Meeleheiteta koduperenaine

Madis Kolk

Kaotatud tekstikihid võtsid ära võimaluse isegi Tolstoiga polemiseerida.

Vronski (Priit Võigemast) “seebitab” Anna Kareninat (Triinu Meriste). Tarvo Vridolin

Lev Tolstoi “Anna Karenina”, tõlkijad Selma Holberg ja Ugala loominguline ühendus H.O.P.P., lavastaja ja instseneerija Mihhail Tšumatšenko (külalisena Moskvast), kunstnik Aime Unt (külalisena), muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Mängivad Triinu Meriste, Aivar Tommingas (külalisena Vanemuisest), Arvi Mägi, Priit Võigemast, Aarne Soro, Hilje Murel, Maria Soomets, Kadri Lepp, Vilma Luik, Tobias Tammearu, Anne-Reet Margiste, Tanel Ingi, Carita Vaikjärv, Jaana Kukk, Ott Aardam, Jaanus Kask, Peeter Jürgens, Anne Valge, Kiiri Tamm, Margus Vaher, Kata-Riina Luide. Esietendus 9. XII 2005 Ugala väikeses saalis. 

Lavastaja soov säästa XXI sajandi eesti teatri­publikut Tolstoi filosoofilistest enese­otsingutest ning jätta ”Anna Karenina” dramatiseeringust välja Konstantin Levin on tegelikult mõistetav. Pealegi, kui juba Nemirovitš-Dantšenko nõnda toimis, siis järelikult ei peegelda lavastaja valik üksnes tema suhtumist publiku süüvimisvõimesse, vaid ka respekti ning lisaks viib justkui tagasi ka Tolstoi lavastamise ajaloolistele allikatele. Paraku tundub, et sellise valikuga jäeti vaataja ilma millestki enamast kui vaid vaimse enesepiitsutusega pikitud Levini ja Kitty armastusliinist, ning taotluses tuua publikuni Anna Karenina lugu sellisena, nagu see just oli, tema puhtal kujul, jäeti arvestamata, et sellisena ei olegi selles loos mitte midagi erilist, midagi sellist, mida tänane vaataja peaks püüdma teatris läbi elada, et see ta senini suletud silmad avaks. Omamoodi on sellest kaotatud süütusest muidugi kahju, kuid ehk tasakaalustab väite küünilisust tundmus, et Anna Karenina (või miks mitte ka madame Bovary) siseheitlustele üksnes nende abikaasasid antagonistiks seades võibki olla raske põhjendust leida juba raamatut lugedes. Hea küll, Aleksei Karenini või Charles Bovary nägemine sümpaatsena võib olla üksnes siinkirjutaja maitse-eelistus, mida oleks võimalik osava lavastajakontseptsiooniga murda, aga sel korral ei olnud see vist isegi eesmärk. Kuid isegi kui lavastaja lähtus tõesti küllalt julgest väitest, et Anna Karenina oligi vaid üsna motiveerimatute ambitsioonidega lehtsaba, tahtnuks ikkagi osa saada tema tungi traagilisest mõõtmest, paratamatusest, millega kangelanna ei suuda muud peale hakata kui see enneaegselt koos endaga hauda viia.

Lavastaja ei soovinud tõlgendust tendentslikult tänapäevastada, vaid tahtis näidata puhast lugu tema autentsel kujul ning see on tervitatav lähenemine. Pisut ennatlik eeldamine, et see kõnetab tänapäeva niikuinii, jättis aga loo tugipunktideta. Tulemus mõjus samamoodi, nagu mõjub ka poolik, toestamata kaasajastamine. Kui Baz Luhrmanni “Romeos ja Julias” sõidavad tegelased tänapäevaste autodega, siis muudab Shakespeare’i traagika olematuks segav mõte, et miks ei kasutanud nad siis juba ka mobiili ja meile, kõik oleksid söönud ja terved ning elaksid ehk tänaseni, kui surnud ei oleks. Sellesarnased küsimused tekkisid ka Hilda Hellwigi “Othello” puhul, mille tänapäevastatud tulevärgi taustal kaotas kas või rätiku lugu oma semiootilise kõnekuse. 

