Mida räägivad meile arbujad?

Ilus sügav kummardus tolle mõeldava kuldaja poeetide poole. Luulekava „Arbujad”. Koostaja ja lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko. Loevad Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Mait Malmsten, Hilje Murel, Harriet Toompere, Britta Vahur ja Mari-Liis Lill. Esietendus 15. II Eesti Draamateatri väikeses saalis.   Õhkkond me vaimses ruumis meenutab pisut XX sajandi kolmekümnendaid aastaid: me ümber on pragmaatiline, kodanlik, tarbijalik, nautjalik Eesti, too, mille kohta Tammsaare ütles, et kultuur tähendab tollele ikka pigem tsivilisatsiooni ja et sakslastelt (loe: läänelt) võtab tema logelemise ja elunautlemise. Kultuur aga on üksikute valitute asi ja tähendab „pidevat, rasket, kurnavat tööd” ja meenutab seetõttu liialt orja- (loe: kolhoosi ja EN SV  sundse surutise) aega. See ajab tänasedki, XXI sajandi inimesed (loe: tarbijad) vihaseks, nad pelgavad seda tulisust ja tõsidust, millega inimesed teevad tööd, mis neile meeldib, millest neile ei tõuse sugugi kõiki väikekodanlikke hüvesid ja mugavusi ja maapäälset konsumeristlikku paradiisi.

Arbujad tänase meedia ja esteetika taustal

Tolles 1930ndate tänaseks nii idealiseeritud  (ja vastupidi ka ülekohtuselt rünnatud) Eesti Vabariigis oli arbujail oma iseomane roll, lausa esteetilis-eetiline kohustus. Mida, muidugi, ei hinnanud laiad massid ja tarbijad. Eks see arbujate luule oli ikka suhteliselt nurgatagune kraam, valitud kriitikute ja kaasamõtlejate asi.

Tõsi, tollal puudus anonüümne eliit Internetis, kes „rahva häält” oleks teinud, aga oli ikkagi rahvalikke kõnemehi-kirjutajaid, kõrtsulauas kurjalt põrandale sülgajaid ning  kuulujutu- ja igamehearvamusemasin töötas nagu kondiauru pääl aetud Delfi kunagi. Teine taust on tänasel „Arbujate” luulekaval veel: vaatamata mõningatele tagasilöökidele avaliku arvamuse osas, vaatamata autorite hulga plahvatuslikule kasvule, mis on toonud kaasa tiraažide marginaliseerumise, on ka positiivseid tendentse. Üks neist on seegi, et iga päev on ETVs eetris ühe meie kaasaegse luuletaja tekst, kokku aasta pääle  365 teksti 36-lt autorilt – väike teleantoloogia, mille tegemisega mul üksjagu pistmist ja muret on olnud. Arbujate luule annab sellele võrdlusaluse, konteksti: eesti luule on sedavõrd muutunud, et inimesed, kel sellega hõredam kontakt olnud, ei taju toda uut lainet veel õigupoolest luulena, vaid on hämmelduses, mõned isegi vihased. Ühtpidi langeb Draamateatri luulekava siis aega, mil luule esitamine teles, raadios,  blogides ja kodulehtedel (lisaks trükimeediale) ja lõpmatul hulgal esinemistel koolides, raamatukogudes jms, on sedavõrd laia haarde saavutanud, et tõesti on hea idee teha miskit ka teatris.

Teistpidi aga vastandub arbujate esteetika selgelt tänasele. Kuigi võib leida arbujaliku mekiga idealismi, siis sellist kultuuriheerosepositsiooni on palju vähem (irooniat, sarkasmi, rollimängu, naturalismi  jne aga seda enam), rääkimata vormikultusest. Kohtasin etendusel üht väga meeldivat vanemat kolleegi kultuuriloo- ja ekspordi alalt, K. R-i. K. ütles mulle: „Kuula seda keelt! Mis on tänapäeva luule selle kõrval!” Ja tõesti: selle keeleruumi kirjutasid suuresti  just nimelt arbujad valmis ja eks olegi sinna raske teraseid ja värskeid marginaale lisada. Lisaks on nende jäljed õpilaste, austajate ja vereliini kujul me kultuuris täna nii sügavad, et ehk on neil isegi veel enam mõju kui kõige võimsamal-mõjukamal elaval kirjanduspõlvkonnal – kassetlastel. Mõju ja võimu ja võimsuse all mõtlen ma siin just seda, mida inimesed üldse kõrgkultuurina/kirjandusena  näevad või tajuvad. Ses mõttes võib luulekava „Arbujad” tänases võtta ka kui vastust ümbritseva, oma eluõiguse eest võitleva uue kirjanduse kaanonile – arbujad on midagi ilusat ja klassikalist „hingele”, kolmekümnendate õhkkonnas, tolles vanade fotode, kohvikumiljööde, salongiatmosfääri ja õrnalt svingiva muusika maailmas, kus oma aja esimesed ja värskemad linnapoeedid-sümbolistidki veel ühe käega  maa-asju ajasid, ühe kõrvaga külasimmanit kuulatasid …

Mis on Pedajase eesmärk?

