Milleks parandada maailma, kui inimene on katki?

Meelis Oidsalu

Nii lavastaja kui ka autor Kivirähk on hoidunud õnnetu kommunisti naeruvääristamisest.Andrus Kivirähk, „Ingel, ingel, vii mind taeva ...”. Lavastaja Aare Toikka, kunstnik Iir Hermeliin (Tallinna Linnateater), videokunstnik Taavi Varm. Mängivad Katariina Lauk ja Marko Matvere. Esietendus VA Tteatris 3. II .     „Ingel, ingel, vii mind taeva ...” on esmapilgul Andrus Kiviräha ebakivirähklikem näidend. Ei ole siin haldjat, kes banaalsustes püherdavale inimsoole ülevat ilu pakkudes lolliks jääb, näkki, kes luulelise loomuga perepoja oma märga sängi heitma keelitab, kuradit, Kalevipoega, sürrealiste ega muid groteski- ja absurdijumalat teenivaid müütilisi tegelasi ja veidrikke. On valvurist mees ja vahialune naine, vangikong, nari, laud, tool, plekk-kauss  ja veenõu.Vangistatus kainesse suhtlussituatsiooni ja kasinasse olustikku on sundinud autori kujundi- ja konfliktivaistu läbi tunnetama tegelaste ja tegevuspaiga kogu potentsiaali.

Tulemuseks on lihtsa ja ilusa koega, ent ometi mitmekihiline, sõnahaaval läbi kaalutud ja suurepäraselt komponeeritud tekst, kus Kiviräha tugevus avaldub talle omase pillavuse ja piiripidamatuseta. On absurdi, kuid see on hillitsetud, väline, eluline, olustikuline,  mitte tegelaste sisemine absurd. On kujundlikkust, aga see ei toitu groteskist, vaid argistest detailidest, mis on võimendunud Aare Toikka lavastajakäe all ootamatult mõjusaiks üldistusiks: pudruklimp kinnipeetu kirsatalla all, lõik lõhnavat rammusat suitsusinki leivaviilul, sirelioks häbeliku valvuri portfellis. Omaette kujundina toimib ka kunstnik Iir Hermeliini juhatusel sinakasvalgeks võõbatud vangikong, mille heledus mõjub kontrastina tegevuspaigale  kui vabaduse tähis, loob laval toimuva ümber kummalise helguse ja selguse.

Vanglaruumi karmis kasinuses pulseerib noore eluvõõra revolutsionääri ja kogenud valvuri sõbra- ja armusuhe. Marko Matvere mängitud Peeter ja Katariina Laugu Maria on vastandid, kes kitsasse keldrikongi surutuna kokku põrkavad, et järgmisel hetkel kohe tõukuda. Vihased vaidlused õiglase ühiskonnakorra, tõe ja õiguse, patu ja vooruse teemadel  põimuvad ootamatute intiimsushetkedega, mille osavalt välja mängitud mitmetahulisus tõstab esile selle absurdse koosluse inimliku plaani, jätab arutlused kommunismi ja kapitalismi üle teisejärguliseks. Siin on püüdu ajastutunnetuse poole ja ka riigivastalise hingeelu mõistmise, tema valiku põhjendamise taotlust. Toikkale ja Kivirähale tundub siiski olevat olulisem inimliku lähedustunde ilmingute, mitte ideoloogiate ega represseeritava ja represseerija  suhte lahkamine. Matvere eluterve eesti mehe isalik hoolitsev iroonia end katki vihastanud puberteetliku revolutsionäärihakatise suhtes ei mõju kuiva kommunismikriitikana. Peetri isamaa-armastus on võrsunud põllul, kodutalus, see on temasse lehmapiimaga sisse joodetud, teadvustamata, aga sellevõrra ehedam ja tugevam tunne.

Maria viha kapitalistlike rõhujate vastu, kelle teenistuses vangivalvur on, põrub Peetri maameheliku  südamliku oleku vastu põrkudes kildudeks, paljastades vihast kalestatud kesta alt lihtsa õnnetu tüdruku. On imetlusväärne, kui osavalt suudab Matvere ühendada ühes karakteris kuuleka vanglatöötaja, platoonilise armunu, hoolitseva isakuju ja lihaliste ahvatluste käes vaevleva isase. Tema olekus on kohati loomalikku, ähvardavat seksuaalset agressiivsustki. Matvere ei lase hetkekski karakteril laguneda,  tehes ülemineku ühest olekust teise eraldi elamuseks, stseeni mõtestavaks sündmuseks. Tema kohatine balansseerimine vangivalvuri ja armunu rolli vahel, repressiivsuse ja õrnuse piiril, ütleb midagi olemuslikku lähisuhete kohta üldse: romantiline kiindumus teise inimesse on tahes-tahtmata vägivallaakt, enesele allutamise, vangistamise üritus. Iga armastaja võib end varem või hiljem leida vangistatuna suhtesse, millest lahkumist takistavad vastutus  ja kohusetunde või armukire tugevad trellid. „Sina olid kõige õnnelikum siis, kui sa said iga päev minu kambri uksest sisse astuda,” ütleb Maria vanglast lahkumise eelõhtul oma valvurile. „Vist tõesti,” vastab Peeter, kes neljateistkümne aasta jooksul oli tihti eelistanud pärast tööd veeta aega Maria kongis, selle asemel et naasta kodus ootava nelja lapse ja naise juurde. Valvurist saab valvatava vang: „Tead, ma ei saa. Ma ei saa siit kongist vabatahtlikult  välja astuda. Ma lihtsalt ei leia enam ust. Võibolla kui keegi mind siit välja kihutaks, või kui see kong järsku lihtsalt minu ümber tuhaks põleks, siis … Ehkki seda on isegi imelik ette kujutada, mulle näib, nagu jääks sellisel juhul minu sisse mingi auk, tühi koht, nagu kaotaksin ma kaalust ja muutuksin palju kergemaks. Mina poleks siis enam mina ja seda ma vist ka ei taha.” Ilus, lihtne ja kõige paremas mõttes teatraalne.

