Mõjus, musikaalne, dünaamiline

Toomas Edur on toonud oma inglise balleti kogemusega lavale harjumuspärasest lihtsama, orgaanilise õukonnaelu ning säilitanud muinasjutulistes luikede lavapiltides ka algupärandi puhta klassikalise joone.

ANU RUUSMAA

Estonia „Luikede järv“, helilooja Pjotr Tšaikovski, libreto autorid Vladimir Begitšev ja Vassili Geltser, uusredaktsiooni koreograaf-lavastaja Toomas Edur, dirigendid Vello Pähn, Lauri Sirp ja Kaspar Mänd, kunstnik Thomas Mika (Saksamaa), valguskunstnik Steen Bjarke (Taani). Tantsivad Alena Škatula, Jekaterina Oleinik, Ketlin Oja, Deniss Klimjuk, Jonatan Davidsson, Jonathan Hanks, Anatoli Arhangelski, Jevgeni Grib, Ali Urata, Svetlana Pavlova jt. Esietendus 15. IV Estonia teatrisaalis.

Alena Škatula „Luikede järve“ peaosas.

Alena Škatula „Luikede järve“ peaosas.

Harri Rospu

Eesti Rahvusballeti rahvusvaheline trupp on toonud lavale „Luikede järve“ nüüd juba seitsmenda versiooni. Keerulise saatusega teos on algusest peale teinud läbi suuri muudatusi. Julius Wentsel Reisingeri algversioonist, mida peeti esmaettekandel ebaõnnestunuks, sai siiski hüppelaud Lev Ivanovile uue koreograafia loomisel, muusikalise poeetilisusega tihedama sideme otsinguil ja tantsukeele sügavamal mõtestamisel. Lev Ivanovi ja Marius Petipa ühistöös valminud koreograafial põhineb peamiselt ka Toomas Eduri seekordne lavastusversioon.

„Luikede järve“ pärandit on kantud ajas hoolsalt edasi, ent algmaterjaliga on suhestutud mitmeti. Nõukogude Liidu üheparteilise, absoluutse võimu ja suletud piiride tingimustes suudeti hästi säilitada traditsiooni. Kindlasti andis vene draamaballeti aegne arusaam heroilisusest klassikalistele teostele ka omapoolseid mõjutusi. Vene balleti suurkujud, kes olid emigreerunud välismaale enne Oktoobrirevolutsiooni, talletasid oma mälupildi aga vabalt arenenud maailmas, kus koreograafid on ikka püüdnud anda traditsioonile mingi omapoolse aktsendi. Lõppude lõpuks mõjutavad balletimaailmas kõike iga lavastaja loomuomadused, kehamälu ja eelistused. Toomas Edur on oma hingelt romantik. Aastatepikkuse tantsijakogemuse kõrval on andnud Edurile rikkaliku pagasi „Luikede järve“ erilaadsed tõlgendused. Neid on ta oma lavastuses ka jäädvustanud ja toonud rohkelt sisse romantilisi aktsente.

Lavastuse alguses tehtud viide printsessi luigeks nõidumisele on publikule selgitava tähendusega, kuid on jäänud ehk liiga skemaatiliseks ning vajanuks koreograafilist ja sisulist edasiarendust. Lavastuse esimene ja kolmas pilt, kus näidatakse õukonna elu ja printsi kohustust abielluda, on lahendatud nii tantsuliselt, lavakujunduselt kui ka kostüümidelt romantilises võtmes. Esimene pilt, kus tegevus leiab aset lossiaias, on terviklik ja dünaamiline. Õhuline lavapilt ja pastelsetes toonides kostüümid sulanduvad tervikuks vabas õhus meelt lahutava õukonna tantsimise ja pidutsemisega. Tantsijate esitus on nii musikaalsuselt kui ka tehniliselt tasemelt nauditav ja kaasahaarav.

Kolmandas pildis on Estonia varasemate redaktsioonide akadeemiline lavakaraktertants teisendatud rahvatantsuks. Hiilgusest ja säravast kõrgaadli ballist on saanud vabama õhustikuga salonglik külaliste vastuvõtt, kus esitletakse pruudikandidaate. Osa tantse on seatud varvastele, osa karaktertantsu kingadesse – vastavalt koreograafi püstitatud eesmärgile.

Estonia teatri väike lava seab tantsulavastuse kujundaja ette keerulise ülesande: lavapind peab olema tantsimiseks võimalikult avar, mistõttu tuleb keskkond luua väheste vahenditega. Seekordne askeetlik lossisaali siluett mõjub raskelt ja keskaegselt, isegi visandlikult, puudu jääb aristokraatlikust pidulikkusest. Leebetes pastelsetes toonides lihtsate kostüümidega tantsijad teevad lavapildi õhuliseks ja kergeks. Kostüümide rikkalikkus – need on kaunistatud tuhandete Swarovski kristallidega, et rõhutada aristokraatlikku rikkust ja sära – päriselt publikuni siiski ei jõua, seda ilmselt valgusseade tõttu.

