Meil pole provintsi ja pole ka selget turuliidrit

Jaak Allik

Tiit Ojasoo lavastus „ĆŻĻ ehk Garjatšije estonskije parni”. TIIT OJASOO Sõnalavastuste žürii võttis 2007. aastal vaatluse alla 86 lavastust, mis valminud nii teatrites kui ka MTÜde ja produktsioonifirmade looduna. Valikukriteeriumiks oli Eesti Näitlejate Liidu liikmete või meie kahe teatrikõrgkooli üliõpilaste osalemine lavastuses. Juhtumeid, kus kutseline lavastaja töötas harrastusnäitlejatega, me ei käsitlenud. Samuti jäid meie tähelepanu alt üldjuhul kõrvale ka lastelavastused, mida pidasime Salme Reegi nimelise aastaauhinna žürii pärusmaaks. Eesmärgiks seadsime, et iga meie vaatlusobjektiks kvalifitseeruva lavastuse oleks ära näinud vähemalt kaks žürii liiget. Kui vähemalt üks neist leidis esitatus olevat midagi nomineerimisväärne, suunasime ka teised žürii liikmed lavastusega tutvuma. Sajaprotsendiliselt sellise eesmärgi täitmine ei õnnestunud, kuna mitmeidki lavastusi mängiti väga lühiajaliselt ja teinekord ka suhteliselt raskesti ligipääsmatuis paigus. Tundub siiski, et ükski lavastus täiesti tähelepanu alt välja ei jäänud ja seekordse žürii aktiivse tegutsemise tõendiks on ka selleks otstarbeks teatriliidu eelarvesse planeeritud transpordikulude lõhkiminek.

Esialgsete nominentide väljasõelumiseks kogunes žürii 2008. aasta jaanuarikuu algul, kus tutvusime ka meile teatrite ja erialaliitude ning -ühenduste poolt esitatud auhinna-kandidaatidega. Koostasime nimekirja, millesse sattumise kriteeriumiks oli vähemasti poole lavastust näinud žüriiliikmete toetus. Järgnes kaks kuud intensiivset teatriskäimist ning veebruari lõpul valisime välja ja avalikustasime kuni viis ametlikku nominenti kõigis auhinna-kategooriates. Sellesse lõpp-nimekirja sattumiseks oli vaja vähemasti nelja žüriiliikme poolehoidu. Laureaatide lõpliku valiku tegemiseks 18. märtsil pidid kõik žüriiliikmed olema kõigi hääletusele tulevate töödega tutvunud. Täielikult seda saavutada ei õnnestunud, kuid julgen väita, et hääletuse lõpptulemusele see mõju ei avaldanud.

Loomulikult pole kunst sport ning „tulemust” ei anna objektiivselt mõõta, tegu on konkreetsete žüriiliikmete maitseotsustuse „keskmisega”. Et teistsuguse žürii puhul võinuks ka tulemus hoopis teistsugune olla, näitab kas või fakt, et Eesti Päevalehe koostatud „varižürii” oskas seitsmest auhinnasaajast „ära arvata” vaid kaks. Päris üksmeelsed polnud loomulikult ka meie žürii lõpp-otsused. Samas ei juhtunud õnneks ka seda, et žürii oleks kahe „kange” vahel lootusetult pooleks läinud ning pidanuks valima hoopis kolmanda – kõiki pisut rahuldanu.

Žürii otsust kommenteerides püüan põhjendada meie kollektiivset valikut, kuid muidugi ei saa ma üle ka oma hinnanguist.

 

Viit nomineeritud lavastust ühendab selge lavastajasõnum

Lavastajatööde osas kujunes kummaline olukord, et viie nomineeritu kõrvale ei kerkinud teisi kandidaate juba esialgsetes arutlusvoorudes, just nimetatud viisik (Merle Karusoo, Mart Koldits, Kalju Komissarov, Tiit Ojasoo, Kristian Smeds) pälvis aga kõigi žüriiliikmete üksmeelse tunnustuse. Seda näitas ka tõik, et žürii eriauhinna neljast nominendist kolm tegelikult „kordasid” lavastaja nominatsioone („GEPi” ja „Kajaka” trupp ning M. Koldits) ning lõpptulemusena leidsid kõik kõnealused viis lavastust ka mingis nominatsioonis auhindamist. Žüriil polnud eesmärki, et viie lavastaja hulgas peab olema esindatud nii meie režii vanem kui noorem põlvkond, nii psühholoogilise realismi teater („Voldemar” ja „Kangelane”) kui ka novaatorlik eksperimentaalsus („Kajakas” ja „Proffet”). Lihtsalt nii kukkus välja ja sai tõestuse, et teatrikunstis pole mingit „moodi” ja „pealiini”, pole mingit lõhet „institutsionaalse” ja „projektipõhise” teatri vahel. Veelahe käib mujalt: kõiki viit nomineeritud lavastust ühendas (ja eristas paraku suuremast osast meie teatriproduktsioonist) selge lavastajasõnum. Täiesti arusaadav oli, miks ja mille väljendamiseks olid need lavastused just siin ja praegu loodud. Me leidsime, et kõik need viis lavastajat väärinuks aastapreemiat ja keegi meist poleks pettunult lahkunud mis tahes hääletustulemuse puhul.

Lavastajaauhind läks Tiit Ojasoole, sest „GEPis” kõneleb ta aktuaalsest sotsiaalsest probleemist (eesti rahva väljasuremisohust) just spetsiifiliselt teatrikeeles, kus juures trupp näitab oma hiilgavat psühhofüüsilist vormi. Lavastuse õnnestumises on oluline osa ka Ene-Liis Semperi ülivaimukail kostüümidel ja funktsionaalselt napil lavakujundusel. Ja veel – lavastaja ei paku valusale probleemile didaktilist lahendust. Lavastuse „sõnum” avaneb igale vaatajale vastavalt tema enese elukogemusele ja maailmavaatele ning tundus, et ka meie seal žüriis mõistsime lavastust igaüks pisut isemoodi. „GEP” pole õnneks spetsiifiline festivalilavastus, kuid juba kahe festivaliauhinna omanikuna alustab see sel aastal oma rahvusvahelist teekonda eesti teatri (ja näitlejakooli) suurepärase visiitkaardina.

Eriauhinnaga Mart Kolditsale ereda loomingulise idee veenva teostuse eest suvelavastuses „Proffet” tahtis žürii tõsta esile meie kõige noorema lavastaja julgeid vormiotsinguid, mis andsid põneva resultaadi just pikema süvenemisega tehtud suvises noorteprojektis. Kui aga žüriiliikmeilt küsida, milles täpselt peitus „Proffeti” „ere idee”, siis on vastused kindlasti veelgi erinevamad kui „GEPi” puhul. Üksmeeles olime aga selles, et teostus meid veenis ning selle eest ka auhind.

 

Tippvormis lavakujundajad

Lõppenud teatriaasta lavakujundusi vaagides ei saa küll nõus olla juba pikemat aega vinduva jutuga meie kujunduskunsti „mahajäämusest”. Pigem vastupidi. Ene-Liis Semper, Pille Jänes ja Iir Hermeliin, kelle tööd on olnud nominentide hulgas aastast aastasse, püsivad rõõmustavalt tippvormis ning on koostööaltid vägagi erinevate lavastajate ja sellest tulenevalt ka autorite ja ajastute korral. Kunstnikuauhind läks seekord aga meie arvates hiilgavalt kokkusulanud meeskonnatööle: Silver Vahtre lavakujundusele, Krista Tooli kostüümidele ja Margus Vaiguri valgusrežiile Endla teatri „Kangelases”. Teatrilaval oli suudetud luua tõsiseltvõetavana nii raskesti saavutatav lahinguatmosfäär ja samas ka nii äratuntavad Eesti aeg, Vene aeg ja Saksa aeg . Mis aga peaasi – oli ilmne, et see meeskond on funktsionaalselt ühtne ning allub oma komandöri (Kalju Komissarovi) selgele terviknägemusele.

 

Häid näitlejaid on meil palju

Mees- ja naiskõrvalosa auhindadele oli palju huvitavaid ja võrdseid pretendente nii nominentide hulgas kui ka nende seas, kes nomineerimiseni ei jõudnud, sest häid näitlejaid on meil palju ning näitlejakoolitus üks maailma paremaid. Auhinnad Tiina Tauraitele ja Taavi Teplenkovile ka lavastustena nomineeritud „Kajakas” ja „Voldemaris” kinnitab tuntud tõsiasja, et heas lavastuses valmivad ka huvitavad näitlejatööd ning et raske on ette kujutada suurepärast lavastust ilma põnevate rollilahendusteta. Nii „Voldemari” kui „Kajaka” trupist jõudis nominentide hulka ju koguni kolm näitlejat. Väga tihedas konkurentsis kaldus žürii eelistus Tiina Tauraite kasuks ehk seetõttu, et tema roll oli tegelikult ju lavastaja ja näitleja julge „omalooming”, väga kauge nii iseloomult kui käitumislaadilt traditsioonilisest Tšehhovi Mašast. Tsiteerides Ivika Sillarit: „…see Maša ei anna iial esimest impulssi, ta on teine, igavene teine, ja seda teine olemist annab näitlejanna edasi ülitäpselt ja haaravalt”. Milline suurepärane iseloomustus just parimale kõrvalosale!

Taavi Teplenkov sai oma auhinna kindlasti terve kõrvalosade pundi eest ühes lavastuses. Et Teplenkov on suurepärane ümberkehastuja ja täpne karakterikoomik (tegelikult ju meie Raikin, kui see nimi veel kellelegi midagi ütleb), teame ammu, nüüd oli tal aga võimalus oma andemastaapi näidata väga olulises ning väga tõsistest asjadest kõnelenud lavastuses. Teplenkovi Lemmergas oli huvitav, žongleeriv sanitar vaimustav, Lembit Rajala sotsiaalselt täpne, aga tema loodud Kaarel Karm pani jahmatama ja vakatama. Nii mõjus see neile, kes Karmi mäletavad, kui neile, kes tabasid selle hetke ja selle mehe hingevalu sügavuse.

(Järg pöördel.)

Meil pole provintsi ja pole ka selget turuliidrit

(Algus lk 11.)

Et iga reeglit kinnitavad erandid, seda näitavad nais- ja meespeaosa auhinnad rollidele lavastustest, mille lavastajatööd nomineerimist ei leidnud. Meie suurepärastele näitlejannadele oli lõppenud aasta üsna vähe tänuväärne, sest olulisi naisrolle lihtsalt nappis. Selle kinnituseks näeme ju, et neljas viiest nomineeritud lavastusest naispeaosa puudus, viiendas („Kajakas”) oli see aga antud mängida meesnäitlejale (Lembit Ulfsak Arkadinana). Naispeaosa nominentidest säras Ülle Lichtfeldt monoetenduses „Mina, naine” ning viis selle koguni algsest väikesest saalist suurele lavale, kuid täistabamust segas saavutamast ettekantava teksti kohatine banaalsus. Hilje Mureli kuulutuste vastuvõtja Sille Salu tõmbas Ott Aardami debüütnäidendi ning esmalavastuse „Börs ja börsitar” tõeliselt käima, kuid vaevalt jääb see osa verstapostiks Hilje Mureli juba olnud ja kindlasti veel ees olevate suursaavutuste reas. Luule Komissarovi tragikoomiline Zenta M. Zalite kaheinimesetükis „Sirelikassid” äratas tähelepanu ning sümpaatiat just sellega, et võimaldas näitlejannal välja (tagasi) murda teda juba kummitama hakanud seriaalikoomiku ampluaast. Kahjuks mängis teater seda lavastust vaid suvel ja piiratud vaatajaskonnale, mõistmata nagu ise, millise saavutusega on tegemist. Piret Laurimaale tõi naispeaosa auhinna kindlasti terav erinevus tema 2007. aastal kehastatud kahe suure rolli vahel. Noorukese ja sügavat kaasläbielamist võimaldanud Kelli Lundi rolli eest „Karges meres” pälvis ta koos Märt Avandiga võluvaima armastajapaari preemia festivalil „Draama 2007”. Ja selle kõrval äkki vananev fuuria Arkadina, kes on eluaegse näitlemisega niivõrd hulluks aetud, et ei suuda enam hetkegi inimene olla. Pean tunnistama, et Andres Noormetsa lavastajakontseptsioon „Kajakas” mind ei veennud, kuid samas on selge, et just Piret Laurimaa mängis seda kontseptsiooni kõige täpsemini ja ehedamalt.