 

Kasutamata näitlejapotentsiaal

 

Tšumatšenko tõlgendus mitte ei vältinud oma autentsuspüüdega nimetatud vigu, vaid puudutas lihtsalt sama skaala teist äärmuspunkti. Ta ei näidanud alternatiive. Kui Levini filosoofia olnukski tänases päevas liiast, siis polnud püütud seda ka millegi vastu välja vahetada. Lugu ei mõju nagu kontsentraat, sest selle taandamine armukolmnurga looks ei vabastanud tervikut mitte liigsest ballastist, vaid üleüldse kunstilisest üldistusest. Puudub süsteem, mille taustal seda võrdlemisi tavapärast lugu eripärasena hinnata.

Intrigeerivana mõjus küll näitlejate valik, kuid kuna nende eeldusi polnud lavastaja täiel määral ära kasutanud, tundus seegi lõppkokkuvõttes pigem juhuslikuna. Kõik armukolmnurga kehastajad täitsid oma ülesandeid nauditavalt, kuid kas või Arvi Mägi Karenini ja Priit Võigemasti Vronski maailm oli sedavõrd erinev, et esiteks ei saanud nad olla rivaalid ja teiseks tulnuks nende mõlema ühte süsteemi mahutamiseks näidata mingit viga Anna närvisüsteemis (mida Tolstoi tekst ju tegelikult isegi võimaldaks). Triinu Meriste liikus õilsamat, raskema vastupanu teed, püüdes põhjendada Anna valikuid võib-olla küll pisut süüdimatute, kuid siiski naiselike soovide ja unistustega. Eesmärgiks ei paistnud olevat Annat tema elukommete pärast põrmu paisata ega ka välja joonistada mingit kummalist, perverssepoolset tungi tema meestemaitses. Vist ikka üritati valgust heita naiselikkuse ja naine olemise põhjatusse salapärasusse, kuid selleks nappis materjali nii kärbitud tekstis kui ka lavapartnerite rollilahendustes.

Võigemastil lasti mängida seda, mis tal niikuinii ja kogu aeg hästi välja kukub, kuid selles situatsioonis oli selliselt lahendatud Vronskis raske näha võrdväärset osapoolt. Armastuse puudumine Karenini vastu on mõistetav, kuid Arvi Mägi tegi oma inimliku headusega tema juurest ärajooksmise tõeliselt raskeks ning kui kogu selles suhtes tahta näha mingit tänapäeva puudutavat skandaali, siis liikus nähtu pisut pedofiiliatemaatika piirimaile. Kui aga see oligi lavastajal mõttes, siis võinuks ehk ka Triinu Meriste teadlikumalt sellesse grotesksesse süsteemi lülitada.

Sest groteskseid lahendusi leidus ju lavastuses küll. Selles võtmes näidatud klatšijate kogukond, kes pidi küll esile tõusma teatud mentaliteedi kandjana, jäi natuke liiga skemaatiliseks ning silmakirjalikkusele kristliku mõõtme lisamine mõjus samuti kunstlikult. Küll aga suutis groteskse joonise inimliku veenvusega täita Aarne Soro Stiva, ületades talle usaldatud karikatuuri mitmekordselt.

Ilmselt ei võtnud Nemirovitš-Dantšenko tekstikärped eelmise sajandi vene vaatajalt ära vajalikku konteksti. Tehes sama tänase eesti publiku ees, näidatakse meile lihtsalt üht lugu, milletaolisi ”ikka juhtub”. Kaotatud tekstikihid võtsid ära võimaluse isegi Tolstoiga polemiseerida. Võib-olla on see võrdlus labane, kuid nägemaks üksnes selles armastuskolmnurgas mingit mitmepoolse süü ja vastutuse teemat, tuleb taustaks mõelda vähemalt mingite tüütuseni leierdatud “Tootsi-lugude” vms peale. Kindlasti ei saa pidada aga labaseks vaatajat, kes eelistab seebikaks tehtud Tolstoile näiteks “Meeleheitel koduperenaisi”. Sisu on ju sama, kuid dialoog kohati teravmeelsemgi.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht