Müüt groteskikuues

Maris Balbat

Iraanlase Homayun Ghanizadehi „Antigone” on veider, absurdne, aga tõsiselt võetav.      R.A.A.A.M- i „Antigone”, lavastaja  Homayun Ghanizadeh (Iraan), kunstnik Inga Vares, valgus- ja helikujundaja Priidu Adlas (Tallinna Linnateater). Mängivad Elina Reinold, Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater), Ago Anderson (Pärnu Endla), Külli Reinumägi, Ragne Pekarev (Vanemuine), Raimo Pass (Eesti Draamateater). Esietendus 11. VIII Tallinna Püha Katariina kirikus.  Oletan, et ajakirjandusest iraani noore lavastaja Homayun Ghanizadehi „Antigone” eelkuulutusi lugedes arvasid paljud (nende hulgas algul ka mina), et tegemist on Jean Anouilh’ Eestiski korduvalt lavastatud näidendiga – teatrikuulutustelt puudus autori nimi. R.A.A.A.M-i koduleht andis teada kahest  autorist, Sophoklesest ja Ghanizadehist, ning allpool oli lisatud, et lavastaja on valinud algmaterjaliks Sophoklese antiiktragöödia. Kavalehel polnud autoreid märgitud. Kogu tõde selgus alles Püha Katariina kirikus etendust vaadates. 

Antiikteatrist huvitatud Mardi Valgemäe on kirjutanud artiklis „Teekond tragöödia algusse” („Linn ja teater”, Tallinn 1995): „Paari viimase aastakümne jooksul on rida teatritaidureid nii Lääne-Euroopas kui ka USA-s edukalt tõlgendanud kreeka tragöödiaid modernistlike heliefektide ning visuaalselt rabavate lavapiltide, kostüümide ja misanstseenidega.” Noore iraanlase lavastus, kuigi samuti  rabav, sellesse ritta ei kuulu. Sophoklesest on ta nii mõneski mõttes kaugemale läinud kui Anouilh, kes küll samuti võttis oma loo aluseks Sophoklese tragöödia. Ainult et Ghanizadehi loodu puhul on tekst ja lavastus lahutamatu tervik – tekst üksi asjast ettekujutust ei anna. Ning tema teksti ja lavastust, erinevalt Anouilh’ näidendist, saab tragöödiaks nimetada ehk ainult finaali põhjal. 

Filmide puhul on enamasti esimestest kaadritest selge, kas ees ootab köitev või kehv film. Teatris see tavaliselt sel määral ei kehti. Seekord tekib siiski juba Katariina kiriku saali sisenedes ja sealset mitte milleski antiiksele Teebale vihjavat lavakujundust (kunstnik Inga Vares) silmitsedes aimdus, et ees ootab midagi ebatavalist. Valges hõlstis ja kipakas sabakuues  teener-ennustaja Tereisias (Raimo Pass) õõtsub etenduse alguse eel laval täisnurkset marsruuti mööda, reformvoodis lamab liikumatult ebamäärane valge kogu – kõik see tugevdab seda tunnet veelgi. 

Lavastuse vorm on ootamatu ja üllatav. Veidrates valgetes ürpides tegelased – kes sukis, kes kõpskingadega, kellel rasked matkasaapad paljaste jalgade otsas – liiguvad laval, igaüks talle iseloomulikul kõnnakul, mööda täisnurkseid marsruute, ajades kummaliste nurgeliste liigutustega näo eest ära kärbseid, keda Polyneikese matmata laiba tõttu on palju. Mingil moel meenutavad nad marionett  teatri nukke (Iraanis olla marionett-teater traditsiooniliselt au sees). Tegevus kordub automaatse järjekindlusega: Tereisias peseb tänapäevases kraanikausis nõusid ja püüab salamahti ülakorruse akent avada; Antigone praeb elektripliidil mune, mida Ismene talle ükshaaval ulatab; Haimon otsib oma golfipalli; Kreon üritab minna duši alla, kus pole vett; Euridike keeldub rääkimast. Samas on tegelaste kõik kohanemised nii ootamatud ja üllatavad,  neid on võimatu ette näha. Segunevad absurd, grotesk, farss.     

