Nädalalõpp eesti etenduskunstiga

Festivali „draamamaa.weekend“ eesmärk pole meelitada teatrisse Eesti publikut, vaid luua eeldused siin tehtud lavastuste jõudmiseks välismaale.

LIISA POOL

Eesti Teatri Agentuuri showcase-festival „draamamaa.weekend“ ehk „draamamaa.nädalalõpp“ 6. – 8. XI Tallinnas.

Festivalil „draamamaa.weekend“ kujuneb enamasti ikka välja mõni lavastus, mis sümpatiseerib suurele osale külalistest. Tänavu oli selliseks Kinoteatri „Kaota mu naine ära“, kus laval mustkunstnikud Charlekas ja Meelis Kubo.

Festivalil „draamamaa.weekend“ kujuneb enamasti ikka välja mõni lavastus, mis sümpatiseerib suurele osale külalistest. Tänavu oli selliseks Kinoteatri „Kaota mu naine ära“, kus laval mustkunstnikud Charlekas ja Meelis Kubo.

Siim Vahur

Kolmandat korda korraldatud „draamamaa.weekend’i“ kohta saab öelda, et Eesti kitsaima sihtrühmaga, kuid haarde ja ambitsiooni poolest olulise teatrifestivali eesmärk pole meelitada teatrisse Eesti publikut, vaid luua eeldused siin tehtud lavastuste jõudmiseks välismaale.

Igal aastal kutsutakse festivalile 25–30 väliseksperti, nii suurte festivalide kuraatoreid kui ka väiksemate produktsioonikeskuste esindajaid Austriast, Belgiast, Itaaliast, Poolast, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, Tšehhist, Venemaalt jm. Eesti etenduskunstiga on käinud tutvumas „Auawirleben’i“, „Foreign Affairs’i“, „Kuldse maski“, festivali „Lokal“, „Spielart’i“, „Tampereen teatterikesä“ jt festivalide korraldajad. Eesmärk on arendada otsekontaktide võrgustikku uute võimalike koostööprojektide tekkeks. Väliskülaliste kutsumine festivalile lähtub nii agentuuri kui ka osalevate teatrite kontaktidest. Nii aitab teatri NO99 tuntus kutsuda festivalile nende uuslavastustest huvitatud külalisi ning seejuures tutvustada neile ka neid Eesti teatreid, mille tegemistest pole nad veel teadlikud. Eesti Teatri Agentuur näeb ennast eelkõige vahendaja, mitte müügiagendina, sest edukaks väliskoostööks on vaja teatrite oma initsiatiivi.

Eesti Teatri Agentuur võtab festivaliprogrammi koostades aluseks temaatilise ja lavastusliku uudsuse ning potentsiaali kõnetada välismaist publikut: püütakse välja valida n-ö festivalipotentsiaaliga lavastused. Kavasse kaasatakse ka alles prooviprotsessis lavastusi või äsja esietendunud töid, mis on välja valitud autorite varasematele saavutustele tuginedes. Programm kaldub tugevalt tänapäevase etenduskunsti poole: igal aastal on etendunud NO99, Von Krahli teatri ja Kanuti gildi saali uued lavastused. Osa on võtnud ka Sõltumatu Tantsu Lava, Cabaret Rhizome, Tartu Uus teater, Vaba Lava, Kinoteater, VAT-teater ja tänavu ka Rakvere teater, kelle „3 õde“ oli kolme festivali jooksul esimene klassikalisel dramaturgial põhinev lavastus.

Tulemusi on keeruline kohe mõõta, sest võimalik koostöö võib kujuneda pikema aja jooksul. Festivalikutseid on enim saanud NO99 „draamamaa.weekend’il“ osalenud lavastused (näiteks „Tõde, mida ma olen igatsenud“ käis tänavu „Theaterformen’il“). Viimase kahe festivali projektijuht Katre Väli märkis, et huvitaval kombel kujunevad välja teatud lavastused, mis sümpatiseerivad suurele osale külalistest, paljud lavastused saavad aga vastuolulist tagasi­sidet. Mullu oli selliseks universaallavastuseks Hendrik Kaljujärve „Rising Matter“ („Aine“) ning tänavu Kinoteatri „Kaota mu naine ära“.

Külaliste ja osalejate kommentaare:

Paul Piik (Kinoteater, 2013. aasta „draamamaa.weekend’i“ üks korraldajaid, festivali „Talveöö unenägu“ korraldaja): „„Talveöö unenägu“ tehes mind eriti ei huvita, kui uute lavastustega on tegu, ja mulle tundub, et üksnes uue näitamisest ei peaks nii tugevalt kinni hoidma. Eesti on igal juhul nii eksootiline paik, et kui siit leida midagi väga head, sobib see igal juhul festivali programmi. Arvan, et lavastus peaks olema sellises seisus, et kuraator vaatab ära ja saab selle kohe oma festivalile kutsuda. Ilmselgelt peavad kavas olema n-ö festivalimaigulised lavastused, välismaale ei kutsuta sellist teatrit, mis on seal juba olemas. Peab olema mingi kunstiline piir, mille eksporditav lavastus ületab. Just need lavastused peabki „draamamaa.weekend“ üles leidma.“

Stefan Moberg (Rootsi Lavastajate Liit, Rootsi Teatriliit): „Eesti teater paistab silma kõrgtasemel oskuste, kunstilise arengu ja otsima suunava uudishimu poolest. Ma ei tea, kas see on trend, sest olen näinud vaid mõnda lavastust, kuid märkasin midagi, mida olen näinud ka Rootsis ja Norras: peatähelepanu on lugude asemel situatsioonidel. Kunstnikud loovad olukorra ja jäävad sellesse, uurides, kui kaua nad suudavad laval midagi teha. Mis juhtub, kui korduvat tegevust sooritab kaks või kolm inimest? Fookus paistab olevat peamiselt situatsioonide ja suhete uurimisel, mitte kon­fliktidel ja lugudel. Ei ole stseenidevahelist dramaturgilist liikumist, mis viib ühest teiseni, on lihtsalt uus peatükk, kus uuritakse, mis juhtub, kui midagi teeme. Kinoteatri „Kaota mu naine ära“ on valmis rahvusvaheliseks tuuritamiseks, tean juba, kellele seda soovitada.“

Per Ananiassen (Teaterhuset Avant Garden, festival „Bastard“, Norra): „See oli festival siia kutsutud professionaalidele, kellest mõnega ma polnud enne tuttav, teised on aga mu head kolleegid, võib isegi öelda, et sõbrad. Inimestega kohtumine ja kontaktide loomine on alati vajalik. Oluline on näha mitmekesist teatrit, sest vaid eksperimentaalteatrit vaadates eemaldud peavooluteatrist ja vastupidi. VAT-teatri „Aadam ja Eeva“ on minu arvates fringe’i tüüpi teater, mis avaldab oma saladused järk-järgult. Arvan, et see on väga hästi tehtud, kuid ma ei kutsuks seda oma festivalile. Ometi olen rõõmus, et seda nägin. Mulle on oluline olla kontaktis Eesti teatrieluga ja näha ka muud teatrit peale selle, mida teeb Priit Raud, kes on mu hea tuttav, või Maike Lond ja Iggy Malmborg, kelle lavastust me kaasprodutseerime. Mulle meeldinuks, kui NO99 „Kõnts“ oleks olnud 20 minutit lühem, pikkusega oli pisut liialdatud, aga selle lavastuse võiks piiri taha kustuda küll.“

Kristina Matvijenko (elektroteater Stanislavski, Venemaa): „Nähtud lavastused olid väga erisuguses stiilis, huvitavad ja vastuolulised. Mitmed nimed olid uued, neid ma polnud enne näinud. Ootused saavad olla seotud ainult varem tuttavate nimedega, seega ootasin NO99 etendusi, mis olid väga huvitavad. See oli mulle kui vaatajale kasulik kogemus ning polegi oluline, mis mulle kõige rohkem meeldis. Mitmed lavastused olid ebatavalised, luues teistsuguse suhtluse vaataja ja etendaja vahel. Arvan, et see on midagi spetsiifilist, mis eksisteerib vaid sellel showcase’il. Nägime teistsugust, mõnikord väga pingevaba suhet, mis on ebatraditsiooniline ja -tavaline. Nägin seda Sõltumatu Tantsu Lava tehnoloogilise teatri etendusel („Obsession“ ehk „Painaja“) ja Mart Kangro lavastuses (NO99 „Fantastika“), samuti tantsulavastuses „Three Left Hours (everybody’s piece)“ ehk „Kolm vasakut tundi (igaühe lavastus)“ (Kanuti gildi saal). Võib-olla eksin, aga mul on tunne, et noortele kunstnikele on siin tugev toetus – neil on olemas ruum. See, mida Kanuti gildi saal ja Vaba Lava pakuvad, on oivaline võimalus. On väga oluline, et nägime midagi, mida me ise üles ei leiaks.“


draamamaa.weekend’i“ lavastused

* Kanuti gildi saali „99 words for void“ ehk „99 sõna tühjusele“

* NO99 „Kõnts“

* Rakvere teatri „3 õde“

* Kinoteatri „Kaota mu naine ära“

* Sõltumatu Tantsu Lava „Obsession“ ehk „Painaja“

* Von Krahli teatri „Keegi ei räägi koeraga normaalselt“

* Kanuti gildi saali „Three left hours (everybody’s piece)“ ehk „Kolm vasakut tundi (igaühe lavastus)“

* VAT-teatri „Aadam ja Eeva“

* NO99 „Fantastika“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht