Mehe ja Naise armastus Raidi maailmas

Enn Siimer

Lavastuses on hulgaliselt ilusaid hetki ja kaasakiskuvaid stseene, mis ei paku paraku sügavat teatrielamust.

Mees (Sepo Seeman), Naine (Triinu Meriste) ja Tainas (Õuna Pirukas) ?Neljas aastaajas?. ugala

 Arnold Wesker, ?Neli aastaaega?, tõlkinud Mihkel Mutt. Lavastanud Kaarin Raid, kujundanud Martin Ehala, muusika Peeter Konovalov, liikumine Oleg Titov. Osades Sepo Seeman ja Triinu Meriste. Esietendus: 30. aprill ?Ugala? esituses Heimtali rahvamajas.

1976. aastal lavastas Kaarin Raid Noorsooteatri vastavatud väiksel laval J. Cocteau? ?Hoolimatu armukese?, milles mängisid Silvia Laidla ja Olev Ehala. Aime Undi kujunduse põhielemendiks oli poksiring klaveri ja kontrabassiga, seal toimus kogu tegevus. Publik ümbritses, nagu poksis tavaline, ringi kolmest küljest ning oli tunnistajaks Mehe ja Naise igavikulisele duellile armastuse teemal. Lavastajat ei huvitanud maailm Mehe ja Naise ümber, vaid nende omavahelised suhted.

1980. aastal lavastas Lembit Peterson sealsamas Noorsooteatri väiksel laval Arnold Weskeri ?Neli aastaaega? Kaie Mihkelsoni ja Aarne Ükskülaga. Päris põnev oleks praegu seda lavastust üle vaadata, kõrvutada tänase Kaarin Raidi lavastusega. Igal juhul on tegu täiesti erinevate, võib-olla isegi vastandlike maailmadega. Nagu tollele ajale iseloomulik, vastandus Lembit Petersoni lavastuses, kui mu mälu mind ei peta, Mehe ja Naise armastuse lugu maailma ja elatud elu pettumustega. Nad tulid neile vastumeelsest maailmast ja leidsid teineteise. Mahajäetud vanast majast sai nende armastuse ja inimlikkuse võimalus. Eriliselt kuulsaks sai selles lavastuses küpsetamise stseen, mis kõigile mällu sööbis. Koogilõhn, mis kogu saali täitis, oli midagi erakordset ja uut teatris.

 

Raidi täitunud unistus

 

Nüüd, 2005. aasta kevadel, lavastas Kaarin Raid sellesama ?Neli aastaaega? Ugalas. Ta ise on öelnud, et tahtis seda näidendit teha juba Noorsooteatris, 25 aastat tagasi. Nüüd lavastas ta selle Heimtali rahvamajas. Siingi ümbritseb publik lava kolmest küljest nagu poksiringi ?Hoolimatus armukeses?. Kuid kui ?Armukeses? oli poks ainult kujunduselemendina otsene vihje Mehe ja Naise suhetele, siis siin lähebki päris poksiks. Kui Mees on oma tähelepanematusega Naist hingepõhjani solvanud, võtab viimane tüüpilise poksijahoiaku ning hakkab ümber Mehe hüpeldes talle hoope jagama. Siingi on tegemist Mehe ja Naise omavahelise võitlusega armastuse teemal. 

Lihtsustatult ja provotseerivalt võiks isegi öelda, et Kaarin Raid võttis oma kunagise ?Hoolimatu armukese? lavastusplaani, pani tegelastele suhu ?Nelja aastaaja? Mehe ja Naise teksti ning lasi asjadel areneda nii, nagu tänasele maailmale iseloomulik. Kuid milline on see ?tänase maailma? peegeldus, mis on mõjutanud nii lavastajat kui ka näitlejaid? See on hoopis midagi muud, kui oli tollane ?Hoolimatu armukese? või ka Lembit Petersoni ?Nelja aastaaja? armastuse loo maailm.

 

Armastus ja aastaajad

 

Kas Sepo Seemani ja Triinu Meriste kangelased üldse armastavadki teineteist? Sellele  küsimusele polegi nii lihtne vastata. Mehe lobisemine Talvel, Naise üksikud tundeliigutused Kevadel, Mehe koogitegemisele suunatud kirg ? kõik see ei anna põhjust näha nende suhetes midagi niisugust, mida võiks nimetada Armastuseks. Pigem vastupidi, mõlemad otsiksid nagu sihilikult võimalusi teisele haiget teha. Kas see ongi põhjus, miks vaatajagi etendusele vaid kohati hakkab kaasa elama? Vaataja elavneb kohe, kui näeb kirge või ka armastusehetki. Triinu Meriste Naise heldimusmomentidel või siis Sepo Seemani struudli küpsetamises, kuid need vaibuvad pea. Meristest jäävad meelde tema väljenduslikud poosid ja plastika (liikumisjuht Oleg Titov), Seemanist peale juba nimetatud koogistseeni tema väsimus. Oli see nüüd näitleja või tegelase väsimus?