Igasugune paatos on välistatud. Kreoni lähedased (peale ta naise Euridike, kes hullusärki seotuna lamab voodis) kogunevad korraliku perekonnana järjepidevalt laua ümber  munarooga sööma. Kõigil on müts peas. Munasöömisest ilmajäämine võib tuua surma – nii väidab Haimon. Mütsi äravõtmine niisamuti. Ehk on tegemist Sophoklese paroodiaga? Minu arvates mitte. Pigem on tragöödia koturnidelt maha võetud ning seda lähendatakse, olgu küll absurdina, tavakodanlikule. See lugu võiks vabalt olla juhtunud ka tänapäeva Tallinnas, on lavastaja öelnud. Kogu absurdi juures säilitavad Kreon ja Antigone Sophoklese poolt  neile ette nähtud rolli. Andrus Vaariku Kreon on jõnk pereisa, kes Antigonet karistades ei nõtku; Elina Reinoldi marionetlik Antigone on, nagu ette nähtud, omas samuti kindel. Emotsionaalne ja dramaatiline on vastavalt lavastuse laadile nende suhetest välja lõigatud, nende konflikt allub käitumise automatismile, nagu kõik muugi lavastuses. Jõudsalt toimib vaimukas võõritusefekt. Oma vastasseisu kulminatsioonis pusklevad Kreon ja Antigone,  pead vastamisi, nagu härjad. Kas rõhutab lavastaja inimkäitumise automaatsust omaksvõetud rollides? Mingil moel kangastub kujutluses Mati Undi lavastatud „Tango”, kus keskset osa mängis ju samuti Andrus Vaarik.       

Kõik näitlejad on lavastaja üllatusliku laadi nõtkelt omaks võtnud. Ainsana on otseselt karikeeritud hädine Haimon Ago Anderssoni lopsakas kujutuses, pisut domineerides sellega marionetlike Antigone ja Ismene üle. Külli Reinumäe Ismene välisjoonis on terav ja meeldejääv. Raimo Passi teenriks madaldatud ennustaja Tereisias, ainus läbi kogu tegevuse laval püsiv kuju, annab veidrale loole õnnestunud  kammertoni. Ragne Pekarevil hullusärgis Euridikena on algul kõige (kaltsu)nukulikum roll, millele ta hilisemas plahvatavas emotsionaalsuses poeg Haimoniga annab vajalikult tobeda värvingu. Kõige mõjuvam on Andrus Vaarik Kreonina. Ta peaaegu et väljub üldisest automatismi ja marionetlikkuse atmosfäärist, mõjub oma karismaga omamoodi lummavaltki. Kuid muidugi – ei mingit väljumist Kreoni jäigast kitsast jäärapäisusest.  Elina Reinoldi Antigone sellest seltskonnast mingi erilisusega esile ei tõuse. Kas pidanuks ta olema selleski veidras mängus esileküündivam, eredam? Surmastseenis oskab ta küll laveerida groteski ja tõsiseltvõetavuse piirimail. Nii nagu kogu lavastus: lugu on veider, absurdimaiguline, aga olemuslikult tõsiselt võetav.     

Tõsiseltvõetavus kulmineerub finaalis. Oma tegude tagajärjel kõik lähedased kaotanud Kreon siirdub duši alla, lõpuks ometi on tulnud soe vesi. Poolläbipaistva dušikabiini seina taga ringutab, sirutab ja mõnuleb Vaariku Kreon pikalt, siinsamas lebavad Antigone, Haimoni ja Euridike laip ei häiri teda karvavõrdki.  Selles ilmneb ka kardinaalne lahknevus Sophoklesest, kellel Kreon oma tegevuse tagajärgede ja edasise saatuse ees hirmu tundes piinlema jääb. Siin: ei mingit süütunnet ega hirmu, hoopis illusioonideta lõpplahendus toob ootamatu katarsise, mida tegevuse käigus oli hoolega välditud ja mis nüüd mõjub seda tugevamalt. Tark ja üllatav lavastus.

PS Kui keegi soovib tutvuda Sophoklese „Antigone”  eestikeelse tekstiga (tõlkinud Marie Under, 1928), kas lihtsalt huvist või soovist võrrelda seda Ghanizadehi versiooniga, saab seda käsikirjalisena lugeda Tallinna ülikooli Baltica osakonnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht