Mõõta ei ole kerge

Margot Visnap

Teatri aastaauhinnad on alati veidi oma žürii nägu, ehkki iga žüriiliikme aastavalik erineks ilmselt kogu seltskonna hääletustulemusest. Tänavune, 2008. aasta uuslavastusi vaaginud sõnalavastuse auhindade žürii tõstis esile Lembit Petersoni ja Theatrumi tegevuse. Igati õigustatult. Theatrumi lavastuste sõnum ja laad kõneleb pühendumisest, mis kindlasti  ei ürita vastanduda nn peavooluteatrile, kus leiab tegelikult ju samasugust pühendumist, aga ka publikut püüdvat atraktiivsust. Theatrum on eriline, omamoodi värvikas kild meie teatrimosaiigis, täiendab teiste teatrite tegemisi. Huvitav, et läinud teatriaastast jäid žüriide sõelale mõneti ju üksteise suhtes vägagi kaugel seisvad fenomenid: Theatrum ja „Ruja”. Theatrumi „Maarja kuulutamist” on näinud ilmselt mõnituhat vaatajat, Vanemuise muusikal  jõudis suvel kümnete tuhandeteni, ETV toel sadade tuhandeteni. Kassahitt versus nišiteater. Mis jäi nende kahe, mõneti ju äärealale jääva teatrilaadi vahele?

Kindlasti tuleks tunnustada Endla teatriaastat. Lavastajanominentide hulka pääses suisa kaks lavastajat: Andres Noormets („Janu”) ja teatridebüüdi teinud Heiti Pakk („Rock’n’roll”).

„Janu”: kitsukesel diivanil kangastus Eesti edulugu, andes selgelt mõista,  mis hinnaga on inimesed turumajandusliku Eesti üles ehitanud. Ago Andersoni ärimees Armini traagilise lõpuga edulugu on koos lavastuse näitetrupiga lavale toodud niisuguse eheduse, peenuse ja soojusega, et kuigi vaataja saab naerda, paneb lavastus endasse süüvima, ümbritsevat uurima. Ja küsima: miks läks nii, et üks edukas inimene on ennast surnuks joonud ja olevikust lahti öelnud? Ago Anderson ja tema Armini roll valiti  nomineeritute hulka kui väga arvestatav laureaadikandidaat – nii ehedat, nukra huumoriga laetud osatäitmist ei mäleta ammu. Muuseas, lavastuse teistest osatäitmistest võinuks kokku panna kõrvalosa auhindade nominentide värvika rea.

„Rock’n’roll”: Heiti Paku lavastuses kõlas Stoppardi näidend vägagi teravalt. 1968. aasta Tšehhi sündmustele keskendatud näidendis tõusis peamiseks Cambridge’i kommunismimeelse õppejõu Maxi (Jaan Rekkor) ja tema perekonna, naise ja tütre (Piret Laurimaa) lugu. Stoppardi tihedale dialoogile puhuti elu sisse ja pandi see vägagi ambivalentselt tänases Eestis kõlama. Jaan Rekkori Max võinuks lisanduda meesnäitleja auhinna nominentide ritta, Piret Laurimaa Eleonore rolli oleksin pigem asetanud naisnäitleja auhinna (mitte kõrvalosa) nominentide reale. Eks see piiritõmbamine pea- ja kõrvalosa  vahele ongi nagu hapral jääl kõndimine: kuhu asetada Taavi Eelmaa Helmer („Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed”), Lembit Petersoni Anne Vercors („Maarja kuulutamine”), Liina Olmaru Iivan („Kunst”) jne? Kahjuks ei jõudnud isegi mitte nomineeritute hulka Ülle Kaljuste osatäitmised lavastuses „Pikk päevatee kaob öösse” ja „Sügissonaat”.

Kas psühholoogiline teatri- ja näitlejakäsitlus ei  vääri žürii meelest enam üldse tähelepanu? Eks muidugi küsimusi võibki esitama jääda. Ja loomulikult ei saa nominentide rida lõpmatuseni pikaks venitada. Siiski tahan ära nimetada veel mõned möödunud aasta näitlejatööd, olgu pea- või kõrvalosade nimistust: Aarne Üksküla Pearu ja Ursula Ratasepa Kristi („Wargamäe Wabariik”), Tõnu Tepandi President („President 1939”), Raimo Passi Tuglas („Keiserlik kokk”), Taavi Teplenkovi rollid  („Kõik on täis”, „Lõputu kohvijoomine”). Aga nagu mainis Tõnu Kaljuste raadio Kukule antud intervjuus: teatripreemiate puhul seisab pjedestaali ees palju kõrvutamatuid teatritöid, spordis oleks ju mõõta kergem. Eks teatritöös kellegi parimaks kuulutamine olegi natuke liiast? (Võib-olla võiks teatriliidu juhatus kaaluda, kas peaks vastasutatud „parima lavastuse auhinna” nimetuse siiski ümber sõnastama.)