Kaarin Raidi lavastuses omandavad erilise tähenduse vana maja ümbritsev loodus, maailm, kust meie kangelased tulevad, ning tähenduslikud aastaajad Talv, Kevad, Suvi ja Sügis. Nagu omandavad ka Mees ja Naine üldistatud tähenduse. Kui Lembit Peterson rääkis Kaie Mihkelsoni ja Aarne Üksküla suu läbi armastuse lugu, siis Kaarin Raid räägib täna samade sõnadega pigem lugu armastuse võimatusest.

Finaalis astuvad Mees ja Naine seljaga publiku poole seistes koos akna juurde ning Mees paneb käe õrnalt Naise õlale. Ka see on pigem lõpliku rahu(nemise) saabumine kui armastus ning tekib tunne, et kui saaksime näha tol hetkel Mehe ja Naise nägu, oleksid nad kindlasti juba väga vanad.

Kuid lavastuse alguski on sümptomaatiline. Kust nad üldse tulevad? Sepo Seeman kannab pikka mantlisse rüütatud Triinu Meriste oma seljas lavale. On Talv. Suhete algus on jääs. Talve osas ei kuule me Naise suust ainsatki sõna, üksisilmi ja täiesti osavõtmatult ? ükski lihas tema näos ei liigu ? vaatab ta publikusse. Mees räägib ja räägib, püüab meelitadagi, otsides Naises mingeidki emotsioone. Asjatult. Vaid ootamatu kehapöördega pead tooli alla peites näitab Naine oma tüdimust.

Kuid kirge ja armastust pole ka Mehes. On see nüüd väsimus sellest maailmast, kust nad tulevad? Väsinuks, peale üksikute kirehetkede, ta jääbki. Kuid kummalegi pole see ometi mitte põgenemine, pigem siis juba katse leida uut lahendust igavesele kordumisele, mida kätkevad endas Mehe ja Naise suhted. Kordumine jääbki korduma, lootushetkele järgneb paratamatult pettumus. Kord loodab Mees, kuid Naine ei vasta (Talv), siis jälle ärkab korraks lootus Naises (Kevad), kuid Mees  loidub. Romantiliste tunnete tulevärki ei tulegi ning Nainegi pettub. Näib, et nad põgenevad siia iseenda eest, lootuses leida endas ja teise kaudu jõudu muutusteks. Justkui viimasesse pelgupaika. Asjatult. Kõik kordub ka siin. 

Kuid ikkagi, kust nad siis tulevad? Vana, mahajäetud maja ? ja seda on Heimtali rahvamaja nii otseses mõttes, kui vähegi veel olla saab ? ümber pole tegelikult üldsegi mitte ebasõbralik maailm. Kuid ka lavalises mõttes (kunstnik Martin Ehala) ümbritseb vana maja loomulik keskkond. See maailm, kust Mees ja Naine tulevad, pole kaugeltki võõras ja vaenulik. Pigem on see harmooniline, igal juhul harmoonilisem, kui on maailm nende inimeste sees ja suhetes. Loodus akna taga näib olevat märksa värviküllasem ja kaunim, kui siseilm. Majas endas võib näha vaid väljast aknale langevaid varje. Nii nagu saavad siin nähtavaks Mehe ja Naise siseelu pinged ja mõrad, millega üksteist riivatakse ja kraabitakse.

Akna taga on ilus loodus ? ja ka seda on Heimtali ümbrus igal juhul. Vaatajad saavad seda nautida vaheajal. Kübekese sellest loodusest tahab Mees tuua ka majja sisse vana kuivanud oksana, millel talve järel tolknevad jääpurikad ei sula üles ka kõige soojemal suvel. Nii Mees kui Naine püüavad oksa igat moodi ehtida, riputades sellele linte ja lillekesi, kuid elule see ei ärka.

Kord-korralt võib puhkeda lootus, kord-korralt kirgki, kuid lootuste paratamatut purunemist see ei väära. Täpselt nii, nagu juhtub see struudli küpsetamise stseeniski. Siin on ainukene kord, mil Mehes puhkeb kirg. Millise hasardi ja andumusega ta pirukat teeb. Naine vaatab seda kõike segadusseaetuna pealt, pilk ekslemas Mehe ja piruka vahel.

Lavastuses on hulgaliselt ilusaid hetki, kaasakiskuvaid stseenegi. Triinu Meriste plastika ja liikumine on äärmiselt väljenduslik. On päris kahju, et see kõik jääb poolele teele ega kulmineeru suure ja sügava teatrielamusega.