Meespeaosa auhinna määramisel oli žürii kõige suuremas kimbatuses. Igatahes on karjuvalt ebaõiglane, et seda auhinda ei saanud Tiit Sukk, Juhan Ulfsak või Roman Baskin, kelle näitlejabiograafias on 2007. aasta suurrollid kindlasti senisteks tippudeks. Ja kes näitlejatena väärivad üldjuhul preemiat ka teiste, mitte tipprollide eest.

Üllar Saaremäe sai auhinna maailmadramaturgia ühe raskeima meesosa Cyrano de Bergeraci vaimustava kehastamise eest. Sellise värsilugemise eest, et igal tema öeldud sõnal ka mõtestatus ja hing taga oli. Ja et neid sõnu ka kogu aeg kuulda oli. Ja nagu žüriis lausuti: oma näitlejaloomingus põhimõtteliselt uuele tasemele tõusmise eest.

Sõnalavastuste žürii määrata oli ka üks Kristallkingake – Maria Klenskaja loodud auhind esimeste sammude eest näitlejateel. 2006. aastal lõpetas Toompea teatrikooli väga tugev poistelend: Risto Kübar, Sergo Vares, Lauri Lagle, Tõnn Lamp, Markus Luik jt. Tundub, nagu oleksid nende esimesed sammud juba ammu tehtud ja Risto Kübaral ka 2006. aasta Kristallkingake n-ö kapis. Meie tähelepanu pälvis seekord aga väga võluv, süvitsi minev ja oma rollides äärmiselt erinev neiu sellelt kursuselt – Laura Peterson, kes on jõudnud juba särada nii Tallinna, Viljandi kui Tartu teatrite lavastustes.

Vaadates seekordsete teatriauhindade geograafiat, võib olla rahul: meil pole provintsi ja pole ka selget turuliidrit „rahvusteatrit”, kes korjab n-ö kogu kulla. Kaks preemiat seitsmest läks Endlale ja oligi aeg, sest viimati sai selline aupärg Pärnu teatrile osaks 2003. aastal. Ühe auhinna pälvisid nii Draamateater kui Rakvere, nii Von Krahl kui NO99 ja ei jäänud ilma Tallinna Linnateatergi, sest seisab ju Mart Koldits nende palgalehel.

Juba nominentide teatavakssaamisel kostis solvumiskarjeid Vanemuise teatrijuhilt, kes nägi kurja juurt žürii esimehe seotuses Ugalaga. Kuna Ugala ei saanud just sel aastal ühtegi auhinda, siis mõistan ja jagan Vanemuise juhi hingevalu sügavust. Lohutagem mõlemad siis ennast Laura Petersoni eduga. Ja vaadakem peeglisse ning tehkem alanud aastal paremini. See käib muidugi kõigi meie kohta (laureaadid ehk välja arvatud).