Teine ja neljas pilt on muinasjutuliste luikede päralt. Lavakujundus, mis toob vaatajani uduses kuuvalguses müstilise metsajärve ja valge balletiseelikuga luik-baleriinid, loob kauni terviku. Atmosfäär on nõiduslik ja muinasjutuline. Teine pilt on jäetud praeguses lavastuses võimalikult puutumata, lähtutud on algsest koreograafiast. Akadeemiline, klassikaline ballett on oma pika traditsiooniga balletiaustajale tuttav ning lummab esmakordsel kohtumisel. Tantsutehniliselt on selles lavastuses sulandunud vene klassikalise balleti ilu ning inglise balleti plastiline orgaanilisus ja taktitunne.

Neljanda pildi luikede nutulaul on oma kurvas dünaamikas lavajoonistelt rikkalik ja mõjus. Tantsijate ilmumine udust ning lavajooniste rikkus ja dünaamilisus viitavad ka selles vaatuses romantismile. Kes võidab kurja Rothbarti, kas prints või hoopiski luiged? Estonia redaktsioonis on vägi luigeparve käes, kes sunnib kurja võluri taganema. Printsi ja Odette’i põgus suudlus hävitab Rothbarti väe. Printsi ja Rothbarti duell on seekord teisejärguline.

Priimabaleriinidele on Odette’i/Ottilie’ kaksikroll alati võimas väljakutse. Võrdselt jõuliselt mõlemat tantsida on õnnestunud vähestel, ikka on jäänud domineerima hingelähedasem rollipool. Esietendusel Alena Škatula esitatud teine vaatus oli kaunis, plastiline ja täiuslik. Ebamaine lummav olek ja puhas tantsutehnika tõstsid ta tähelepanu keskpunkti. Priimabaleriini pikad haprad jooned on loodud just luige esitamiseks.

Duett printsiga, keda kehastas Deniss Klimjuk, jäi nõrgaks, sest printsis sädet ei tekkinudki, oli vaid õnnestunud tehniline partnerlus. Tõesti ei tahaks, et moderntantsus levinud tuima näoga tantsimine kandub üle ka balletti. Emotsionaalne lugu eeldab ka emotsionaalset lähenemist rollile – see nõuab peent tööd proovisaalis ja artistilt sisemisi otsinguid. Prints ärkas alles neljandas vaatuses, kui tuli luike päästma.

Škatulal ebaõnnestus kolmas vaatus tehniliselt. Ebakindlus tõmbas baleriini keha pingesse ja kahjuks kaotas ta seetõttu oma kauni plastilisuse. Kas põhjus võis olla vanas traumas, mis ikka tunda annab? Neljandas pildis oli Škatula esituses laval taas kaunis ja plastiline Odette. Lavastusest jäi kõlama tema esitatud luige ilu ja hingestatus.

Teine esietendus Jekaterina Oleiniku ja Jonatan Davidssoni esituses mõjus küpsema ja stabiilsemana, nägi soolo­paari täielikku üleolekut tehnilisest materjalist. Teise pildi puhas esitus ja kolmanda pildi pas de deux, mis arenes kasvavas joones, jõudsid ka emotsiooni väljendamiseni. Ülima kire õnnestunud väljendusena sooritatud 32 fouetté’d ning printsi grand piroutte mõjusid kauni apoteoosina.

Kogu etenduse kestel oli tajutav trupi tugev treenitus ja hea tehniline ettevalmistus. Esimese pildi printsi sõprade klassikaline pas de trois, mis oli esitatud tehniliselt kindlalt ja muusikaliselt täpselt, mõjus mõlema koosseisu puhul veenvalt. Rühmatantsudes oli nii esimesel kui ka teisel esietendusel probleeme jooniste puhtuse ja sünkroonsusega. Eriti oli seda näha neljanda pildi rühmatantsudes, kus viimistlemisega tuleks veel tööd teha. Kurja Rothbarti lavaline ülesanne on jäänud selles lavastuses visandlikuks ega pääse mõjule. Samuti on tunda, et ebaõnnestunud kostüüm ei lase tantsijal oma etteasteid täisväärtuslikult teha.

Kahes vaatuses ja neljas pildis lavateos on seekord sulam romantilise ja klassikalise ajastu balleti arusaamadest. Lähtutud on ka tänapäeva publiku ootustest, seda nii kujunduses kui ka koreograafias. Lavastustervik on mõjus, musikaalne ja dünaamiline. Edur on toonud oma inglise balleti väärt kogemusega lavale harjumuspärasest lihtsama, orgaanilise õukonnaelu ning säilitanud seejuures muinasjutulistes luikede lavapiltides algupärandi puhta klassikalise joone. Koreograafilised vahendid, lavakujundus ja kostüümid mõjuvad balletiajalooga hästi kursis professionaalidele ilmselt eklektiliselt ja põhjendamatult, ent publikule on need meeltmööda.

Tegelikult on see alati nii olnud, et algmaterjal hakkab aja jooksul loojate silme läbi vaadatuna elama oma elu. Autentsust on keeruline säilitada. Kas see peakski üldse olema omaette eesmärk, jääb samuti iga lavastuse looja otsustada. Lisandite toomine lavastusse on nii pika ajalooga lavateose puhul delikaatne ülesanne ja võib tunduda üsna võimatuna, sest kõik oleks justkui juba ära tehtud. Tähtis on lavastust läbiva dramaturgilise liini terviklikkus ja loo publikuni toomine. Estonia redaktsioonis on lavastajal õnnestunud lugu kenasti säilitada ja edasi anda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht