Nüsitud päevateater ehk Kuhu draakon kadus?
?Samuraid? võitlevad ?vahuga?. Aga kaua sa jõuad... tiit ojasoo
NO 96 vabaõhulavastus ?Seitse samuraid? erineb märgatavalt nii sisu kui vormi poolest suuremast osast Eesti suvelavastustest. See on ainult tervitatav ja ega NO endale teistsugust käitumist (veel) lubada saakski. Mujalt (kultuuri)ruumist tulnutega opereerimine kohalikus betooniaugus Kadriorus mõjub pärimus-, mõisa- ja võsateatri taustal lühidalt öeldes värskelt. Oluliseks tuleks lugeda ka fakt (esialgu veel teatriloo kontekstis), et nimetatud lavastusest on tehtud kaks varianti: päevane ja õhtune (nimetatakse ka täiskasvanute- ja lastevariandiks).
Õhtune variant on heas mõttes tugev vaatemäng. Lavastajad on suutnud samuraide moodi näitlejatest, kahekordsest bussist, suurel hulgal veest, ainukordsest muusikalisest kujundusest jms moodustada väga pretensioonika lavastuse, mis pelgalt pretensiooniks ei jäänud. On tuntav oluliste lausete ning nendest moodustuvate mõtete ning (ühiskonna)kriitilist mõtlemist esile kutsuvate massiivsete kujundite tulv. Kuna visuaalsed kujundid ja üldine idee avaldasid muljet, siis selle kõrval tundus esitatud ?näidend? oma kompositsiooniga mõnevõrra segase ja kõledana. Mingid probleemid kaasnesid ka päevase variandiga. Samas on ka teada, et päeval on ilmselgelt keerulisem teatrit teha, kuna puudub vajalik pimedus, mis tooks esile valguse.
Olen ammu lootnud (mitte just enda pärast), et kas ei võiks näiteks Mati Unt või Hendrik Toompere jr lavastada lastele. Tulemus kujuneks ettearvamatuks ning kaanonite lõhkumine oleks prognoositav. Mingi hoopis teise, esialgu veel ?võõra? nurga alt tehtud teatriga peaks noorpublikule lähenema ja ruttu. Selleteemalise ahaa!-reaktsiooni kutsus esile kõnealuse lavastuse lastevariant. See, et lavastajad julgesid või tahtsid lastele esitada ?Seitsme samurai? abil filosoofiat idamaalt ja intertekstuaalsust ning tunnustatud teatrivormi Ojasoolt, on meie lasteteatrimaastikul kõva sõna. Just see idee ja tahe on kõva sõna. Sest lasteteatri puhul pole oluline, mida mängida, pole teemat, mida lasteteatris ei võiks käsitleda. Tähtsaim küsimus on, kuidas mängida. Lasteteatrit ja täiskasvanute teatrit eristabki vaatajaskonna vanus ja ainult see seab omad piirid.
Mõnevõrra teised lood on aga sellega, mis ja kuidas asi välja kukkus. Lavastajad olid vist unustanud, et lasteteater ei ole lihtsamaks tehtud teater ebaküpse publiku jaoks: see ei demonstreeri teatrit vähendatud vormis ega valmista lapsi ette ?päris? teatriks. Lasteteater ei ole täiskasvanute teatrist välja lõigatud mõistetavamate tükikeste esitamine, mis ?Seitsme samurai? puhul paraku silma paistis. Eriti pärast õhtuse variandi nägemist tundus hommikune sandi ja köndistatuna. Samamoodi pole ma kindel, kas õhtuse variandi sõnad ?surm? ja ?tapma? peavad hommikul võtma kuju ?haiget tegema?? Keda me petame? Võõristavad tegelased samalaadse käitumise ning lasteteatri kontekstis harjumuspäratu, kuid väga mõjuva muusikalise kujundusega peaksid selle ?mängu mängus? värskele teatrivaatajale pikaks ajaks meelde jätma. Siiski laseb dramaturgiline hõredus ning mastaapne mänguruum meeldejäävalt hoomata vaid üksikuid lavastusosi. On tähtis, et teater jääks publikule arusaadavaks, kuid see peab samas minema sammukese edasi publiku arengutasemest. Olgu see nüüd paradoksaalne, aga eelmisest lausest on lavastus täitnud just teise osa.
Kuigi lool endal märgatavat lõppu ei märganud, oli etenduse lõpp vaimukas ja efektne. Samuraide võitlus tohutu vahukogusega lõppes konstateerimisega: ?Meie selle vahuga (ka ?vahuga?) võidelda ei jõua, kas lapsed tuleksid appi??. Tähenduslik, vihjav ja teatraalne ühekorraga.
Ideaalne ?Seitse samuraid? oleks arvatavasti selline, mille mõju oleks teravdatud ja tugevdatud sellise määrani, et kõik see oleks huvitav mitte ainult tavalisele täiskasvanud vaatajale, vaid ka nõudlikumale lapsvaatajale, kes pole end veel allutanud harjumusele kohustada end vastu võtma seda, mille keegi on juba vastu võtnud. Visuaalne kommunikatsioon mõjub lapspublikule eriti tugevalt, nii et lavastust, näitlemist ning kujundust vaadatakse arvatavasti veidike kriitilisemalt kui sisu. Ja sellepärast ma ei saagi aru, miks aetakse lapsi teatrisse päeval, kui hämaras saaks neile anda märksa tugevama ?teatrilaksu??! Lavastus tekitas kahtlemata publikus küsimusi ja see on ka üks lasteteatri olulisi nõudeid. Samamoodi nagu see tekitab, peab see ka vastuseid andma. Need peaksid aga tulema vihjete ja märkide, interpreteerimist võimaldava teatrikunsti kaudu. Seda ?Seitse samuraid? tegelikult ka võimaldab.