Toikka ei lase keevaverelisse kaunisse neidu armunud Peetrit Mariale väga lähedale. Peeter jõuab küll oma halenaljakal moel tüdrukule armastust avaldada, aga Maria ahistatuse tunne ja sellest toituv klassiviha hoiavad teda Peetrit endale päris ligi laskmast. Kui esimeses vaatuses võis Laugu kogenematu, rabeda, ehk isegi lapseliku kesta all näha tärkamas naiselikku lähedusiha (Matvere on kahtlemata mees, kes oskab seda äratada),  siis viimases pildis näeme Marias teistsuguse küpsemise tulemust. Neliteist aastat hulluseni vabadust ihanud noor naine ei mõtlegi vabanedes oma priiuse nautimisele, inimlike rõõmude juurde naasmisele. Katkisest, õnnetust inimesest on vanglaseinte vahel kääritatud küps kommunist, keda hoiab koos viha, mis on tugevam vabadusihast, kõikidest neist inimlikest instinktidest ja tungidest, mis kongimüüride vahel kuhtusid. Hüvastijätu stseenis  röögib Maria Peetrile täiest kõrist: „Head õhtut!” Selles karjes ei ole pelk viha, seal kõlab teadlikkus loobumisest, ohverdusest. Peetrist, kellega Maria kongis kokku on kasvanud, saab jälle pelk vangivalvur ja Mariast riigikukutaja. Neljateistkümne aasta jooksul ei suuda Peeter Maria riigivastaseid veendumusi väärata. Tuleb tuttav ette? Ideoloogilistes vaidlustes ei selgu tõde, sest neis ei vastandu argumendid, vaid inimlikud motiivid, mida sageli suunab valus  isiklik kogemus. Dialoog on vajalik, kaasamine, ärakuulamine aga hädavajalik, sest igasugune repressioon, isoleeritus ainult kosutab teisitimõtleja usku. „See on lihtsalt naljakas,” ütleb Peeter, „teie istute päevad läbi oma kongis, mina käin vabalt ringi, ja ometi arvate teie, et teate paremini, mis vanglas toimub!”

Katariina Lauk jääb ilusaks ka kulunud kirsades kongi mööda ringi komberdades, rohmakad vanglariided pigem rõhutavad kontrastina  ta plikalikku habrast olemist, ilmestavad selle ideoloogilisest kõrkusest vaesestatud olevuse õnnetust. Nii Toikka kui Kivirähk on hoidunud õnnetu kommunisti naeruvääristamisest ja see ainult lisab lavastusele kõnekust. Ilmaasjata pole Kivirähk sisse toonud Tammsaare „Tõde ja õigust”: nagu Vargamäel nii ka ses kongis on kummalgi tegelasel oma tõde, kumbki mõistab kohut ja teeb ülekohut põhjustel, mis on lõpuni veenvad vaid tema enda jaoks. Autorit  ja lavastajat näib siiski enam veenavat Peeter, kes ühel helikujundaja poolt ülendatud hetkel ütleb näidendi meeldejäävaima fraasi: „Tead, Maria, mis mulle selle maailma parandamise juures imelik tundub? See, et maailma parandatakse, aga inimesed on ikka katki. Kui ma saaksin kuidagi iseennast parandada, vaat see oleks väga hea”. Ta küsib: „Milleks mulle vooruslik maailm, kui ma ise jään patuseks?” Peetri õnne mõõt on inimene, tema õnn on  argine õnn, mitte „üleüldine õnn”, mida riigikukutaja taga ajab. Lavastuse õnneks ei tee Maria ideoloogiline kõrkus ja sallimatus teisitimõtlejate vastu temast vähem elusat tegelast kui eluterve Peeter. Katariina Laugu kehastatu on elujanune, intelligentne ja eneseirooniaks võimeline olevus, kelle verejanu mõjub seda hirmuäratavamana. David Vseviovi tsiteerides: ajalugu ja ideoloogilised vaidlused on selles näidendis jäänud  „taustaks, fooniks, suurendusklaasiks ehk millekski, mida pole vaja tema enese pärast”.(1)

Erinevalt mõnestki teisest hiljutisest Eesti ajalugu käsitlevast linateosest on Kivirähk ajaloolise autentsuse või „ajalooliselt õiglase” pildi loomise taotlusist hoidunud. Arusaamatuks jääb, mis takistas tema kaasamist oluliste suurprojektide, näiteks kunstilise tasemetuse, naivistlikkusega silma paistva „Tuulepealse maa” stsenaariumi kirjutamisse. „Ingli …” põhjal  võib kindlalt väita, et pelgalt kuivade ajalooteadmiste või ajaloo kohmakate illustreerimiskatsete asemel oodanuks televaatajaid kõrgtasemel kultuurielamus.

1 David Vseviov, Milleks teatrilavale ajalugu. – Teater. Muusika. Kino 2008, nr 7, lk 22.