas näinud, aga tean, et nii võimsalt tormlevat individuaalsust ähvardab enesekorduse oht. Selle vältimiseks tuleb „suruda saledasse stroofi elementide pime raev“. Ja kogu aeg midagi kelleltki juurde õppida. Üks sääraseid asju võiks olla rolli perspektiiv: oma lavaliste väljendusvahendite tark jaotus kogu näidendi peale. Kui terve miimiline ja plastiline võttestik kohe alguses ühekorraga välja paisata, siis pärast jäävad üle veel ainult kordused: ikka seesama grimass, jälle toosama poos, aina ükssama liikumine. Korduda tohivad ainult kavalasti rolli arendusse paigutatud leitmotiivid, paar tunnuslikku karakteristikut, mitte rohkem. Nero Urke väljendusvahendite arsenal on suur ning isikupärane. Oma relvastusega võiks ta tulevikus säästlikumalt, sihiteadlikumalt ümber käia.

Claudiuse roll (Rein Annuk) veenis oma tüseda intensiivsusega sedavõrd, et pani unustama Shakespeare’i tragöödia tegelase, kes – vastandina oma jõhkardist vanemale vennale – on kaval intrigaan ja peen poliitik, õrn abikaas ja vastutustundlik riigimees. Lavastuse Claudiuse patukahetsusmonoloog oli üks etenduse tipphetki. Kui vaid üksikuid sõnu poleks karjetesse ja nuuksetesse ära kadunud! (Laval ei või karjuda ega nuuksuda nagu päriselus.)

Kuninganna Gertrudi (Aire Pajur) roll jäi kaheli. Ühelt poolt lihtsustav sarnasus Evelin Ilvesega ja sellele kohane estraadlik mängulaad, teisalt aga mõned sügavalt realistlikud ja kontrasti tõttu seda hingeminevamalt mõjuvad repliigid dialoogis Hamletiga.

Polonius (Margus Mankin) lahendati väga tervikliku koomilise karakterina. Kohati – nagu naljameistrid eesti teatris üldiselt – pälvis näitleja publikult kõige suurema heakskiidu. Aga probleemiks kujunes säärane ühtne karakter siis, kui nalja asemel pidi lavalt saali kanduma hirm – näiteks kui Hamlet maas tagurdavat Poloniust samm-sammult ründab; see meisterlikult kavandatud ja teostatud stseen pidanuks mõjuma ohtlikult, mitte lõbusalt.

Ophelia (Anne-Mai Tevahi) grande entrée on muidugi hullumeelsusstseen, ja see jäi klišeelikuks. Pärast väga inimlikku, sooja ning siirast tütarlast dialoogides Hamletiga võinuks nüüd lavale ilmuda hoopis täiesti jäigastunud, hulluses kivistunud, kaame ja kummituslik Ophelia. Hullus ei pea avalduma ohjeldamatus kammimatuses ja tormilistes tõmblustes.

Vähem on öelda tähelepanuväärse lavalise sarmiga Laertesest (Algis Astmäe), paratamatult pisimaks nimeliseks rolliks jäävast Marcellusest (Kaido Kivi) ja Hamleti sõbrast Horatiost (Mikk Sügis), keda vaadata oli armsam kui kuulata.

Osric, keda etendas Marcelluse näitleja, kujutas endast ilmset tööõnnetust. Viga on püüda neljanda tähtsusjärgu rolli iga hinna eest mängida teiste suuruseks – materjali ei jätku ja selle nappust ei korva aluspükstes absurdiga. Vastu lõppu muutus Osricu tegelaskuju, või õieti, Osricu nime kandev inimtingmärk laval vaat et kõige tähtsamaks – ja hukutas finaali, mida teised püüdsid pingestada. Vist rauges lavastajal lõpuks initsiatiiv ja lõppstseenid libisesid näitlejate isetegevusliku improvisatsiooni pinnale.

Pärast füüsiliselt aktiivset eel- ja keskmängu tundus loomulik oodata lõppmängus ka üht ägedat ja perfektset duellistseeni. Selle ärajätt riisus lavastuse üldmuljest mõndagi. Üldse oli algus paljutõotavam, lõpupoole läks pealiskaudseks. Lavakõne pidevast forte’st juba pahtunud kõrv hakkas märkama häälduslohakusi (puterdatud sõnu, kolmanda välte asendust teisega), karakterid ei arenenud, Inglismaa-episood jäi liiga põgusaks ja väheütlevaks (selle võinuks vabalt hoopis ära jätta). Küsitavusi hakkas tekitama rüselus ja rähklus (nagu ilmselt ajatäitelises episoodis, kus Horatio püüab maadeldes takistada Hamletit duellile minemast). Finaal, duellistseen ise aga minetas tõsiduse, lamenes estraadlikuks. Huumor ei paku mitte alati parimat kaitsekilpi ja väljavabandust.

Kavavihikust leiame lavastaja apokalüptilise lühiessee „Eestlased ja saatus“: „Elu ei ole Maa peal igavene … Me oleme ületanud piirid, me oleme kaotanud kõik, meil ei ole enam pääsu … Aga meie kakleme omavahel võimu ja raha pärast, askeldame ja ajame tühja juttu, nagu elaksime igavesti.“ Selles viimases lauses näen ma „Hamleti“-tragöödia lavastuse pealisideed. Siiski, kui etendus lõppes, tundis saal nähtud võimukaklusest siirast heameelt. Elamus oli käes ja näitlejad pälvisid publikult teenitud tänu.