Mis siis on olnud Priit Pedajase eesmärk seda kava kokku ja lavale säädes? Kas esteetilistele eskapistidele oma väikese ruumi loomine, kus korraks saaks tunda toda kuldse kultuuriaja hõngu ja lootust ning seeläbi teha väike kummardus nonde heeroste poole, kes mööda veel paljaks ja kõledaks ja võõrandunuks  kulumata maad ringi kõndisid? Või vastanduda ümbritseva moodsa kirjanduse vormitusele ja mässumeelele ja irriteerimisele ja naturalismile, n-ö väike näpuvibutus, et näete – toda vaimset üle- ja üliolekut saab ajada ka peenelt, väljapeetult, mänguliselt ja sümbolistlikult? Või ikkagi viide  1930ndate ja tänase kultuuriruumi sarnasusele, ühiskondliku positsiooni ebakindlusele ja teemade sarnasusele, mis õhus? Või kirjandustund noortele ja meenutus, nostalgiahoog vanematele kultuuritarbijatele? Või seda kõike? Või mis hoopis veel miski tabamatu-adumatu, salalik ja silmatorkamatu „muu”, mida ma ära ei aima? Seda vastust ei taha ta hästi anda. Ettevaatlikult on „Arbujad” nimetatud luulekavaks, küll dramatiseeritud-lavastatud (ja kostümeeritud – ajastuhõngu saavutamisel mängis see koos näitlejate väärika, tasakaalukalt kõrgi hoiakuga suurt rolli) luulekavaks,  aga ikkagi mitte lavastuseks. Siin annab vangerdada pisikonarustega ja mängida n-ö lihtsusele. Pisikonarusi-näpukaid muidugi oli (sõnavääratusi, eksimusi, väikseid meelestminekuid), aga see ei sega õrnahingelist luulehuvilist, kes otsib toda miskit „muud”.

Mul jäi küll tunne, et skaalal luulekavalavastus liikus see kuskil keskel. Luulekavas oleks võinud olla rohkem vabadust, improviseerimisruumi, suhtlust publikuga vahetekstides  (Ants Orase pikad ja vanamoodsad, keerulisema konstruktsiooniga laused tekitasidki kohati probleeme, näitlejad muigasid omavahel, kui keegi mõne pikema lohega akrobaatlikult hakkama sai/veidi libastus). Luuleetenduse elemente jälle ajuti tekkis – Paul Viidingu asjades, Heiti Talviku tekstidega, mõne Uku Masingu poeesiga jne –, aga need olid sellised suhteliselt ootuspärased, teksti juba sisse kirjutatud. Noh,  Talviku boheemlaslikke tekste vintis poeedina esitada, see on ju sinna sisse lavastatud juba kirjutamise hetkel! Muidugi, koomiline, tuleb tunnistada, aga mitte siis, kui tekstide sisim traagika sulle juba aastate tagant tuttav on. Kolleeg K. R. ütles ka pärast – olles küll lummatud tolle luule lakkamatust väest –, et dramatiseeringut oli vähe. Kohati sisaldavad need tekstid enam dramaatilist pinget ja pisikeste psühholoogiliste/lavastuslike nippide  võimalusi, kui kasutatud oli. Hakkasin mõtlema tolle nähtuse tagamaadele. Nimelt on mul juba pikemalt, kuulanud ja kuulnud päris palju kordi oma elus näitlejaid luuletusi lugemas, olnud tunne, et näitlejale on luuletekst mingi eraldiseisev asi, kogunisti teistsugune kirjanduse avaldumise vorm. Mida see ju muidugi ongi, aga mitte psühholoogilises mõttes: iga luuletus on ju ka väike etendus, väike roll või rollimäng,  häälte konglomeraat. Muidugi, klassikaliseks etluseks, oraatorlikult-dramaatiliseks või õrnilmekaks esituseks on arbujate tekstid ideaalsetes rütmiskeemides, kohati ka suurejooneliselt paisutet kujundeis.

Kalev Kesküla ütleb oma Ekspressi lühiarvustuses (20. III ): „Arbujatel on küll löövad ja makaabrid kujundid, aga puhuti monotoonne rütm, nii et nende ettelugemine teatrivahendeid palju pruukimata jäi etenduse algupoolel  ühetooniliseks. Oleks ehk võinud etlemist enam dramatiseerida ja rohkem vahetekste lisada, materjali on arbujate kohta ju palju.”

Andres Laasik Eesti Päevalehes (19. III ): „Lavastus hakkas elama ja hingama pärast seda, kui Mait Malmsten avas mõnuga Paul Viidingu luule koomilised küljed. Pärast seda läks lugemine elavamaks ja täpsemaks ning pakkus publikule naudingut ja silmarõõmu. „Arbujad” on Draamateatri lavastus, mis kulgeb  tõusvas joones.”

Näitlejate ansambli kiituseks peab muidugi ütlema, et hääd kammerlikku tunnetust ja klappi neil oli, ja isiklikku sarmi ja sära – ainult üht ebatasasust ma märkasin. Nimelt koos või vaheldumisi tempos loetud tekstide puhul oli märgata, et lisaks luule rütmile annab ilma asjadele võnkumisamplituudi ja tempo ka inimese enda südamerütm. Kui Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Mait Malmsten,  Harriet Toompere, Britta Vahur ja Mari-Liis Lill ses mõttes sarnanesid ja vaatamata oma väga erinevatele isiksustele miskit keharütmi jagasid, siis Hilje Mureli sisemine osuti tiksub aeglasemalt. Ta luges samade rütmide ja rõhuüksuste pääle kuidagi aeglasemalt, oma, teistest erineva hingamisega, kogu tüki rütmikat lõhkudes. Ei saanudki nüüd aru, kas see häiris või mitte, silma torkas küll. Ent tulen tagasi eelmise mõttekäigu  juurde. Laasik ütleb oma lühiarvustuses, et tüki algupoolel (August Sang, Kersti Merilaas, Bernard Kangro, Uku Masing siis) ei saanud näitlejad rütmi-kujundeid-sõnumit päris omavahel paika/kokku. Mõni etendus edasi juba said, aga siiski jäi kummitama tunne, et nad loevad neid kui … luuletusi (mida nad ju ongi, jajah …), kuigi tegelikult on need luulevormis mono- ja dialoogid jne, ühe inimese maailmavaate kajastused. Muide,  Oras on seda maailmavaatelisust ja sõnumlikkust rõhutanud arbujate puhul ju ka. Nad on siiski nagu prohvetlikud kuulutajad, kelle hääl ja lugu lihtsalt kammitsetud ülipeenelt kootud vormi. Võib-olla parimasse, mis eesti keelest kunagi kootud, aga ikkagi – kuigi sisu ja vorm on üks ja see sama (või siis: vorm on see iva?) ja eraldamatu, jäi mulle see tunne, et nende tekstide ülimat loomulikkust, millega sõnum vahendet on, näitlejad siin alati  ei edastanud.

Kuidas edasi?

Jaa, see oli ju turgutav kogemus, hää meenutus ja stiiliharjutus. Sama või sellesarnase näitlejapundiga võiks ju veel ette võtta Siuru („pidu katku ajal”), kassetlased, punanomenklatuuri kaasajooksikute õudsema tekstikorpuse, väliseesti kodumaaluule modernismi (kõrvuti ja korraga) … Kui tost etendusest saaks luuleklassika (aga miks mitte  mingil hetkel ka moodsama luule) lavastet õhtute sari, oleks see väärt algus ja algatus. Praegu tekitas see mus palju küsimusi ja rahutust – möödas on seitsekümmend aastat sest almanakist, mille esmatrükki olen siin kirjutamise vahele edasi-tagasi sirvinud, et oma mõtteid korrastada. Kas Pedajas ongi teinud sellise ilusa sügava kummarduse tolle mõeldava kuldaja poeetide poole ja mõjub seetõttu näitlejate rühmgi veidi nagu õpipoisid,  kes aupaklikult ja ettevaatlikult, ja võimalikult riskimata, traditsioonilises laadis oma meistrite materjaliga ümber käivad? Või on tal siiski sisse pandud miski varjatud viide, vihje ja kaalutlus me tänase kirjandusekultuuri ja ühiskonna suhtele? See jäi kripeldama. Aga eskapistlikul ja õppe-eesmärgil tasub seda tükki soovitada küll. Ja ma südamest loodan, et see on esimene lüli ses lavakavade sarjas. See oleks draamakatel  väärt nõu.