Matsirahvas ja teaatrigurmee

Toomas Kiho

Pott mett eelmises Sirbis – „Eesti teater tegi puhta töö”, kus Reet Weidebaum kirjutab eesti näidendite edust Heidelbergi teatrifestivalil, sisaldab muidu hea jutu sees ka kopsaka tilga tõrva. Hämmeldus algab sellest, kui lugeda, mida ütleb Reet Weidebaum, kes ise festivalil viibis: „Suurim üllatus oli „Aabitsa kuke” ettelugemine: meie lauskomöödiast oli sakslaste tõlgenduses saanud kummaliselt kurkunööriv  tragikomöödia.”

No mina küll ei mäleta Eesti Draamateatri lavastust ühestki otsast kui lauskomöödiat! Kurkunööriv – just õige sõna! – oli see tükk kindlasti juba esietendusest saati. Karta on, et seesuguse repertuaari sees, nagu Cooney „Rahauputus” vms, on Kiviräha osaks paratamatult komödiantide sekka märkamatuks seguneda, ja seda ükskõik mis tekstiga. Kivirähk ongi naljanina, ei muud – eriti võib see kuvand kangastuda  kaugelt-kõrgelt Saksa-maalt vaadates. Weidebaumile sekundeerib näidendi saksa keelde tõlkinud Irja Grönholm: „Väljaspool Eesti konteksti saab temast [s.o „Aabitsa kuke” peategelasest Maunost] ambivalentne kuju, kohati isegi mõistatuslikult kaval tegelane.” Tohhoo pele, huvitav, miks sellised asjad ikka ainult sakste juures aset leiavad, aga kui meie matsirahva draamateater seda etendab, siis on Mauno „ainult külaloll, keda  saab lihtsalt kurikasutada”? Kas eesti rahvas, kes teatris käib, ning eesti lavastaja ja näitekirjanik, kes ise oma teksti lavale paneb, tõesti ei suuda matside mõistuses kuidagi midagi sügavamat liigutada? Lammaspublik? Just seda väljendit kasutati muide juba „Aabitsa kuke” esietenduse arvustustes: „Rahvas küll naeris püüdlikult, kuid ma arvan, et see oli pigem sellepärast, et etendus oli välja hõigatud kui komöödia.  Kui seesama tükk oleks esietendunud näiteks tragöödiafestivalil, oleks seesama lammaspublik nähtavasti sama püüdlikult nutnud” (vt Margit Adorf, Eesti Ekspress 16. IX 2004).

Ja veel. Kui Adorf, meie oma eesti naine, heidab ette, et: „Praegu aga tuleb publikul kogu stoori endale ette kujutada, põhitegevus toimub väljaspool seda, mida me näeme, ja ausalt öeldes mina ei viitsi niisugust asja vaadata”, siis seevastu võõras saksa mees, Heidelbergis žürii nimel kõnelnud Philipp Löhle, tõstab sedasama esile just vastupidi: „Monoloog kuulub teatritekstide tippklassi. Iseenesest ebadramaatiline vorm, kus puudub tegevus. See, kuidas Andrus Kivirähal õnnestub oma naiivse kangelase sõnade taga avada ruum, mida vaataja peab pidevalt kaasa mõeldes täitma, … , on tingimata auhinda väärt”. * 

Olen mõistagi olnud oma näidetes ülekohtune ning ühepoolne, sest asi pole ju „Aabitsa kukes”. Selle tegelikku tugevust näitavad poolteistsada mängukorda Eestis ning auhinnad välisfestivalidelt Leedus, Saksamaal – ja lõppu pole näha, tükk püsib edasi repertuaaris ning ootab uusi kutseid ja seadeid maailma lavadele. Teatrihõrgutsejatele nautimiseks. Asi on lihtsalt vajaduses aeg-ajalt meelde tuletada, et ükski välismaa gurmaan ehk  gourmand iseenesest pole üheski mõttes parem kui meie oma lihtlabane maiasmokk. – Aga see pole enam teatrijutt, sama kehtib ka lounge’ide ja kohvikute, restaurant’ide ja kõrtsitubade ning üldse kõige kohta. See on üks hoopis laiem küsimus ühe rahva eneseuhkusest ja eneseväärikusest. Ka meie keskelt algab Euroopa, mitte ainult Heidelbergidest…